Muhu titemütsi tegemise tahmine on mul mõttes mõlkunud mitmu aastat juba, alsutasin suure tuhinaga, kuid selgust, et niisma lihtne see tegemine polegi. Uhke mütsi jaoks läheb vaja "õigeit" värvi kangatükke, paelu, piiprelle, heegelpitse, poepitse, siksakpaelu. Ja siis õmblemine. mis lõike järegi õmmelda? muidugi saab muuseumis mütse uurida, mina muusemise seda teinud pole, aga vanu Muhu titemütse on õnnestunud käes hoida küll ning nende mõõdud said ka kunagi kirja pandud. Üldiselt on vanad lastemütsid õmmeldud üsna sarnaste lõigete järgi. Materjalid tasapisi kokku kogutud, seda ka tänu paarile lahkele annetajale, kes mind rõõmustasin erkoranzide kangatükkidega. Õmbemine aga ei tulnudki mul välja, õigemini midagi ma tegin, tikkisin oranzide külgedega mütsikesele pealaele piiprellidest (pikad torukujulised helmed) ornamendi, samuti õmblesin kokku mütsi pealseosa ja kinnitasin villasest riidest piirellidega tikitud ribad õmblustele. Kui voodri kokku õmblesin, siis selgus, et kogu see pealsele mahtutud ilu teeb pealseosa raskeks ja lahtine sitsivooder ei hoia kuidagi.. vanadel mütsidel on näha, et kõik pealsekunistused on õmmeldud läbi voodri, aga tänapäeval me seda ju näha ei taha. Ühesõnaga müts jä pooleli.
Kuni sel kevadel me Viljandi Kultuuriakadeemias saime võimaluse ühe valikainena valida lapitehnika. Rõõmuga ma seda ka tegin ja ei kahetse. Kursus pakkus nii palju katsetamisrõõmu ja mitte ainult, kogu see sitsikangastega tegelemine arendas osalejate värvi- ja kompataju. Tegelesime kihnupäraste lapitöödega ja muidugi õmblesime Kihnu titemütse. Seda nii käsitsi kui õmblusmasinaga. Tüdrukumüts valmiski vaid käsitsi ja see oli väga meeldiv tegevus. Mis aga mulle rõõmu tegi, oli see, et sain omati selgeks, kuidas nende mütsikeste vooder pealsetükkidega ühendada. Tõesti, see pole nii lihtne, igatahes raamatust ma seda selgeks pole saanud.
Ja et nii Kihnu kui Muhu mütsid üsna sarnased tundusid, siis otsisin kodus karbi titemütsi materjalide jälle välja. Lõikasin täissiidist välja uue mütsi detailid ja samas võtsin käsile ka pooliku mütsi.
Kevadel osalemise oma kursusega Heimtali laadal ja mütsid ja kindad olid osa meie väljapanekust, sellest siis ka kena TÜVKA rahvusliku käsitöö osakonna tooteetikett, millega kool meid laada puhuks varustas.
Mõlemal mütsil kasutasin naturaalset siidi (leid teiseringi poest), esimesel siis ka oranzi sitsikangast. Ühele mütsile heegeldasin ise ka servapitsi, mis oma keeruliste ristsammastega tundub ehk keeruline, kuid pisut uurimist ja sellega saab hakkama.
Kui kasutada õmblemiseks Kihnu mütsi lõikeid, siis saab muhupärase mütsi, kui arvestada kandi jaoks rohkem laiust. Muhu mütsid istuvad teistmoodi peas just tänu hästi laiale kandile, mis on veel omakorda kaunistaud pitsiga. ja kui õmmelda vooder detailikaupa pealsetükkide külge, siis jääb müts kenasti hoidma.
Raske oli modelli leida, vaid üks ülesvõte õnnestus saada. Näha on hetk enne mütsi peasttõmbamist. Tänan toredat noort emmet, kes nõustus kohvikus mu palvel oma lapsele mütsi proovima:). Et ma ei tahtnud nende lahkust kurjasti kasutada, tegin paar klõpsu ja olin õnnelik, kui selgus, et müts istub peas väga hästi. Lapsuke fotol on kahe aastane, paar kuud lisaks ka.
