Kaugete aegade särav ilu

Mõned palad Elisabeti suurest varandusest - osa tema vana-vana-vanaema kirstuvarast, mis on nüüd tema kätte usaldatud.

Kõigepealt muidugi kindad, sest selliseid pärleid ei osanud oodatagi:)

 

Neid imepeene heegeldatud randmeosa ja uskumatult suure silmuste arvuga suuri meestekindaid võib imetlema jäädagi.

 

Aga ... vaadake nüüd neid!

 

 

Neist kärbestega labakinnastest on ju üsna raske midagi vahvamat ette kujutada:) Ja  no selline tahtmine on samasugused kududa.

Siin veel üks randmeosa, millest on mõned read välja harutatud. Muster imekena  ja silmuste arv jällegi aukrtustäratav.

Siin midagi põnevat - valge puuvillane ja värvilised villased lõngad koos. Kas sukad või säärised.
Tumepunane osa nähtvasti palju hiljem juurde kootud, sest silmuste arv palju väiksem, samas on see osa laiem.

Seelik, mis pildil näha on kolmest seeelikust, mis Elisabetil hoida, kõige hilisemast ajast, tasapisi hakkasid seelikud heledamaks muutuma.

Siin tanu. Vanatädi rääkis, et mäletab veel selliseid tanusid, mida kandsid leeris käinud neiud. See aga on abielunaise tanu. Elisabetile õpetati, kuidas tanu õigesti pähe sättida, mitte kuklasse ega otsaette, vaid tanu peap jääma kenasti juustepiirile.

Imekaunis komplekt, silmadega prees ja helmekee.

Ja siin .... ohjad, hobuse ohjad! Tegelikult on see muidugi vöö, mis mitmeid kordi ümber piha mähitakse, aga nende peres olid pulmahobuse ohjadeks!!

Kindasti näitan ka teisi seelikuid ja pluuse. Samuti kahte põlle, üht põllealast ja vöösid. Ja muidugi sukapaelu.







 

Pilveke

Hoiab väikest pilve ja unistab.

Rohekassinised käed ja kukal, kahvatu näolapike. Pisike ahvike sai tundus nii õrn ja habras, et nimetasin ta  Pilvekeseks.

Mul jäi talvel järele väike tutsakas Drops Delight lõnga, väikese loomakese heegeldamiseks paras kogus.
Pilvekese sai omale Inga, Elisabeti klassiõde. Mõtlesime talle küll kinkida Roosa Jänku, kuid need pärdikud võidavad kõigi südamed hetkega.

Paar päeva veel ja siis on Elisabetil kool läbi, tunnistus käes ning kolm aastat Moskvas jäävad seljataha.
Kolame veel parkides, mis nende kolme aastaga on väga muutunud.  Nagu fotodel näha, on Gorki park päris mõnus paik. Muidugi on selle territoorium tohutult suur, rahvast meeletult palju ja palavus lihtsalt võimatu.

Kuid leidub varjulisi nurgakesi, nagu näiteks Gorki Pargi Roheline Kool. Siin on võimalik tegelda aiatööga, istutada taimi lilli, neid kasta. Raamatuid lugeda, lauamänge mängida. Siin viiakse läbi loodushoidu ja sääsvat elustiili tutvustavaid töötubasid. Siin on puurides küülikud, keda lapsed võivad silitada, joota ja sööta.

Mõned tõesti vahvad ideed.

Tahtsin siin jagada veel fotomuljeid erinevatest parkidest ja aedadest,

kuhu rahvale puhkamiseks kokku veetud suurel hulgal lamamistoole, kott-toole, kott-lavatseid, klapptoole jms, kuid mu arvuti ei taha täna minuga koostööd teha. Jõudsime täna õhtul käia teatris, otse etenduse järgselt furšetilt läksime veel sushit sööma ja nüüd koju jõudes on seis ikka sama, peale ühe foto ülespanemist on arvutil jõud otsas.

Lisaks hiiglaslikele parkidele on Moskvas veel palju väikseid aedu, kus aega viita. Üks tore koht on Ermitaazhi aed, kus väikesel territooriumil on kolm teatrit, kohvik, suur-suur mänguväljak, lehtlad ja palju muud. Allolev pilt on tehtud õhtul kella kümne paiku, kogu aed on rahvast täis, lisaks on ka suvel teatrites etendusi.

Jätkasin täna, 2. juulil oma postitust ja
lõpetan selle fotoga, millel mu mõlemad tüdrukud koos:)