Pikad sukad

Nagu jõudsin poolsukkadega valmis, alustasin koheruttu pikkade sukkadega. Kirjad pole küll samad, aga nende olemus on sama ja kirjade loogika jääb mõnusasti käe sisse.

On pikkust neil sukkadel ja on laiust. Aega võttis kudumine ka ikka mõnusasti. Eks nende viklite pärast, mis nii ette kui taha said. Ees jala peal jooksevad viklid ikka kuni väikse varbani ja taga kanna peale välja. Mul olid peened vardad ka, 1,25.
Vikeldamine on mõnus tegevus, paras mediteerimine.
Oleks vast võinud ka tugevamad vardad võtta, aga tahtsin tihedaid saada ja tihedad tulid ka. Samas puised ka pole, mõnusasti läksid jalga.

No linnapildis päris kena värviline vaatepilt.

Põrandariie

Milline on hea kaltsuvaip? Nii paks ja tihke, et jala all ei libise. Või hoopis kerge ja mõnus kloppida, mis siis, et peale kassi mängutuure alati sasipuntras on. Mulle meeldivad kerged ja parajalt pikad põrandriided, mida koristamise ajal mõnus aias kloppida ja siis pesunöörile tuulduma jätta. Hea oleks, kui vaip ka pesumasinasse mahuks. Muidugi ei tohiks vaip olla nii kerge ja hõre, et näpud läbi lähevad ja servad peale paari kloppimiskorda laiali lagunevad. Mul  oli kodus selline hõredik, trikooribadest. Nii lõvda käega kootud, et koematerjal lihtsalt vajus vaibast välja.  Värvid muidugi on igaühel omad, eks endale meeldiva tunneb ju kohe ära.

Kõige ilusamad põrandariided olid vanaema-vanaisa juures maal. Need olid kirjutest kitlitest-kleitidest ja ei kõik millest kootud, heledates toonides triibulised ja pikad-pikad. Nii pikad, et põiki üle toa tõmmates pidi magamistoa ukes juures selle kolmnurkselt tagasi voltima ja sama pikalt teises suunas üle põranda laotama. Kui põrandaid pesti, viidi need õue ja peale kloppimist tuuldusid õhtuni pesunööridel. Mäletan, et osa põrandariideid oli aidas rullides. Mul oli ikka tahtmine sealt värskemaid ja uuemaid tuppa tuua.

Sel talvel õnnestus mul  esimene oma kaltsuvaip kududa.  Ja katsu siis kududa just selline, mis vastaks kõigile su enda ootustele ja lisaks kõlbaks ka esitleda. Enne kudumist olid kavandid,  siis kangaste kokkuotsimine ja lõikamine.

Põrandariide valmis, polnud nagu muud kohtagi, kui et Elisabeti tuppa. Kõik värvid selles meeldisid talle.

Ja siin siis kimbuke kavandeid. Miks mitte need  kunagi ka vaipadeks kududa.

Videvikul vikelsukad, suitsuajal suured sukad, keskpäeval kapukad...

 Novembris pimedal ajal kudusin valmis  kapukad ja alustasin kohe pikkade  sukkadega ja valmis ma nad tütre sünnipäevaks sain. Kuigi värvid pole just kihnulikud, siis kudumisvõtted ja kiri küll - eks teadjad märkavad kohe .Suurepärased madala säärega saapa sokid, kootud peente varrastega hästi jala järgi ja ilusa sakilise servaga. Pakkisn  sokid kingikotti koos pikkade sukkadega. Loodan lähipäevail ka sukkadest mõne pildi teha. Täna võtsin kaasa tühja akuga fotoka, mida märkasin alles siis, kui fotokas miskipärast pilti ei tahtnud teha. Olgu siis siin vaid kivi otsa visatud sokkidest novembrikuine fotojäädvustus.

Madlile meeldis halli lõng, mis tunduvalt pehmem on, kui sukkade valge. Olgu, aga kardan, et kiiremini kannad läbi kuluvad. Omale jalga proovides tundsin tõesti, et seekord ostetud hall Teksrena 8/2 lõng on pehme. Valge on sama vabriku toodang, aga tunduvalt karmim.

Lihtsad kirjad

Olen lõpuks teoks teinud mõtte kududa ka ühed Hiiumaa kindad.

Midagi pole parata, eks need viimati kootud übervärvilised roositud sõrmikud tekitasid soovi võtta varrastele lihtsad ja karged lõngad. Pealtnäha lihtsatesse sõrmikutesse on kootud aga mitu Hiiumaale hästi omast kudumisvõtet, mis hoidis pinget viimase sõrme kahandamiseni. Ja ega see kiri ikka nii kergelt kootav pole, sõrmedel seda sättida on paras pusimine
.
Mis teeb siis  sellest kindapaarist  Hiiumaa kindad?
Sini-valge kiri muidugi. Lühike valgest lõngast randmeosa, kootud keerdsilmuselise soonikuga. Keerdsilmustega soonik hoiab ümber käe ja seda polegi vaja lõpmata pikaks kududa. Ja küljekasvatused, neid kootakse tänapäeval muidugi vähe, aga need on tegelikult päris nutikad, annab käele kindas rohkem liikumisvabadust. Ja siis veel tömbilt kahandatud pöidla- ja sõrmeotsad, neile  juhtis mu tähelepanu Jõeste Kristi.  Nii et polegi nii lihtsakesed need kindad.
Kui nüüd järgmist fotot vaadata, siis on näha koht, kus ma küljekasvatusi tehes pole taibanud sinist sõõrikest kududa, jätsin tühja valget pinda liiga palju. Ei tasu peljata, et kiri jääb poolikuks, pigem poolik muster, kui sellinne tühi laik.  Teisel kindal  kudusin juba julgelt poolikuid motiive ja palju kenam sai. Armsalt tömbid sõrmeotsad on ka hästi näha.

Üks lähivaade ka, kust paistab tihe keerdsilmustega soonik.

Külje pealt kasvatamisest. Kasvatada tuleb väikese sõrme poolt. Mina ei lisanud peale soonikut kirjatud osale ühtki silmust, kudusin paar rida ja alustasin silmuste lisamisega vaid ühele küljele, varda lõppu ja teise algusesse üks silmus. Paar rida vahele ja uuesti. Niimoodi sai kinnas mõnusa ülevalt poolt laiema kuju ja pöial ei kisu. Ma vist lisasin kokku 10 silmust (või oli 8).

Tömbid sõrmeotsad saab kuuest kohast kahandades. Muidugi läheb kiri täiesti käest ära, aga veidi andis sättida ikka.

Mulle endale said need kindad kududes väga armsaks.

PS!
Seee võrratu pehmete tuttude müts on Inga Ilukuduja varrastelt! Lahkusin tema raamatu esitluselt nii raamatu kui mütsiga. Noh ma tegelikult soetasin selle omale, aga võeti käest (peast) ära.

Viis aastat

Head uut aastat!

Avastasin täna, et olen oma käsitööelu blogis jaganud viis aastat ...  Viis aastat!

Selle tähistamiseks foto mu esimesest postitusest.