Rahvarõivaste omanikuks saab erineval moel. Mina valisin isetegemise tee. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, mõtlesin. Otsustasin, et kasutan omandatud teadmisi ja oskusi, uurin iseseisvalt juurde ja vajadusel osalen koolitus(t)el.
Kullamaa rahvarõivad kuuluvad Lääne-Eesti rahvarõivarühma. Kullamaa kihelkond kuulus Haapsalu kreisi, mis moodustati 1783 aastal ja oli jaotatud kolmeks: Maa-Lääne, Ranna-Lääne ja Saare_Lääne. Kullamaa kihelkond kuulus Maa-Lääne alla.
Kui ma jõudsin otsusele, et nüüd tuleb teemaga tegelema hakata, oli esmaseks tõdemuseks, et Kullamaa riiete kohta pole eriti materjali ega juhendeid. Päris nii see muidugi pole.
Eelmises postituses kirjtasin, et 1968 aastal ilmunud väljaandes "Eesti rahvarõivaid", autoriks Aino Voolma, on koostatud Kullamaa naise ülikond XIX sajandi keskelt. Väljaande kunstnik oli Saima Loik, tuntud Eesti moekunstnik, kelle illustratsioonid raamatus on igati kenad.
Väljaanne on varustatud ka lõikelehtedega
Et minul on sama seelik, mis antud komplektis, siis võtsin esimesena käsile just selle väljaande. Üritan seal välja toodud esemed allpool ükshaaval läbi vaadata ja muuseumide infosüsteemist leida ka fotod.
PS!
Jutumärkides olev tekst on raamatust, et eraldada seda minu tähelepanekutest.
"S e e l i k on pikitriibuline (vt. joon. 5). Seeliku laiuseks arvestada 3 m riiet, seeliku pikkus mõõta (kingadeta) 25 kuni 30 cm põrandast. Värvli juures on seelik volditud (voldi sügavus ca 5 cm). Seelikul on ees 16 kuni 18 cm laiune sile osa, sealt edasi suunduvad voldid kahele poole ja jõuavad vastamisi kinnise juures. Seeliku alläärel, 1 kuni 2 cm servast, on 4 cm laiune rohekas siidpael, sellel järgneb vahetult 8 cm laiune kardpael. Kardpaela puudumisel võib ümmelda alläärde laiema siidpaela (5 - 6 cm) ja sellele panna kahele poole äärde heledat ilupaela (vt. joon. 3)."
Raamatus olev seelikuga saab tutvuda muisi vahendusel siin (klikkides avaneb link): ERM 17400
ja eriti rõõmustav on, et seelikut saab näha ka Eesti Rahva Muuseumi püsiekspositsioonis.
Soovitan aga tungivalt mitte kasutada seeliku kudumiseks antud väljaandes olevat värvilist joonist. Omaaegne trükitehnika on triibustiku värvid nii moondanud, et ainult antud joonist usaldada on vale samm.
Selline on seelik välja muisi fotol.
Foto: Eesti Rahva Muuseum; ERM17400
Foto: seelik, ERM 17400, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/647344
Tänapäeval on pea võimatu leida sellist tooni kardpaela, nagu seelikul näha. Metallpaelu küll müügil on, kuid need kõik on liiga kuldsed, seelikul peaks olema nimelt hõbedane kardpael.
Ka allserva siidpaela sarnast on raske leida, tegu on siidist muareelindiga. Muaree tähendab seda, et kanga pind on selline virvendava efektiga. Minu meelest on kõige kehvem lahendus osta atlasspael ja see allserva õmmelda. Meil müüdavad atlasspaelad pole täissiidist ja kuigi neid rahvarõivaste juures pidevalt näeb, siis mina neid ei kasuta ise ja ei soovita teistelegi.
Veel. Antud seelik on Kullamaa triibulistest seelikutest ainus, millel on all kard- ja siidpael. A. Mõtuse joonistustega "Eesti rahvariiete albumis" (Tartu 1927, tahvel XI) on Kullamaa naisel seljas seesama seelik (vt. eelmine postitus) ning joonistuse all kirjas " Triibulisele seelikule jätkuks pandud hõbekard ja roheline pael. Uuemal ajal seelikud ilma jätkuta".
Seelik on kogutud Teenuselt 1913 aastal ja valmistamise ajaks on märgitud ligikaudu 1813, seega on helesinine ja rohelised värvitud arvatavasti indigo (ostuvärv) või sinerõikaga ja ka teiste toonide saamiseks kasutatud tol ajal levinud värvitaimi.
Mida veel. Raamatus on soovitus, et seeliku pikkus olgu 25 - 30 cm põrandast. Siin on tegu nõukogude aja ilminguga, kus seelikd tehti reeglina lühemad, kui need 19. saj. olid. Ajad on aga muutunud ja nüüd peaksime ikka lähtuma sellest, milline oli ese oma valmistamise ajal. Antud seeliku ERM 17400 pikkus on 97 cm, mis tähendab, et tegu siiski pikema seelikuga ja seelik võiks maast jääda kõige rohkem 10 cm kõrgusele.
"S ä r k on õmmeldud valgest labasekoelisest linasest riidest. Varrukasuus on püstkurrud (vt kurrutamine). Kaelaava juures on särgi seljaosas ja õlakutel püstkurrud, mis kinnituvad 1 cm laiuse
särgiriidest riba külge (viimane lõpeb õlakutega). Esiosas on kaelaava ääres 1 cm laiune palistus, millest tõmmatakse läbi linasest riidest palmitsetud pael. Sellega tõmmatakse esiosa kaelaava parajaks ning särk kinnitub kurgu all sama paelaga.
8,5 cm laiuse õlaku keskel on 0,8 kuni 1 cm laiune valge mulinee- või märkniidiga valmistatud pilu (vt joon. 2), selle ääres kummalgi pool tikkpisterida. Õlaku servas on 2 tikkpisterida, varrukapäras 0,8 cm sügavused lappkurrud. Õlaku keskelt on varrukapära 3,5 cm ulatuses sile. Varruka juures särgi esiosas on ülakust allpool kolm püvisilmpistes torni ja seljaosas kuus püvisilmpister torni. 4. cm laiustele varrukavärvlitele tikitakse püvisilmpistes 1,5 cm kürgused tornid valge mulinee- või märkniidiga. Varrukavärvli välisäärel on üks, siseäärel (0,5 cm vahega) kaks tikkpisterida (vt. joon. 1). Varrukavärvel kinnitub 1 kuni 2 niidist nööbi ja aasa abil. " "Särk kinnitatakse kurgu alt kurrupaela abil."
Selle särgiga saab tutvuda samuti muisis ERM A 509: 5023 (klikkides avaneb link).

. 
Fotod: särk, naiste, ERM A 509:5023, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/502260
See särk on kogutud Piirsalu vallast Valksi külast ja valmistamise ajaks on märgitud aasta 1877.
Eesti Rahva Muuseumis on teisigi särke, mis sobivad antud seeliku juurde. Kunagi teen neist eraldi postituse.
"K i r i v ö ö laius on 4, 8 cm, pikkus 2,5 m (vt joon. 4). Kirivöö on mähitud kolm korda ümber keha, kusjuures iga ülemise vöökorra alt jääb eelmise korra alumine äär 2 cm võrra paistma. Vöö otsad pistetakse vöökordade alla. "
Kirivöö foto olemas muisis ERM A 293:82, kuid raamatus olev joonis pole sama, mis selle numbriga välja tuleb.
"S u k a d on valged, vikkelkirjadega (parem- ja pahempidi kootud kirjad)."
Raamatus pole sukkade kohta rohkem kirja pandud, sest valgeid Kullamaa sukki muuseumite kogudes kahjuks pole. Eeskujuks võib võtta aga Märjamaa sukad ERM A 589:55 , needsamad sukad on praegu ka püsinäitusel Kullamaa naise jalas (mina kudusin need koopiana Märjamaa sukkadest muuseumi tellimusel).

Foto: sukad, naiste, ERM A 589:55/ab, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/475836
"K a b i m ü t s on valmistatud pappalusel ja kaetud heledapõhjalise kirjalise siidriidega. Mütsi esiservas on volditud rüüz või pits, mütsi esiäärel kardpael. Seljaosas ripuvad kaks 7 kuni 10 cm laiust siidpaela."
Kabimütsi fotod muisis näha ERM 17346 (klikkides avaneb link). Mütsi kaunistav kardpits on tehtud niplispitsi tehnikas. Metallniidist niplispitse oskab niblata Angelika Nöps, kes neid on uurinud ja tõsine huviline saab tema käest kindlasti sellise kardpaela tellida või abi küsida. Tema magistritööd metallniplispitside kasutamisest rahvarõivaste juures saab ka lugeda klikates lingile.
. 

Fotod: kabimüts, lindiga, ERM 17346:1/ab, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/646125
"P õ l l on kollakas toonis paksus lillmotiividega siidriidest. Põlle laius on 65 cm, pikkus 10 kuni 12 cm seelikust lühem. Värvli juurest on põll volditud, eest keskelt jäetud 6 cm laiuselt siledaks."
Antud põll on muisi näha ERM A 387: 31, tegu on Risti kihelkonnast kogutud põllega.
See kuldne põll Kullamaa rahvarõivakostüümi juures on nii üldlevinuks saanud, kuldsed põlled on kahel rahvatantsurühmal, neid tehakse ka uuematele punastele ruudulistele seelikutele ette (ja siis millegipärast alati koos kuldse kabimütsiga, kuigi müts ja põll ei pea Kullamaa naisel sugugi sama värvi ja ilmtingimata kuldsed olema). Rahvatantusansamblil Kullamaa Kullakesed ja rahvatantsuseltsil Pääsuke on Kullamaa rahvarõivad ja mõlemal kollektiivil on just läikivast kuldsest kangast põlled ja kabimütsid. Kabimüts punaseruudulise seeliku juures on samuti võõrastav, pigem kanti punaste seelikute ajal pottmütse, mis olid kauem moes. Kabimüts võiks jääda varasema, triibulise seelikuga kostüümi juurde. Ja ma mõistan, et kollektiivid soovivad ühtset pilti, kuid ikkagi on veidi kummaline vaadata ühesuguse kollase läikiva kangaga kaetud mütsirivi. Kuid nii on vaja ja sel teemal ei ole tegelikult ju viisakas sõna võtta.
Põlledest tahan mõnes järgmises postituses veel kirjutada.

Foto: põll, pulma , ERM A 387:31, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/586793
"Õ l a r ä t i k on trükimustriga (mõõtmed 80 x 80 cm kuni 1 x 1 m). Rätiku teravad otsad pistetakse vöökordade alla."
Rätiku kohta selles väljaandes rohkem infot pole. Praegu on kombeks kasutada Venemaal toodetavaid villaseid "roosirätikuid", kuid jällegi, see muudab meie rahvarõivad nii ühetaoliseks. Just Läänemaal kanti tõesti roosirätte ka vanasti, kuid need polnud kõik sellistes jõulistes toonides ja mustrtes, nagu vene rätikud seda tänapäeval on.
Kullamaa rahvarõivaste juurde sobib kasutaga ka natiraalsest siidist rätikuid, narmastega või ilma, muidugi sobivad ka villased roosirätikud, kui vahelduseks võiksid need olla kasvõi valgel põhjal.
Lisan siia ühe Lääne-Nigulast kogutud rätiku ERM A 805:121https://www.muis.ee/museaalview/530506

Foto: rätik, ERM A 805:121, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/530506
Ning raamatusse joonistatud rätik on hästi sarnane selle rätikuga ERM A 509: 5116

Foto: rätik, ERM A 509:5116, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/503186
Kullamaa rahvarõivad kuuluvad Lääne-Eesti rahvarõivarühma. Kullamaa kihelkond kuulus Haapsalu kreisi, mis moodustati 1783 aastal ja oli jaotatud kolmeks: Maa-Lääne, Ranna-Lääne ja Saare_Lääne. Kullamaa kihelkond kuulus Maa-Lääne alla.
Kui ma jõudsin otsusele, et nüüd tuleb teemaga tegelema hakata, oli esmaseks tõdemuseks, et Kullamaa riiete kohta pole eriti materjali ega juhendeid. Päris nii see muidugi pole.
Eelmises postituses kirjtasin, et 1968 aastal ilmunud väljaandes "Eesti rahvarõivaid", autoriks Aino Voolma, on koostatud Kullamaa naise ülikond XIX sajandi keskelt. Väljaande kunstnik oli Saima Loik, tuntud Eesti moekunstnik, kelle illustratsioonid raamatus on igati kenad.
Väljaanne on varustatud ka lõikelehtedega
Et minul on sama seelik, mis antud komplektis, siis võtsin esimesena käsile just selle väljaande. Üritan seal välja toodud esemed allpool ükshaaval läbi vaadata ja muuseumide infosüsteemist leida ka fotod.
PS!
Jutumärkides olev tekst on raamatust, et eraldada seda minu tähelepanekutest.
"S e e l i k on pikitriibuline (vt. joon. 5). Seeliku laiuseks arvestada 3 m riiet, seeliku pikkus mõõta (kingadeta) 25 kuni 30 cm põrandast. Värvli juures on seelik volditud (voldi sügavus ca 5 cm). Seelikul on ees 16 kuni 18 cm laiune sile osa, sealt edasi suunduvad voldid kahele poole ja jõuavad vastamisi kinnise juures. Seeliku alläärel, 1 kuni 2 cm servast, on 4 cm laiune rohekas siidpael, sellel järgneb vahetult 8 cm laiune kardpael. Kardpaela puudumisel võib ümmelda alläärde laiema siidpaela (5 - 6 cm) ja sellele panna kahele poole äärde heledat ilupaela (vt. joon. 3)."
Raamatus olev seelikuga saab tutvuda muisi vahendusel siin (klikkides avaneb link): ERM 17400
ja eriti rõõmustav on, et seelikut saab näha ka Eesti Rahva Muuseumi püsiekspositsioonis.
Soovitan aga tungivalt mitte kasutada seeliku kudumiseks antud väljaandes olevat värvilist joonist. Omaaegne trükitehnika on triibustiku värvid nii moondanud, et ainult antud joonist usaldada on vale samm.
Selline on seelik välja muisi fotol.
Foto: Eesti Rahva Muuseum; ERM17400
Foto: seelik, ERM 17400, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/647344
Tänapäeval on pea võimatu leida sellist tooni kardpaela, nagu seelikul näha. Metallpaelu küll müügil on, kuid need kõik on liiga kuldsed, seelikul peaks olema nimelt hõbedane kardpael.
Ka allserva siidpaela sarnast on raske leida, tegu on siidist muareelindiga. Muaree tähendab seda, et kanga pind on selline virvendava efektiga. Minu meelest on kõige kehvem lahendus osta atlasspael ja see allserva õmmelda. Meil müüdavad atlasspaelad pole täissiidist ja kuigi neid rahvarõivaste juures pidevalt näeb, siis mina neid ei kasuta ise ja ei soovita teistelegi.
Veel. Antud seelik on Kullamaa triibulistest seelikutest ainus, millel on all kard- ja siidpael. A. Mõtuse joonistustega "Eesti rahvariiete albumis" (Tartu 1927, tahvel XI) on Kullamaa naisel seljas seesama seelik (vt. eelmine postitus) ning joonistuse all kirjas " Triibulisele seelikule jätkuks pandud hõbekard ja roheline pael. Uuemal ajal seelikud ilma jätkuta".
Seelik on kogutud Teenuselt 1913 aastal ja valmistamise ajaks on märgitud ligikaudu 1813, seega on helesinine ja rohelised värvitud arvatavasti indigo (ostuvärv) või sinerõikaga ja ka teiste toonide saamiseks kasutatud tol ajal levinud värvitaimi.
Mida veel. Raamatus on soovitus, et seeliku pikkus olgu 25 - 30 cm põrandast. Siin on tegu nõukogude aja ilminguga, kus seelikd tehti reeglina lühemad, kui need 19. saj. olid. Ajad on aga muutunud ja nüüd peaksime ikka lähtuma sellest, milline oli ese oma valmistamise ajal. Antud seeliku ERM 17400 pikkus on 97 cm, mis tähendab, et tegu siiski pikema seelikuga ja seelik võiks maast jääda kõige rohkem 10 cm kõrgusele.
"S ä r k on õmmeldud valgest labasekoelisest linasest riidest. Varrukasuus on püstkurrud (vt kurrutamine). Kaelaava juures on särgi seljaosas ja õlakutel püstkurrud, mis kinnituvad 1 cm laiuse
särgiriidest riba külge (viimane lõpeb õlakutega). Esiosas on kaelaava ääres 1 cm laiune palistus, millest tõmmatakse läbi linasest riidest palmitsetud pael. Sellega tõmmatakse esiosa kaelaava parajaks ning särk kinnitub kurgu all sama paelaga.
8,5 cm laiuse õlaku keskel on 0,8 kuni 1 cm laiune valge mulinee- või märkniidiga valmistatud pilu (vt joon. 2), selle ääres kummalgi pool tikkpisterida. Õlaku servas on 2 tikkpisterida, varrukapäras 0,8 cm sügavused lappkurrud. Õlaku keskelt on varrukapära 3,5 cm ulatuses sile. Varruka juures särgi esiosas on ülakust allpool kolm püvisilmpistes torni ja seljaosas kuus püvisilmpister torni. 4. cm laiustele varrukavärvlitele tikitakse püvisilmpistes 1,5 cm kürgused tornid valge mulinee- või märkniidiga. Varrukavärvli välisäärel on üks, siseäärel (0,5 cm vahega) kaks tikkpisterida (vt. joon. 1). Varrukavärvel kinnitub 1 kuni 2 niidist nööbi ja aasa abil. " "Särk kinnitatakse kurgu alt kurrupaela abil."
Selle särgiga saab tutvuda samuti muisis ERM A 509: 5023 (klikkides avaneb link).
Fotod: särk, naiste, ERM A 509:5023, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/502260
See särk on kogutud Piirsalu vallast Valksi külast ja valmistamise ajaks on märgitud aasta 1877.
Eesti Rahva Muuseumis on teisigi särke, mis sobivad antud seeliku juurde. Kunagi teen neist eraldi postituse.
"K i r i v ö ö laius on 4, 8 cm, pikkus 2,5 m (vt joon. 4). Kirivöö on mähitud kolm korda ümber keha, kusjuures iga ülemise vöökorra alt jääb eelmise korra alumine äär 2 cm võrra paistma. Vöö otsad pistetakse vöökordade alla. "
Kirivöö foto olemas muisis ERM A 293:82, kuid raamatus olev joonis pole sama, mis selle numbriga välja tuleb.
"S u k a d on valged, vikkelkirjadega (parem- ja pahempidi kootud kirjad)."
Raamatus pole sukkade kohta rohkem kirja pandud, sest valgeid Kullamaa sukki muuseumite kogudes kahjuks pole. Eeskujuks võib võtta aga Märjamaa sukad ERM A 589:55 , needsamad sukad on praegu ka püsinäitusel Kullamaa naise jalas (mina kudusin need koopiana Märjamaa sukkadest muuseumi tellimusel).
Foto: sukad, naiste, ERM A 589:55/ab, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/475836
"K a b i m ü t s on valmistatud pappalusel ja kaetud heledapõhjalise kirjalise siidriidega. Mütsi esiservas on volditud rüüz või pits, mütsi esiäärel kardpael. Seljaosas ripuvad kaks 7 kuni 10 cm laiust siidpaela."
Kabimütsi fotod muisis näha ERM 17346 (klikkides avaneb link). Mütsi kaunistav kardpits on tehtud niplispitsi tehnikas. Metallniidist niplispitse oskab niblata Angelika Nöps, kes neid on uurinud ja tõsine huviline saab tema käest kindlasti sellise kardpaela tellida või abi küsida. Tema magistritööd metallniplispitside kasutamisest rahvarõivaste juures saab ka lugeda klikates lingile.
Fotod: kabimüts, lindiga, ERM 17346:1/ab, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/646125
"P õ l l on kollakas toonis paksus lillmotiividega siidriidest. Põlle laius on 65 cm, pikkus 10 kuni 12 cm seelikust lühem. Värvli juurest on põll volditud, eest keskelt jäetud 6 cm laiuselt siledaks."
Antud põll on muisi näha ERM A 387: 31, tegu on Risti kihelkonnast kogutud põllega.
See kuldne põll Kullamaa rahvarõivakostüümi juures on nii üldlevinuks saanud, kuldsed põlled on kahel rahvatantsurühmal, neid tehakse ka uuematele punastele ruudulistele seelikutele ette (ja siis millegipärast alati koos kuldse kabimütsiga, kuigi müts ja põll ei pea Kullamaa naisel sugugi sama värvi ja ilmtingimata kuldsed olema). Rahvatantusansamblil Kullamaa Kullakesed ja rahvatantsuseltsil Pääsuke on Kullamaa rahvarõivad ja mõlemal kollektiivil on just läikivast kuldsest kangast põlled ja kabimütsid. Kabimüts punaseruudulise seeliku juures on samuti võõrastav, pigem kanti punaste seelikute ajal pottmütse, mis olid kauem moes. Kabimüts võiks jääda varasema, triibulise seelikuga kostüümi juurde. Ja ma mõistan, et kollektiivid soovivad ühtset pilti, kuid ikkagi on veidi kummaline vaadata ühesuguse kollase läikiva kangaga kaetud mütsirivi. Kuid nii on vaja ja sel teemal ei ole tegelikult ju viisakas sõna võtta.
Põlledest tahan mõnes järgmises postituses veel kirjutada.
Foto: põll, pulma , ERM A 387:31, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/586793
"Õ l a r ä t i k on trükimustriga (mõõtmed 80 x 80 cm kuni 1 x 1 m). Rätiku teravad otsad pistetakse vöökordade alla."
Rätiku kohta selles väljaandes rohkem infot pole. Praegu on kombeks kasutada Venemaal toodetavaid villaseid "roosirätikuid", kuid jällegi, see muudab meie rahvarõivad nii ühetaoliseks. Just Läänemaal kanti tõesti roosirätte ka vanasti, kuid need polnud kõik sellistes jõulistes toonides ja mustrtes, nagu vene rätikud seda tänapäeval on.
Kullamaa rahvarõivaste juurde sobib kasutaga ka natiraalsest siidist rätikuid, narmastega või ilma, muidugi sobivad ka villased roosirätikud, kui vahelduseks võiksid need olla kasvõi valgel põhjal.
Lisan siia ühe Lääne-Nigulast kogutud rätiku ERM A 805:121https://www.muis.ee/museaalview/530506
Foto: rätik, ERM A 805:121, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/530506
Ning raamatusse joonistatud rätik on hästi sarnane selle rätikuga ERM A 509: 5116
Foto: rätik, ERM A 509:5116, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/503186
"Madalamal rätiku peal kantakse sõlge, kaelas võib kanda hõbekeed hõberahadega."
Kullamaa kihelkonna ehetest kirjutan mõnes järgnevas postituses lisa.
Nii. Sellega on väljaande "Eesti rahvarõivaid" Kullamaa naise ülikond XIX saj. keskel lahti kirjutatud. Ehk on kellelegi abiks.