Saturday, March 30, 2019

Kullamaa naise ülikond XIX saj. keskelt 1968. a. väljaandes "Eesti rahvarõivaid"

Rahvarõivaste omanikuks saab erineval moel. Mina valisin  isetegemise tee.  Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, mõtlesin.   Otsustasin, et kasutan  omandatud teadmisi  ja oskusi, uurin iseseisvalt juurde ja vajadusel osalen koolitus(t)el.

Kullamaa rahvarõivad kuuluvad Lääne-Eesti rahvarõivarühma. Kullamaa kihelkond kuulus Haapsalu kreisi, mis moodustati 1783 aastal ja oli jaotatud kolmeks: Maa-Lääne, Ranna-Lääne ja Saare_Lääne. Kullamaa kihelkond kuulus Maa-Lääne alla.

Kui ma jõudsin otsusele, et nüüd tuleb teemaga tegelema hakata, oli esmaseks tõdemuseks, et Kullamaa riiete kohta pole eriti materjali ega juhendeid. Päris nii see muidugi pole.

Eelmises postituses kirjtasin, et 1968 aastal ilmunud väljaandes "Eesti rahvarõivaid", autoriks Aino Voolma, on koostatud Kullamaa naise ülikond XIX sajandi keskelt.  Väljaande kunstnik oli Saima Loik, tuntud Eesti moekunstnik, kelle illustratsioonid raamatus on igati kenad.




Väljaanne on varustatud ka lõikelehtedega




Et minul on sama seelik, mis antud komplektis, siis võtsin esimesena käsile  just selle väljaande. Üritan seal välja toodud esemed allpool  ükshaaval läbi vaadata ja muuseumide infosüsteemist leida ka fotod.




PS!
Jutumärkides olev tekst on raamatust, et eraldada seda minu tähelepanekutest.

"S e e l i k on pikitriibuline (vt. joon. 5). Seeliku laiuseks arvestada 3 m riiet, seeliku pikkus mõõta (kingadeta)  25  kuni 30 cm põrandast. Värvli juures on seelik volditud (voldi sügavus ca 5 cm). Seelikul on ees 16 kuni 18 cm laiune sile osa, sealt edasi suunduvad voldid kahele poole ja jõuavad vastamisi kinnise juures. Seeliku alläärel, 1 kuni 2 cm servast, on 4 cm laiune rohekas siidpael, sellel järgneb vahetult 8 cm laiune kardpael. Kardpaela puudumisel võib ümmelda alläärde laiema siidpaela (5 - 6 cm) ja sellele panna kahele poole äärde heledat ilupaela (vt. joon. 3)."

Raamatus olev seelikuga saab tutvuda muisi vahendusel siin (klikkides avaneb link):  ERM 17400
ja eriti rõõmustav on, et seelikut saab  näha ka Eesti Rahva Muuseumi püsiekspositsioonis.

Soovitan aga tungivalt  mitte kasutada seeliku kudumiseks antud väljaandes olevat värvilist joonist. Omaaegne trükitehnika on triibustiku värvid nii moondanud, et ainult antud joonist usaldada on vale samm.

Selline on  seelik välja muisi fotol.

                                                             

                                                                          Foto: Eesti Rahva Muuseum; ERM17400


 
                                                           
                              Foto: seelik, ERM 17400, Eesti Rahva Muuseum,   http://www.muis.ee/museaalview/647344 


Tänapäeval on pea võimatu leida sellist tooni kardpaela, nagu seelikul näha. Metallpaelu küll müügil on, kuid need kõik on liiga kuldsed, seelikul peaks olema nimelt hõbedane kardpael.
Ka allserva siidpaela sarnast on raske leida, tegu on siidist muareelindiga. Muaree tähendab seda, et kanga pind on selline virvendava efektiga. Minu meelest on kõige kehvem lahendus osta atlasspael ja see allserva õmmelda. Meil müüdavad atlasspaelad pole täissiidist ja kuigi neid rahvarõivaste juures pidevalt näeb, siis mina neid ei kasuta ise ja ei soovita teistelegi.

Veel. Antud seelik on Kullamaa triibulistest seelikutest ainus, millel on all kard- ja siidpael. A. Mõtuse joonistustega "Eesti rahvariiete albumis" (Tartu 1927, tahvel XI) on Kullamaa naisel seljas seesama seelik (vt. eelmine postitus) ning  joonistuse all kirjas " Triibulisele seelikule jätkuks pandud hõbekard ja roheline pael. Uuemal ajal seelikud ilma jätkuta".

Seelik on kogutud Teenuselt 1913 aastal ja valmistamise ajaks  on märgitud ligikaudu 1813, seega on helesinine ja rohelised värvitud arvatavasti indigo (ostuvärv) või sinerõikaga ja ka teiste toonide saamiseks kasutatud tol ajal levinud värvitaimi.

Mida veel. Raamatus on soovitus, et seeliku pikkus olgu 25 - 30 cm põrandast. Siin on tegu nõukogude aja ilminguga, kus seelikd tehti reeglina lühemad, kui need 19. saj. olid. Ajad on aga muutunud ja nüüd peaksime ikka lähtuma sellest, milline oli ese oma valmistamise ajal. Antud seeliku ERM 17400 pikkus on 97 cm, mis tähendab, et tegu siiski pikema seelikuga ja seelik võiks maast jääda kõige rohkem 10 cm kõrgusele.


"S ä r k on õmmeldud valgest labasekoelisest linasest riidest. Varrukasuus on püstkurrud (vt kurrutamine). Kaelaava juures on särgi seljaosas ja õlakutel püstkurrud, mis kinnituvad 1 cm laiuse
särgiriidest riba külge (viimane lõpeb õlakutega).  Esiosas on kaelaava ääres 1 cm laiune palistus, millest tõmmatakse läbi linasest riidest palmitsetud pael. Sellega tõmmatakse esiosa kaelaava  parajaks ning särk kinnitub kurgu all sama paelaga.
8,5 cm laiuse õlaku keskel on 0,8 kuni 1 cm laiune valge mulinee- või märkniidiga valmistatud pilu (vt joon. 2), selle ääres kummalgi pool tikkpisterida. Õlaku servas on 2 tikkpisterida, varrukapäras 0,8 cm sügavused lappkurrud. Õlaku keskelt on varrukapära 3,5 cm ulatuses sile. Varruka juures särgi esiosas on ülakust allpool kolm püvisilmpistes torni ja seljaosas kuus püvisilmpister torni. 4. cm laiustele varrukavärvlitele tikitakse püvisilmpistes 1,5 cm kürgused tornid valge mulinee- või märkniidiga. Varrukavärvli välisäärel on üks, siseäärel (0,5 cm vahega) kaks tikkpisterida (vt. joon. 1). Varrukavärvel kinnitub 1 kuni 2 niidist nööbi ja aasa abil. " "Särk kinnitatakse kurgu alt kurrupaela abil."

Selle särgiga saab tutvuda samuti muisis ERM A 509: 5023 (klikkides avaneb link).



     


 . 

Fotod: särk, naiste, ERM A 509:5023, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/502260 


See särk on kogutud Piirsalu vallast Valksi külast ja valmistamise ajaks on märgitud aasta 1877.

Eesti Rahva Muuseumis on teisigi särke, mis sobivad antud seeliku juurde. Kunagi teen neist eraldi postituse.

"K i r i v ö ö laius on 4, 8 cm,  pikkus 2,5 m (vt joon. 4). Kirivöö on mähitud kolm korda ümber keha, kusjuures iga ülemise vöökorra alt jääb eelmise korra alumine äär 2 cm võrra paistma. Vöö otsad pistetakse vöökordade alla. "

Kirivöö foto olemas muisis ERM A 293:82, kuid raamatus olev joonis pole sama, mis selle numbriga välja tuleb.

"S u k a d on valged, vikkelkirjadega (parem- ja pahempidi kootud kirjad)."
Raamatus pole sukkade kohta rohkem kirja pandud, sest valgeid Kullamaa sukki muuseumite kogudes kahjuks pole. Eeskujuks võib võtta aga Märjamaa sukad ERM A 589:55 , needsamad sukad on praegu ka püsinäitusel Kullamaa naise jalas (mina kudusin need koopiana Märjamaa sukkadest  muuseumi tellimusel).



Foto: sukad, naiste, ERM A 589:55/ab, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/475836 


"K a b i m ü t s on valmistatud pappalusel ja kaetud heledapõhjalise kirjalise siidriidega. Mütsi esiservas on volditud rüüz või pits, mütsi esiäärel kardpael. Seljaosas ripuvad kaks 7 kuni 10 cm laiust siidpaela."

Kabimütsi fotod  muisis näha ERM 17346 (klikkides avaneb link). Mütsi kaunistav kardpits on tehtud niplispitsi tehnikas. Metallniidist niplispitse oskab niblata Angelika Nöps, kes neid on uurinud ja tõsine huviline saab tema käest kindlasti sellise kardpaela tellida või abi küsida. Tema magistritööd metallniplispitside kasutamisest  rahvarõivaste juures saab ka lugeda klikates lingile.

 .  

Fotod: kabimüts, lindiga, ERM 17346:1/ab, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/646125 


"P õ l l on kollakas toonis paksus lillmotiividega siidriidest. Põlle laius on 65 cm, pikkus 10 kuni 12 cm seelikust lühem. Värvli juurest on põll volditud, eest keskelt jäetud 6 cm laiuselt siledaks."

Antud põll on muisi näha ERM A 387: 31,  tegu on Risti kihelkonnast kogutud põllega. 

See kuldne põll Kullamaa rahvarõivakostüümi juures on nii üldlevinuks saanud, kuldsed põlled on kahel rahvatantsurühmal, neid tehakse ka uuematele punastele ruudulistele seelikutele ette (ja siis millegipärast alati koos kuldse kabimütsiga, kuigi müts ja põll ei pea Kullamaa naisel sugugi sama värvi ja ilmtingimata kuldsed olema). Rahvatantusansamblil Kullamaa Kullakesed ja rahvatantsuseltsil Pääsuke on Kullamaa rahvarõivad ja mõlemal kollektiivil on just läikivast kuldsest kangast põlled ja kabimütsid. Kabimüts punaseruudulise seeliku juures on samuti võõrastav, pigem kanti punaste seelikute ajal pottmütse, mis olid kauem moes. Kabimüts võiks jääda varasema, triibulise seelikuga kostüümi juurde. Ja ma mõistan, et kollektiivid soovivad ühtset pilti, kuid ikkagi on veidi kummaline vaadata ühesuguse  kollase läikiva kangaga kaetud mütsirivi. Kuid  nii on vaja ja sel teemal ei ole tegelikult ju viisakas sõna võtta.

Põlledest tahan mõnes järgmises postituses veel kirjutada.


                                        
                          Foto: põll, pulma , ERM A 387:31, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/586793 

"Õ l a r ä t i k on trükimustriga (mõõtmed 80 x 80 cm kuni 1 x 1 m). Rätiku teravad otsad pistetakse vöökordade alla."

Rätiku kohta selles väljaandes  rohkem infot pole.  Praegu on kombeks kasutada  Venemaal toodetavaid villaseid "roosirätikuid", kuid jällegi, see muudab meie rahvarõivad nii ühetaoliseks. Just Läänemaal kanti tõesti  roosirätte ka vanasti, kuid need polnud kõik sellistes jõulistes toonides ja mustrtes, nagu vene rätikud seda tänapäeval on.
Kullamaa rahvarõivaste juurde sobib kasutaga ka natiraalsest siidist rätikuid, narmastega või ilma, muidugi sobivad ka villased roosirätikud, kui vahelduseks võiksid need olla kasvõi valgel põhjal.

Lisan siia ühe Lääne-Nigulast kogutud rätiku ERM A 805:121https://www.muis.ee/museaalview/530506




Foto: rätik, ERM A 805:121, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/530506 

Ning raamatusse joonistatud rätik on hästi sarnane selle rätikuga ERM A 509: 5116



Foto: rätik, ERM A 509:5116, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/503186 



"Madalamal rätiku peal kantakse sõlge, kaelas võib kanda hõbekeed hõberahadega."

Kullamaa kihelkonna ehetest kirjutan mõnes järgnevas postituses lisa. 

Nii. Sellega on väljaande "Eesti rahvarõivaid" Kullamaa naise ülikond XIX saj. keskel lahti kirjutatud. Ehk on kellelegi abiks.


Friday, March 29, 2019

Kullamaa rahvarõivad. Algus




Olen sündinud Tallinnas, ema on pärit Luiste külast endisest Kullamaa kihelkonnast Läänemaal.

Luiste küla kuulub praegu Märjamaa valda ja on Rapla maakonna osa,  nõukogude ajal oli Luiste samuti Rapla rajooni osa, ajalooliselt oleme siiski Kullamaa kihelkonnast Läänemaalt.  Ema mul oma aja lapsena pidas end ikka Raplamaa inimeseks ja kinkis oma lapselapsele, minu vanemale tütrele ülikooli lõpetamiseks  Rapla rahvarõivad.  Tikkis hoole ja armastusega valged käised. Tumepunase põhjaga  pikitriibuline seelik sai soetatud poekaubana, seda Läti vabrikukangast müüakse praegugi. Ülikooli lõpuaktusel kandiski Madli vanaema kingitud rõivaid. Praegu hoiab neid mu täditütar. Ema teadlikkus aga kasvas ajaga ja ühes sellega teadmine, et ega Rapla rõivad pole ikka need, mis Luiste külast pärit naistele sobilikud.  Tekkis mõte teha veel ühed rahvarõivad, seekord oma, Kullamaa kihelkonna omad. Nii ta telliski  kohaliku kuduja käest  pikitriibulise Kullamaa kihelkonna seelikukanga, et oleks ikka õige. Maksin seelikukanga eest mina  ja plaan oli, et ema teeb kõik juurdekuuluva ning ikka minu tütardele saab siis see komplekt. Lahkus ema ja kangas jäi meie kappi. Ma  polnud antud kangast lähemalt uurinud, ikka mõtlesin, et kui ema tellis omakandi meistri käest, siis see on õige asi. Pealegi polnud mul erilist huvi hakata tegelema mulle täiesti võõra teemaga, arvasin, et Madligi on asja ammu unustanud.

Minu tütar aga üllatas mind.  Peale vanaema surma tuli ta välja sooviga saada  vanaema lubatud  Kullamaa rõivad, et tehku mina need talle.  Kui aus olla,  siis olin jahmunud, meil on kodus mitmeid kauneid Muhu rõivakomplekte, kui vaja rahvariided selga panna, siis valikut peaks olema ja mina olin juba ülepea sukeldunud sellesse pöörasesse värvimaailma ning mõte Kullamaa tasastest rõivastest ... eiei.  Aga vestlus viis tõdemuseni, et meie päris "oma"  rahvarõivad peaksid olema Kullamaa kihelkonna omad.
Mis seal ikka, mõtlesin, viin ema alustatu lõpuni. Seelikunagas olemas, teen juurde särgi ja sukad, vöö.
Olin ju asunud õppima rahvuslikku tekstiili Viljandi Kultuuriakadeemiasse ja kuigi ma ei valinud rahvarõiva valmistaja suunda, siis vajalikke oskusi ja teadmisi oli kogunenud. Nii ma siis valmistasin  rahvuslike peakatete kursuse raames Madlile kabimütsigi.

Ülaloleval pildid poseerib Madli  ERMis suurel rahvarõivanäitusel Kullamaa kihelkonna rahvarõivaste ees.

Paraku, paraku ... asjaga sügavuti tegelema hakates selgus, et  ema tellitud seelikukangast Kullamaa rahvarõivaseeliku õmblemiseks kasutada ei saa. Kahjuks on see kootud suvalistest olemasolevatest lõngadest, aluseks arvatavasti värviline joonis  1968 aastal ilmunud A. Voolma raamatust  "Eesti rahvarõivaid", selle mõtteni viisid mind kangasse kootud karupruunid triibud, millesarnaseks on muutunud kahjuks omaaegse kehva trükitaeeme tõttu ka raamauus oleva seeliku madarapunased triibud.  Helesinise põhitooni  asemel on kanga kudumisel kasutatud neoonerku mererohelist lõnga jne, jne.  Saan aru, et kliendil ei pruugi olla teadmisi, kuid heas usus loodab ta saada "meistri" käest "õige" asja. See teema on  üpris valulik, ei hakka seda siin rohkem lahkama. On nagu on ja see kangas ei saa kunagi seelikuks. Ei hakka ma siia lisama ka fotot, kartuses, et antud triibustik võib hakata netiavarustes ringelma järjekordse "Kullamaa triibustikuna".

Kokkuvõtteks. Võin vaid oletada et  emale kootud kanga eeskujuks on Eesti Rahva Muuseumis olev seelik ERM 17400, https://www.muis.ee/museaalview/647344, mille joonise siis too kanga kudunud inimene  leidis ülalmainitud raamatust.

Et seda kangast kasutada ei saanud, hakkasin otsima võimalust, et saada uus kangas. Tundus õige kududa uus seelikukangas ise, kuid et mul pole kangakudumisega peale Viljandis tehtu rohkem kokkupuudet olnud, tundsin end suhteliselt ebakindlalt.
Kullamaa rahvarõivaste kohta materjali ja infot otsides sai tehtud  FBs väike Kullamaa rõivastest huvitatute grupp,  tuttavaks sain Kailiga, tõeliselt pühendunud rahvarõivameistriga, kes ilma põhjaliku uurimstööta ühtki tellimust vastu ei võta ja kes teeb parajasti eeltööd Kullamaa kihelkonna uuema komplekti valmistamiseks. Samuti kuulub sinna Kristi, samuti Kullamaa juurtega fantastiline naine, kellega meil on ühine kirg - silmuskudumine. Kahjuks pole seal grupis aga keegi kokku puutunud Kullamaa sinisepõhjalise triibulise seeliku ise kangastelgel kudumisega ja nii ei ole ma tänaseni saanud nõu pidada kellegiga, kes oleks varem taolist seelikut kudunud.
Ja et iga oskus tahab harjutamist, siis tegi see kurvaks, sest oskaja abi on kuldaväärt.

Otsustasin siiski möödunud sügisel asja kätte võtta ja  muisi fotode põhjal lõngad kokku panna.  Tellisin lõngafirmast endale kõigepealt sobivates toonides lõngade näidised, millest siis proovisin valid sobivaimad toonid. Kui tellimus kohal, siis sain aru, et nii lihtsalt see ei lähe. Kuigi muisis on mitmeid fotosid, õnneks ka seeliku pleekimata pahupoolelt, tundusid minu soetatud lõngad siiski liiga tumedad. Fotosid suurendades on võimalik lõngu lugedes triibustik ka maha joonistada, kangastelgede taga saab tööproovi tehes triibustiku laiuse klappima. Just triibustiku mõõtu oleksin ma väga soovinud  teada saada.  Õnneks selgus kuduma hakates, et kõik klapib ja lõngade arvu ei pidanud väga kohendamagi.

Et antud seelik on nüüd ERM püsiekspositsioonis, siis sõitsin 2018 aasta sügisel seda uuesti kohapeale vaatama, seekord kaasas nii fotokas kui mõõdulint ja märkmevihik.

Seelik ERM 17400 püsiekspositsioonis.




Jah, isegi läbi klaasi sain kinnitust oma kahtlusele, et olin tellinud liiga tumedad, lausa pruunid toonid. Olgu seelik küll pleekinud, aga sain nüüd kohapeal võrrelda muisi fotosid (just neid, mis tehtud seeliku paremalt poolt)  ja seelikut ennast.
Sain ka läbi klaasi (kaasavõetud mõõdulindi abil) paika triibustiku laiuse, võrdlesin seda enda  kogutud andmetega ja selgus, et triibustiku laiused on samad, mis  mu emale kootud kangal.

Kodus praakisin välja sobimatud lõngad, ostsin lisaks valget lõnga ja värvisin ise erinevaid punaseid. Kasutasin aniliinvärve. Originaalseeliku vanust vaadates on selge, et tegu pole aniliinvärvidega värvitud kangast kootud seelikuga.  Eh, oleksin ikka võinud kõik lõngad värvida ise. Sinise indigoga ja nii edasi. Aga mis sellest enam rääkida, nüüd on nii ...

Imetlen meistreid, mina isegi mitte sell, sest õppida polnud seda "õigete" toonide keetmist kellegi pealt.

Pole hullu, õnneks on ERMi kogud alates sellest aastast uurimiseks jälle avatud peale mitut pikka aastat.  See tähendab, et on võimalik minna kohale ja tutvuda muuseumis hoitavate esemetega, kasutada muuseumi arhiivi, saada nõu, et  mitte üksikesemeid suvaliselt ja meeldimise järele kokku pannes, vaid uurides, milliseid rahvarõivaste osi mis perioodidel kanti, mida millega kokku panna ja mida mitte.

Vahepeal aga sain armsalt kursuseõelt Kaililt lubaduse kasutada nende MTÜ kangastelgi, kus seelikulõim juba veetud. Leppisime veel kokku selleski, et kui mu käe tervis ei luba kududa, siis koob ta kanga valmis. Armastan Kailit!
Abiks oli ka abikaasa, kes kogu värvitud lõnga vihtidest keradesse keris (mu parem käsi andis selle töö juures alla).


Ja tasapisi  jõudis kätte veebruar ja sain oma lõngadega kohale minna. Kangakudumisega alustades selgus, et mu epikondüliidist näritud küünarnukile ei valmista suuremat valu seelikukanga kudumisel tehtavad liigutused. Tõsi, kangas tuli suhteliselt kerge, lõim paistab lähemalt uurides väheke, sest ma ei saa kangast kõvasti kokku lüüa,  kuid  suutsin  kogu kanga ise valmis kududa.



Ei ole siiski oma värvitud lõngade toonidega nii rahul, kui lootsin. Heledamad punased said  natuke liiga roosakad, ostetud sinine põhivärv võinuks olla tiba heledam, samuti on tumedama triibu südames liiga järsk värvide üleminek.   Peale voltimist aga vaatan, et tulemus pole väga hull ja võin  öelda, et välja tuli enam-vähem.

Samas on nüüd olemas katsetamisel tekkinud teadmised, nii et vajadusel saan sama seeliku kudumiseks lõngad  juba paremini kokku panna.

Peale seelikukanga kudumist õnnestus käia koos kahe suurepärase kaaslasega ERMis uurimas erinevaid Kullamaa esemeid. Kaili Maasikmäe ja Kristi Everstiga seob meid kirglik huvi rahvarõivaste vastu. Eelpool kirjutasin juba, et  Kristigi on Kullamaa kihelkonnast pärit ja temal on pooleli uuemad, punasepõhjalise ruuduseelikuga Kullamaa rahvarõivad, Kaili valmistab tellijale  Kullamaa uuemad riided. Muidugi tuli see mõte koos ERMi sõita  FB grupis Kullamaa rahvarõivaste üle arutledes ja kui saime teada, et ERMi kogud on lahti, siis oli minek!

 Olime kolmekesi tore rünnakrühm seal, pidime kiiresti tellitud esemed uuritud saama, lisaks  olime tellinud välja ka palju arhviivimaterjali ja antud päev oli paraku pühadeeelse lühendatud töögraafikuga. Saime sel päeval oma silmaga uurida nii vanemaid ja uuemaid Kullamaa särke, kaht mütsi, kolme põlle, üht Kullamaale iseloomulikku triibuseelikut ja Kullamaa naise villasest kangast õmmeldud kampsunit.

Minu tehtavad riided saavad olema varasemad, kuid see ei takistanud meid kolmekesi uurimast nii varasemaid kui hilismaid esemeid. Et  kokku saada võimalikult ehe komplekt, peab olema tuttav  erineva perioodi esemetega, küsima muuseumist nõu, kui iseenda tarkus otsa saab, nii vaid saab tervikpildist aimu.  Suureks abiks on meile olnud etnoloog Reet Piiri, kes tööd teeb südamega ja on alati valmis nõustama abiküsijaid ka väljaspool tööaega.

Lisan ka pildi, mis võiks olla üks eeskujudest ülikonna koostamisel, niivõrd, kui see tänapäevaste materjalidega  võimalik on.
Aarne Mõttuse joonistatud kostüüm koosneb: Seelik ERM 17400; Kampsun ERM 17380; kabimüts ERM 17346: 1ab; särk (Kullmaa kihelkonna särkidele omaselt on  kaelus ainult särgi esiosal  krookpaelaga kinni tõmmatud, kaelatagune on kurrutatud ja kaetud  kitsa kaelakandiga;  valge linane põll, "vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest" (Eesti Rahvarõivaid XIX saj ja XX saj. algult lk 122).



                                                 Kullamaa khk naine (ERM EJ 58:16); Eesti Rahva Muuseum; 005006_ERM_EJ58. Kunstnik Aarne Mõttus. 1925. a.


Mis mul tänase seisuga olemas?

Mul on nüüd olemas seelik, küll mitte lõplikult valmis, kohe saab.

Mul on olemas oskus kududa komplekti juurde sukad, sest kudusin Eesti Rahva Muuseumi uue püsiekspositsiooni jaoks muuseumi tellimusel Kullamaa naise kostüümi juurde valged puuvillased sukad, koopiana Märjamaa sukkadest, sest Kullamaa valgeid sukki pole kahjuks muuseumite kogudes. Käisin neid Märjamaa sukki viimasel minutil enne ERMi sulgemist vanas majas uurimas ja kudusin oma märkmete järele. Nii et vaja materjalid välja võtta ja sukad valmis kududa. Nüüd kui on ilmunud suur sukaraamat, on Läänemaa sukkadest seal juttu ning ka piirkonnale iseloomuliku kanna tööjuhis on raamatus olemas.

Mul on olemas kirivöö, mille lasin teha. Võib juhtuda, et vaja on teha uus vöö, sest siis puudusid mul vajalikud teadmised, tellisin komplekti juurde mittesobiva, hilisema vöö. Võibolla teen ise sobivama vöö.

Mul on pooleli kampsuni õmblemine. Lausa kahe kampsuni. Kirjutan sellest järgmises postituses.

Mul on olemas endavalmistatud kabimüts, tehtud Maret Lehise juhendatud kursusel Viljandi Kultuuriakadeemias. Kahjuks vaevavad mind mütsi osas kahtlused, sest pole leida kangast, mis oleks Kullamaa kabimütside jaoks täpselt sobiv.  ERMis uurisin ka üht Kullamaa kabimütsi ja avastasin, et paraku minu tehtud müts erineb  lõike poolest.  Kristi võttis muuseumis maha ka Kullamaa kabimütsi lõike, soovi korral saan selle järele uue teha. Koolis tegin mütsi Lääne-Nigula mütsilõiget kasutades. Tahan enne veel ERMis teisegi Kullamaa kabimütsi üle vaadata.  Ma olen fotodel neid juba võrrelnud, kuid siiski tahaks veel uurida neid. Kangas on minu mütsil küll kaunis täissiid, kuid erineb Kullamaa mütside kangast. Samas olen väga rahul metallpitsi ja muareelindiga (mõlemad leiud teiseringi poodidest, pitsi eest tänulik kursuseõde Katile). Ja ega see Lääne-Nigula müts ei ole niiväga erinev ka,  võib-olla jääb kasutusse ja ehk teen juurde hoopis moodsama peakatte, pottmütsi :). Kui ikka  väga häirima jääb, et minu mütsil on laubalõige ühtlaselt ümar võrreldes Kullamaa sirgelt lõigatud laubajoonele, siis teen uue.

Mul on olemas tore vana linane voodilina särgi jaoks ja teadmised, millised näevad välja Kullamaa särgid (uurisime ERMis mitmeid Kullamaa särke).

Mul ei ole põllekangast, loodan siin õnneliku juhuse peale, et äkki kaubandusest õnnestub hankida sobiv ostukangas, olgu selleks siis kas peenvillane või kena sitikangas. Täissiidist (Risti põlle sarnast) sobivat ei loodagi leida ja sünteetikat ei taha mingil juhul.

Ehetega on nii ja naa. Midagi nagu on, kuid Läänemaa naistele omaseid rikkalikke hõberahadega keesid pole.  Esialgu on vaid kaks üksiku rahaga helmekeed, lisaks kurguhelmeid ja prees on samuti olemas.