Kindakirjadesse kaevudes

On väga keeruline valida uuele kindapaarile kirja, samas on see niinii tore. Lappad läbi kindaraamatuid, vaatad Muisist kindapilte, uurid oma lõngavarusid.

 Vahel tulebki lähtuda lõngadest, vaadata, kui valge on su valge ja kui tume on sinine lõng, siis saab nende jaoks otsida just selle õige kirja.

Nende kinnaste juures ma nii tegingi. Mul oli käepärast helevalget ja tumtumedat sinist lõnga ja ma tahtsin kududa suuri meeste labakindaid. 

Ja kuigi võib tunduda, et pole midagi lihtsamat, kui leida üks sinivalge kindakiri, siis oi kuidas ma seda õiget otsisin :)

Siin on siis võimsa kirjaga Märjamaa kindad. 

http://muis.ee/museaalview/649191

Kaunist sügist!

Tõstamaa kirjadega kindad

Need väga-väga kaunikirjalised kindad inspireerisid mind niivõrd, et kudusin neid lausa kolm paari. Siin on näha suured, pehmed ja soojad labakindad mehele. Jätsin ära punase sakilise ja narmastega randmeosa, mille kudusin järgmistele, naisekäele sobivatele kinnastele. Siin vaid lihtne ja lühike valge soonik, just nagu eesti vanadel kinnastel ikka.

Mustrikordi on  piisavalt, et kinnas silmale kena vaadata oleks, selleks tuleb ka niiöelda tavalised labakindad kududa ikka peene vardaga. Mina võtsin vardad nr 1,75.

Ja kui kindad said valmis, siis oli mul ka muster pähe jäänud ....  Ning et mu meelest on üliarmas, kui  kõndida lumesajus käsikäes ja  imetleda teineteise ühesuguse mustriga kindaid, siis kudusin ma ruttu ka ilusad naistekindad.
Ja kus on kolmandad kindad? Need ootavad praegu omanikku. Kudusin ma nad aga sel lihtsal põhjusel, et kui olin esimese paari valmis kudunud, selgus, et kindad said pisut erinevad, olin hajameelselt ühe kinda esimese ja teise mustrikorra vahele paa lisarida kudunud .... nii saigi valmis ka kolmas paar.


PS: Mõlema kindapaari kudumine võttis aega! Päris täpset tundide arvu ei julge pakkuda, ent töötunde kulus meeste kinnaste kudumiseks ligikaudu kakskümmend viis, kindlasti mitte vähem (pigem rohkem). Lisada juurde veel nii sinise lõnga hoolikas läbipesemine enne kudumist, et välistada võimalust, et sinine lõng esimeses pesus värvi annaks ja kogu suure töö rikuks. Naiste kinnaste juures võtab oma aja narmarida, millele kulus kahe kinda peale tubli aeg ning nii kulus nende kudumiseks ka rohkem aega kui meestekinnaste juures. Ilma narmasteta kindapaari kudumine oleks  muidugi oluliseslt lihtsam. kinadappari valmisele kuluvat aega mõjutab alati, absoluutselt alati  varraste jämedus. Mida peenem varras, seda rohkem võtab töö aega ent seda kaunim saab tulemus.(02.10.2016)

Muuseumikinnastega võrdlemiseks ka  foto Eesti Rahva Muuseumis hoitavatest Tõstamaa kinnastest.

                                                                               ERM 1264/ab); Eesti Rahva M

Karukäpalised kindad

Läänemaa sõrmkindaid olen ennegi kudunud, aga need punased avastasin Liivi Vainu raamatust "Läänemaa sõrmkindad".
Eesti Rahva Muuseumis on nende kinnaste kohta  kirjas järgmist: Seotud lõngast. Kinda seljal karukäpa motiiv. Kindad seotud pulma ajal viiuli kaela külge.
Kindad on kootud umbes 1881. aastal ja muuseumile kinkis need Helmi Reimer Vigala kihelkonnast Jädiverest.

Minu kindad pole kahjusk küll seotud ehk siis neolõngast, aga kenakesed said ikka.

Kindad teeb eriliseks ja väga mugavaks pikk, kuni pöidlaavani kootud randmeosa.

Kahevärvilised "karukäpad" aga on kudujale paras väljakutse, kolm lõnga korraga, pikad lõngajooksud - üsna tähelepalik tuleb olla, et lõpptulemus korrektne jääks. kudusin tavalises maavillasest 8/2 lõngast ja olen ise rahul, et pilk just sellele kindapaarile raamatus pidama jäi.

Panen siia ka muuseumikinnaste foto, kust siis näha toredasti kirjud sõrmed, mis minu kindapaaril kahjuks olemata.

                                                                                        ERM A 566:519/ab

Lavendlihõngu kindad

Selle kindapaari sain valmis just õigeks ajaks. Lavendel lillepotis  lõhnas hullutavalt ja oli nii nende kinnaste värvi.

Selle Lüganuse kihelkonnast pärit kindakirja leidsin Reet Piiri "Suurest kindaraamatust". Kirjas on, et kindad (ERM 120) on sitavorniku kirjaga. Sitikakiri siis. Muuseumis oleval kindapaaril on toekas must soonik, kahvaturohelise triibuga ning enne sitikakirja sama mustal põhjal rohelised diagonaalkriipsud. Mina kudusin sooniku aga lilla lõngaga.  Pisukene toonivahe lõngade värvis on. Põhjuseks see, et ma vähemalt proovin vältida üha uute ja uute lõngade kojutoomist ning katsun läbi ajada lõngdadega, mis juba soetatud. Tulemus on aga siiski olemuslikult üsna originaalide sarnane. Suvel on õues nii palju valgust, et raske on tõpseid toone tabada, sellel pildil siin lillepoti varjus on siiski ka peaaegu õiged toonid pildile jäänud.

Ilmselt saavad need kindad näha üsma mitut talve, sest kudusin tihedalt, võtsin vardad 1,25.  Vabalt võinuks kududa ka toekamate varrastega, kindad jäävad igal juhul väga soojad.

Eriti sobivad kindad  sinakasrohekate juustega kandjale:)

I

Suviselt sinised Muhu kindad

Mõni aeg tagasi olid siin näha muhumoodi heegeldatud randmed. Nüüd siis sain needsamad randmed kinnasteks vormistatud.

Kui mõelda heegeldatud kindarandmete tegemisele, siis ei tohiks mitte koonerdada ülesoodavate silmustega. parem olgu neid pisut rohkem kui et vähem. Heegeldatud pind jääb täiesti venimatud, kui muidugi heegeldada seda ka mitmevärviliselt ja mustrisse ning hästi tihedalt. Tihedalt on aga vaja, sest nii jääb lõpptulemus lihtsal palju ilusam. Heegelnõel tuleks sel juhul valida võimalikult peenike.

Kootud osas on lõpuks igal vardal 28 silmust, kudusin varrastega 1, 25 ja ikka Saara kindalõngast 12/2.

Kes tahab, leiab kindakirjad raamatust "Meite Muhu mustreid".

PS: Sellise kindapaari valmistamiseks kulub ligikaudu 50 töötundi. (02.10.2016)

Nagu näha, saab kindad kätte küll:)

Suvine kudumine

Harvaks on siin blogis jäänud postitused tavalistest, kantavatest ja tänapäevastest kudumitest. Viimase kudusin möödunud suvel, nüüd uus suvi ja uus kampsun. Mõnuga otsisisin välja suured puuvardad ja lasin lõngal joosta. Selline toonitud lõng on ka puhta parempidise pinnana elav.  Natukene, hästi natukene lisasin ka viimase aja teemat, heegeldamist. Seljatagune pits ootamatus kohas, tundus üsna originaalne mõte, tegin pähetorganud idee ka  teoks.

Esitükil samuti pisut pitsi, kuid ainult külgedel.

Ausalt öeldaes olen ise ka üllatunud, et selle kirju lõnga ka kampsuniks kudusin, seisis ja sesis, ootas oma aega.... ära ootas. Lõng on kolmekordne, Aade oma.

Kuna meil viimasel tuuakse teiseringipoodidest koju just selliseid lohvakaid hilpe, mida mina ise samas vanuses kandsin, siis polnud tegumoe leidmisega absoluutselt probleemi.  Just selliseid kampsunieid kandsin ma ise noorena:).
Siis tundus tavaline maavillane aga midagi, mida eriti nagu kapsuniks kududa ei tahtnud, no tavaline liiga. Kuigi ega eriti muud saada polnud. Nüüd on aga ehe villane kampsun parimast parim ja vägagi hinnaline.

Suvi, olgu või jahe ja vihmane on ikka suvi:)

Ja nagu juba kirjutasin, siis tegu Aade 8/3 lõngaga, vardad nr 6, heegelnõel samuti 6. Esi- ja tagaosal 84 silmust.

Ilusat suve!

Heegeldatud randmed Muhu kinnastele

Kinnastega pole need randmed veel kokku saanud, aga ehk kunagi ikka. Paras suvine heegeldamine, pole väga suur töö, aga tulemus saab igatahes pilkupüüdev.  Need randmed siin lähevad ka minul kenasti kätte, aga juhuks kui peale heegeldamist selgub, et mitte kuidagi ei saa kätte veetud, siis pole muud, kui et käärid sisse, lõikeservad ilusa sitsiriidega kantida ja kõik jälle ilus:). Heegelpits serva ei tee ka lõpptulemusele kahju.

Lõng võiks olla nii peenike kui võimalik, sama käib  ka heegelnõela kohta. Mina võtsin 12/2 lõnga.

Siin veel üks mõte Muhu kinnastele randmete heegeldamiseks, esialgu tööproovina. Idee sain Muhu Muuseumi feissbuki lehelt, kus imekena vana kinnast näidati. Heegeldatud randmetele võib ka ristpistes tikkida,  võib sinna ka lilli tikkida, mida iganes.

Tasku tegemine

Minu jaoks on  rõõm ka üheainsa taskukese valmisõmblemisest suur.   Oma jaoks tehtud,  tegemiseks aega võetud ja tuttidega pael ka külge punutud.

Kui kandmiseks läheb, siis taskut pole kördi alt näha ju, uhke tuttidega paela saab aga selja taha rippu siduda, uhkesti kõigile vaatamiseks.

Märkasin, et modell mul seisab käed tühjalt rippu, muidu ikka selline vaatepilt:)

Paela punumiseks tuleb rahulikult aega võtta, kiiresti see töö just ei lähe.

Ja kui soovi, võib ju taskut ka kõigile näidata, sitsilapiline tasku on telefoni ja rahakoti kandmiseks kena.

Lõpetuseks olgu öeldud ikka  ka, et  taskuõmblemine toimus  Kristi Jõeste käe all Viljandi Kultuuriakadeemias. Meil oli kevadsemestril tore valikaine, lapitehnika.

Titemütsid

Muhu titemütsi tegemise tahmine on mul mõttes mõlkunud mitmu aastat juba, alsutasin suure tuhinaga, kuid selgust, et niisma lihtne see tegemine polegi. Uhke mütsi jaoks läheb vaja "õigeit" värvi  kangatükke, paelu, piiprelle, heegelpitse, poepitse, siksakpaelu.  Ja siis õmblemine. mis lõike järegi õmmelda?  muidugi saab muuseumis mütse uurida, mina muusemise seda teinud pole, aga vanu Muhu titemütse on õnnestunud käes hoida küll ning nende mõõdud said ka kunagi kirja pandud. Üldiselt on vanad lastemütsid  õmmeldud üsna sarnaste lõigete järgi.  Materjalid tasapisi kokku kogutud, seda ka tänu paarile lahkele annetajale, kes mind rõõmustasin erkoranzide kangatükkidega.  Õmbemine aga ei tulnudki  mul välja, õigemini midagi ma tegin, tikkisin oranzide külgedega mütsikesele pealaele piiprellidest (pikad torukujulised helmed) ornamendi, samuti õmblesin kokku mütsi pealseosa ja kinnitasin villasest riidest piirellidega tikitud ribad õmblustele. Kui voodri kokku õmblesin, siis selgus, et kogu see pealsele mahtutud ilu teeb pealseosa raskeks ja lahtine sitsivooder ei hoia kuidagi.. vanadel mütsidel on näha, et kõik pealsekunistused on õmmeldud läbi voodri, aga tänapäeval me seda ju näha ei taha. Ühesõnaga müts jä pooleli. 

Kuni sel kevadel me Viljandi Kultuuriakadeemias saime võimaluse ühe valikainena valida lapitehnika. Rõõmuga ma seda ka tegin ja ei kahetse. Kursus pakkus nii palju  katsetamisrõõmu ja mitte ainult, kogu see sitsikangastega tegelemine arendas osalejate värvi- ja kompataju. Tegelesime kihnupäraste lapitöödega  ja muidugi õmblesime Kihnu titemütse. Seda nii käsitsi kui õmblusmasinaga. Tüdrukumüts valmiski vaid käsitsi ja see oli väga meeldiv tegevus. Mis aga mulle rõõmu tegi, oli see, et sain omati selgeks, kuidas nende mütsikeste vooder pealsetükkidega ühendada. Tõesti, see pole nii lihtne, igatahes raamatust ma seda selgeks pole saanud. 

Ja et nii Kihnu kui Muhu mütsid  üsna sarnased tundusid, siis otsisin kodus karbi titemütsi materjalide jälle välja. Lõikasin täissiidist välja uue mütsi detailid ja samas võtsin käsile ka pooliku mütsi.

Kevadel osalemise oma kursusega Heimtali laadal ja  mütsid ja kindad olid osa meie väljapanekust, sellest siis ka kena TÜVKA rahvusliku käsitöö osakonna tooteetikett, millega kool meid  laada  puhuks varustas. 

Mõlemal mütsil kasutasin naturaalset siidi  (leid teiseringi poest), esimesel siis ka oranzi sitsikangast.  Ühele mütsile heegeldasin ise ka servapitsi, mis oma keeruliste ristsammastega tundub ehk keeruline, kuid pisut uurimist ja sellega saab hakkama.

Kui kasutada õmblemiseks Kihnu mütsi lõikeid, siis saab muhupärase mütsi, kui arvestada kandi jaoks rohkem laiust. Muhu mütsid istuvad teistmoodi peas just tänu hästi laiale kandile, mis on veel omakorda kaunistaud pitsiga. ja kui õmmelda vooder detailikaupa pealsetükkide külge, siis jääb müts kenasti hoidma.

Raske oli modelli leida, vaid üks ülesvõte õnnestus saada. Näha on hetk enne mütsi peasttõmbamist.  Tänan toredat noort emmet, kes nõustus kohvikus mu palvel oma lapsele mütsi proovima:).  Et ma ei tahtnud nende lahkust kurjasti kasutada, tegin paar klõpsu ja olin õnnelik, kui selgus, et müts istub peas väga hästi. Lapsuke fotol on kahe aastane, paar kuud lisaks ka.

Nupuline

Rõõmus tegemine oli Muhu abuvesti heegeldamine, tööks ei saaksi seda pidada, kuigi lõng oli peenike ja heegelkonks ka.

Meie suves päästab selline vest külmetamast.  Kanda saab seda ju mitte ainult Muhu rahvarõivastega nagu minu tehtud fotodel.

Kui midagi soovitada enne heegeldama asumist, siis ehk rahulikku kavandamist, et vestike ikka õigetviisi napp ja istuv saaks.

M. Kaarma on Muhu vesti üliarmsasti jäädvustanud.

Mina heegeldasin Saara Heast kindalõngast 12/2 ja heegelnõela võtsin nr 1,25.

Kappi või kapist välja?

Tean, et selles pole midagi lugemisväärset, kui alustan siin kaeblemist, et kodus pole ruumi. No kellel siis oleks ruumi, piisavalt ruumi, et alles hoida kõik, mis vist väärikski alleshoidmist. Mul pole aidas riidekirste, aita ka pole. Kelder on, aga seal pole ka ruumi. Kappidest toas rääkima ei hakkagi ...

Nüüd  on mul juures sületäis armsaid esemeid, mida ma ei raatsi jätta kappi ega võtta kapist välja.
Ema tehtud heegelpitsiliste köögirätikute virnad, hoitud ja loetud.

Kas  üks virn ühele, teine teisele türeleÜ Üks hakkaks rõõmuga oma osa kasutama, kindel see. Kui kauaks ilu jagub? Teist virna pean  mina veel aastaid oma kapis hoidma.
Täna käisin Säästumarketis, enamvähem kõige kodulähedasemas poes. Märkasin müügil  kuuekaupa kimbus köögirätikuid. Kenad väikseruudulised, puuvillased.  Ema rätikud on peaaegu kõik isesugused,  nagu äärepitsidki. ostetud siit-sealt nõukaaja ostmisvajadusest.
Ma vist teen nii, et annan ühe virna ikkagi tütrele ja teist virna  hakkame teise tütrega kasutama. kohe homme. Ei pane kappi tagasi.

Muhu särakindakesed

Kuidas siis muidu, kui lõngakorv peent ja kallist lõngakest kuhjaga täis. Pean seda ju vähemaks kuduma. Peenest 12/2 lõngast sõrmkindad kaaluvad vaid 75 grammi, nii et saan kududa veel palju muhu kindaid.

Ikka juhtub, et mõni toon saab keset kudumist otsa ning tuleb jälle varusid täiendada, nii see korvike ei tühjenegi ...

Kui  mõned aastad tagasi proovisin Kristi Jõeste kindakoolitusel esimest korda kududa 1,25 varrastega, siis oli see piin. Kudusin, aga sõrmed olid veriseks torgitud. Mäletan, et küsisin Kristilt, et mida teha ja ta vastas, et küll selle valu peale lõpuks käed harjuvad ise teravate vardaotste eest kõrvale hoidma.  Nüüd aga koon veel peenemate varrastega ja tõesti, käed hoiavad end tervetena.

Kuulsaid Muhu kindaid ei pea ilmtingimata kuduma nii peente varrastega, aga võib, see käib mängu ilu juurde.
Vanas Muhu laulus tähemõrsjast koob kaunitar lausa kuldvarrastega, ise hõbedasel nööril kiikudes.

... istus hõbenööri peale,
kudus kuldavardasida ...

 Igal juhul sobivad vanade peenkinnaste koopiad suurepäraselt tänapäeva.

Seekordsed kindad on jällegi kauni laia kirjatud soonikuga ja  et sellist soonikut olen juba mitu korda kudunud, siis lisan siin-seal omalt poolt middagi, et mitte end pidevalt korrata. Kindakirja sain oma rõõmuks kududa vähendamata.
Varrastele oli mul randmete jaoks loodud 110 silmust ja käelabale 132.
Lõngad on soetatud Saara kirjastusest.

Kaunis tekk on Grete Küppari kootud. Grete on ilus ja andekas neiu, kes õpib Viljandi Kultuuriakadeemias. Grete blogist saab selle toreda  teki kohta rohkem lugeda.

Kalded ja pisted

Kuigi olen väga kudumise poolde kaldu ja seda üldse ei kahetse ka, pakub elu teinekord kalde üle juurdlemise hetki. Tikkimisest räägin:)

No tikkida on väga keeruline. Juba eeltööd ... Ja siis see kalle. Muidugi, olen tegelikult kindel, et kui ma tikiksin järejepanu näiteks 100 maasikat, siis poleks enam mingit hala ja kalded oleks paigas ka. Aga kui tikkida vägaväga harva, siis sageli on kogu seda vaeva hiljem vaadates põhjust mõelda, et ehk oleks parem olnud, kui oma ajaga midagi targemat ette oleks võetud. 

Vahetevahel  ma ikka selle minu jaoks nii keerulise töö ette võtan.

Näiteks selle roosa lille tikkimine nõudis minult ütlemata suurt pingutust ja pidevat enda kontrollimist. Ikka see kalde jälgimine. Et ikka pisutki lihula tikandi sarnane saaks. Samas ... oleks ju võinud kohe jätkata ja terve seelikutäie õisirjest nõeluda, kindla peale oleks kalle paremini välja tulnud.

Eks saame kõik aru, mis kaldest ma räägin. Ikka sellest, mis kalde all pista nõela kangasse. Et ikka saaks just sellele tikandistiilile sobiv tulemus.

Lisaks kaldele on minu jaoks komistuskiviks ka pistete pikkus ja tihedus.

Ja nagu sellest veel vähe, siis minuealiste põlvkond mäletab hästi elu tikitud  lillepiltidega kaunistatud vanematekodusdes inult võttis see pikkadeks  aastateks igasuguse võime pidada tikitud esemeid kauniks).  

Viimasel ajal on ikka ette tulnud, et tikkida on lausa  tarvis. 

Nagu eelmise postituse tuniisvesti juures.  

Et säändseid veste kanti siis, kui praeguseaja muhu tikkimise viise veel ei tuntud, siis püüdsin ka mina tikkida nn vanamoodi. enne tikkimist pidin endale selgeks tegema, millise pikkusega ja mis kaldega nee dpisteid ikka olema peaksid. Mingit oma käekirja sellest tööst otsida pole mõtet, isegi kavandi jaoks sain inspiratiooni siit ja sealt, ikka vanade tekkide ja sukkade pealt.

Aga ...  üleeelmisel suvel oli mul ülitore võimalus õppida Saara suvekoolis Anu Kaburi käe all moodsat muhu sidepistest.  Ja et meelde tuletada , kuidas  tänapäevases sidepistes  nõelumine käib, mõtlesin tikkida  mõnele rõivatükile paar lille ja maasikad. Maasikad sellepärast, et maasika tikkimist me harjutasime. Mina rohkem ei jõudnud. Maasikas, maasikaleht ja maasikaõis, nende tegemist ma harjutasin seal, oi, linnukest tikkisin ju ka. 

Leidsin vaba pinna ka, kuspeal harjutada. Kui (?) ma selle kunagi valmis saan, siis pildistan üles ka. 

Praegu on valmis saanud üks maasikas ja poolteist õit ja ma kahtlen, kas üldse edasi teha. Tegin mõned fotod ja et teinekord aitab poolikut tööd lõpetada teadmine, et olen sellest rääkinud, siis ...

Lisaks on piltide pealt näha kõik, mis juhtus. Nii kummalised kalded, tikkimislõngade erinevus  (liiga hilja sain sellest aru). Ja vaat seda ma ei teagi, kui valeks või mittevaleks seda pidada, et tikkisin hõredalt. Ei tahtnud kootud eseme peale nii paksult tikkida ja proovisin õrnemalt ja õhemalt. No ei tea, aurutanud ma õisi veel pole, see ehk teeb asja paremaks.

Nüüd tuleb õis, mille ühel õielehel on mingi mudru.  Kuidagi nii läks, kas peaksin üles harutama? Mõtlen veel sellele.