Sunday, November 25, 2018

Kärbsed, koerad, turteltuvid ... ikka Muhu sukad


Eks oleks nende sukkade peale mahtunud  ka mõned jänesed, kukedki ehk, sest ega küll küllale liiga tee.  Aga seekord siis sellised.






Need on mu seitsmendad Muhu sukad (eelmise postituse sinisepõhjalised on kaheksas paar). Ja
peenest lõngast siis teine valmiskootud sukapaar.




Alustasin neid üsna ammu, st kudusin valmis soonikud ja jätsin seisma. Lihtsalt ajaviiteks oli neid mõnus kududa, polnud vaja mustrit vaadata.

Siis mõtlesin, et teen õige nooremale tütrele uued, peenest lõngast sukad. Panin kokku kärbsed, turteltuvikesed, südamed, kutsad ja palju roosat valgega.

Ja siis, ja siis algatas Anu Pink FB grupis "Kudujate koopiaklubi" kohutavalt toreda Muhu sukkade kooskudumise! Sokutasin end sujuvalt kampa.







Ja saingi valmis.

Selgus et sukad saab endale siiski vanem tõtar, sest noorem oli selle pika kudumisega jälle pikkust visanud :)



Leidsin, et olen meie kallist Jossust pildi teinud. Puhka rahus, armas kass, olid meile heaks kaaslaseks kümme aastat.







Kahed 12/2 lõngast kootud.



Kuivavad. Õigemini tahenevad.



Armastan piiluda oma tööd pahemalt poolt.





Ilus, kuigi pealetikkimine rikub palju sisemist ilu.





Saturday, November 24, 2018

Muhu sukad kollaste liblikatega

Kui järjekordsete autentsete Muhu sukkade kudumise soov muutub väljakannatamatuks, siis tuleb see  töö ette võtta.




Kuid enne kuduma asumist tuleb veidi ekstra tööd teha, ehk et lõngu värvida. Anu Pink Saara Kirjastusest võttis aastad tagasi oma südameasjaks leida peenkudumiseks sobivad lõngad ja tuua need eesti kudujatele koju kätte. Peale seda on etnograafiliste kudumite fännidel elu nagu lill. Absoluutselt mitte midagi pole enam võimatu järgi kududa just sellise tihedusega nagu seda tehti 150 aastat tagasi.  Ainult Muhu kudumitega on lood sellised, et peab ise väga tahtma, see tähendab,  peab lõngu ise värvima. Saara Kirjastus pakub selleks õigeid värve ja õpetusi leiab raamatutest. Muhuroosa ja oranzita Muhu kindaid-sukki saab kududa ka ilma ise värvimistööd ette võtmata, aga ... kui juba, siis tahaks ikka seda erku roosat ju.





Minul kripeldasid mitmed aastad hinges ühed koidest puretud vanad sukad, mis mu tütrele pärandati. Aga neis sukkades on nii palju värve, mida peaks ise värvima, et olen seda koopiate kudumist muudkui edasi lükanud. 

Ja siis on veel ühed vanad sukad, mis samuti nii ilusad ja erilised, et tahaks selliseid oma kirstuvara hulka saada.  Nenede viimastega jälle sama lugu, ise vaja värvida erkkollast, leherohelist. Lisaks on neis intensiivset sinist. Sinise värvimise peale veel mõtlemata asusin tegudele ja värvisingi nii kollast kui leherohelist. Imeilusad said.  Kui juba värvida, siis ikka roosat ka :)




Alumisel fotol on näha tilluke tups kollast. See on Saaras müüdav tibukollane, mis on muidu täiesti kena kollane, aga vot minu liblikate jaoks liiga kahvatu. Et olen neid vanu liblikatega sukki käes hoidunud ja uurinud, siis tean.


Jäi veel sinine. Ja oh imet, Mardilaadal nägin Saara Kirjastuse lõngakorvis just seda erksat tumedat sinist, mida mul vaja! Kuidas ma ometi nende e-poes seda tooni märganud polnud?  Igatahes soetasin omale kohe kaks tokki (juba ette ütlen, et ühest tokist oleks nende sukkade jaoks piisanud, aga ma olen ahne).

Kudumiseks tuli kõik mustrid fotodelt maha kirjutada, mitte kuskil ma neid trükituna ei leidnud. Ega seegi töö pole suurt keeruline, aega veidi võtab.

Alustame!  Sukasoonikud kudusin täpselt vanade järgi. V'rvivõrsluseks sättisin kõrvale nii meloni kui Iittala linnu.

Ma tegelikult plaanisin kogu sukal kasutada pisut tumedaks värvitud muhuroosat, aga peale esimest kirja vahetasin siiski heledama vastu.



Tahan näidata ka töö pahemat poolt.


Muide, neid sukki võib näha 1977. aasta  Käsitööalbumi tagakaanel.



Tänasel imelisel laupäevahommikul on esimese suka liblikas poole peal ja tuleb väga kena. Tõsi, abikaasa vaatas mu tööd ja leidis, et kõik on kirju nagu mustlase tulekahju.