Metspiibelehe sall

Tel Avivis elavad sõbrad tegid ettepaneku, et kooksin salli nende kollegile, kohalikule prouale. Ma tegelikult ikka ise pakkusin end kuduma:) Kaua sa ikka omale sahtlisse kood. Ja veel tuli salliteemal juttu puhudes välja, et sall oleks ehk juba ammu ostetud, kuid ega meelepärase suurusega haapsalu salli kohe nii võtta polegi. Eriti Tallinnas. Eriti, kui kingituse saajale sobiks pigem suuremat sorti sall. 

Ja kudusingi suure salli.

Muus osas olid mul vabad käed. Et mul oli kodus parasjagu suure salli jagu lõnga, nii umbes 150 grammi ja see juhtus olema säravvalge, siis mõtlesin kohe, et piibelekiri sallile saab. Piibelehekiri on ju alati ilus ja ma pole neid kirju ju ka teab kui palju kudunud, et tüdimus peal oleks.

Nagu näha, sai suur küll - venitatult 95 x 195 cm. Muidugi tõmbas kohe veidi kokku, kui kuivamast võtsin, kuid kena tükk asja siiski. 

Madli meelitas mu pildistamiseks ikka nii hullu kohta, et ma pidin ataki saama:) Aga vähemasti polnud selles katusepuuris keset linna ühtki pealtvaatajat.

Mina sinna võre peale astuda ei suuda, naera, palju tahad.

 

Tarvastu roositud

Need on nii ilusad kindad, et need ma pean omale saama - seda mõtet ma heietasin ikka pikalt ja nüüd mul ongi kindad, mis kindlasti kedagi külmaks ei jäta.  Tugevate värvidega, mis nagu lõhnaksid mündiselt. Ma hakkasin neid kuduma kõige palavamal ajal ja vaat seda laulu kuulates roosisin jahedas Jaani kirikus, kuni vardad lihtsalt sülle vajusid.

Kel huvi, leiab mustri Reet Piiri Suurest Kindaraamatust. Pöidla roosid saab maha kirjutada muisi foto pealt.
Mina kudusin dooniku 80 silmusega, käeseljal on silmuseid 88.

Täiendatud 14. augustil - kindad on nüüd Madli omad:)

Pean tegema väikese paranduse - Maldile need kindad siiski ei saanud, olevat liiga suured. Ka mina pole neid kandma hakanud, seega pakkisin siidpaberisse oma aega ootama.

Mis arvate, sobivad?

Ablas linnuke

Kolm kuuma päeva Saara suvekoolis möödusd mul ahne linnukese kombel:). Ole aga kärme napsama uusi palakesi õpetaja näpu vahelt varavalgest keskööni. Aitäh Anu, et meile oma oskusi jagasid.

Ma sain kolme pika päeva jooksul valmis kaks maasikat ja linnukese ja rõõmu on palju.

Vaat sellise linnuke sikutab mul siin omale mammukest:)

Mammud, lill ja leht on  püüdlikult higise ja väriseva käega jäljendatud, nende tikkimise tehnika autoriks on Anu Kabur. Linnukese tiivake, uhke kroon ja jalavõrud ka tema tööd vaadates tehtud.

Tikkisin vanale rõivatükile ja lõngad on 8/2 villased. Sidepiste ilu saime imetleda õpetaja tikitud tekki ja kleiti uurides. Ja häesti põnev oli teada saada, kuidas muhutikand aja jooksul muutunud on ja kuidas ikka igal meistril oma käekiri on, mille jäljendamine küll kena pole. Aga ka juba avaldatud mustrid, mille autorid need lahkelt meile kasutada on andnud, pakuvad tikkimisrõõmu, ole ainult kena ja ära unusta märkimast, kelle lilli  tikkinud oled.

Lisaks õppimisele jõudsid mõnedki meist ka pisut mängida - saime vaadata lõngavärvimist (siin on minu kaks vihikest, mis kumbki omamoodi värvi külge said, aga hõõguvad mõlemad!), 

käisime karjääris suplemas (ma polnud saanud sel suvel veel ilma alaealise saatjata vees käia, nautisin ikka täiega leebelt leiget  vett kui ka lõõgastusvõimlemist vees kogenud instruktori käe all) ja kuulasime vapustavat unejuttu. Hommikul keetsid hoolitsevad õpsid eriti maitsvat putru ja neil oli kaasa võetud kohviautomaat, et keegi ei peaks kohvipuuduses piinlema. See oli lihtsalt nii armas. Rääkimata sellest, et  kolmekesi olid lektorid oma kursantide päralt tõesti umbes 19 tundi ööpäevas. 

Lisan veel, et kiigake kindlasti ka Sallihullu päevaraamatusse ja näete ise, mismoodi me puhkasime ja mängisime:)