Rombikirjaline Haapsalu sall

Valmis sai mu siidisall!

Kuusega kuubikukiri, nii on kirjas salliraamatus.  Aga et oma suvesallile ma kuusekesi ei taha, kuigi mustrit vaadates on neid raske mitte näha, on sallil minu silmis lihtsalt ilus geomeetriline rombikiri.

Maikuu keskpaiku ma kudumist alustasin, imeilusa Pronksi lõngapoest (poel on nüüd uus aadress, Aia tänav 4) soetatud lõngaga. 100% siid, keras 179 grammi.  Kuigi salli mõõtmed peale venitamist said üsna suured, 90 x 200 cm, jäi lõnga pisut järgi.
Kudusin varrastega nr 3,  äärepitsi jaoks olid parajad vardad nr 3,5.
Kududa oli seda siidilõnga hästi meeldiv, lõng ei keerdunud, libises, isegi nuppudega läks kergelt. Ja ei katkenud kordagi.
Enne venitamist kastsin leigesse vette, vaid pisut-pisut muutis vesi värvi.

Eile väga palaval õhtul saime osa lätlaste jaanitulest Ligost, varasel õhtutunnil süüdati veel kuumava päikese all lõkketuli. Ja oli tõesti  meeldiv oma siidisalli jahutavat toimet nautida.

Nii tõsine nägu mul:), oleksin tegelikult tahtnud salli pildistada mõnele kaunile piigale ümber õlgade mähituna. Abikaasa aga ütles, et tegid salli ju ometi endale. Vaatasin  neid pilte ja meelde tuli Silvi Vraidi lauldud Selliseks ma jäin... siin on see, mida aeg teiseks ei tee.

Ja kuidas ma  lõngapoes seda lõnga ostes kahevahel olin:), võtsin riiulilt, imetlesin ja panin tagasi. Ja nii ikka mõned korrad, enne kui raatsisin maksma minna.

Väike rõõm

 
Üks väike rõõm las olla igas päevas,
üks pilk või naer, üks õis või värvilaik.
 

 
Väike Helena tuli täna meile, et Elisabetiga pisut mängida. Kohvitamise ja tordisöömise (leidsin hommikul külmikust kaks rabarberivart ja topsitäie ricottat) saginas märkas Helena ema  mu tugitooli leenil õrnlillat roosa atlasspaelekesega  kampsikest ja tundis selle vastu elavat huvi:)

Päeval oli meil juba külas käinud pisike Steffi oma emmega, et uurida, kas ma olen juba jõudnud talle mütsi valmis teha. Ma polnud veel lõngagi välja valinud. Asusin siis sobivat lõngakest otsima ja vaat siis ma selle kampsikese leidsingi ...

Kaks aastat tagasi oli mul plaan teha paar suvisest puuvillalõngast retrostiilis mudelit erinevas suuruses lastele ja jõudsin valmis teha kõige tillema kampsi. Siis aga tuli kolimine Moskvasse ja kuidagi juhtus nii, et ma unustasin selle projekti sootuks... kuni tänaseni.
Õmblesin täna kinni kapuutsiõmbluse, peitsin lõngaotsad ja valmis.  Mõtlesin, et ehk proovin pisipiigade peal, kuidas välja kukkus.  Kui kampsun lapsele selga sai, oli selge, et ....
 
 

 
 
 
.... ju see kampsik Helenat oodanud oligi need kaks aastat.
 
 

 
Kahe aasta tagused märkemed on kuhugi kadunud, aga kootud on see raglaanvarrukatega kampsik mõnusalt ringavarrastel.
 

 
Kui kudumist alustada allservast, siis saab kahandustega kujundada sellise rõõmsa tegumoe, parajalt arvara, et pisut jahedamal suvepäeval vabalt teiste riiete peale tõmmata.
 
Lõngaks Steinbachi Capri ja vardanumber  3 või 3,5.
 
Vaat selline on siis selle väikese kampsuni lugu.

Aga kui teil on kodus kasvõi kaks rabarberivart nagu minul täna ja veidi toorjuustukoogi kraami, siis saab neist teha sellise koogi.

Rabarberi-toorjuustukook.

Põhja jaoks purustada pakk küpsiseid (minul oli sahtlis 300 grammine  pakk tavalisi kandilisi Ukraina küpsiseid). Hõõruda lisaks umbes 70-80 grammi pisut soojendatud võid. Suruda saadud mass lahtikäiva koovurmi põhja

Rabarberid tükeldada ja lasta korraks keema, lisades pisut vähem kui 1 dl suhkrut. Nõrutada välja üleliigne vedelik (oi kui mõnusa klaasitäie morssi sellest saab!) ja jätta jahtuma.

Täidise tegin kodus külmkapis  leiduvast:)  Sellest ka sellised ebamäärased kogused:). Umbes 250 grammi  ricottat (paar lusikatäit oli keegi maiasmokk karbist juba näpanud), 400 grammi vahukoort, umbes 200 grammi hapukoort ja 2 muna.
Vahustasin kõik ained 1 dl suhkuruga ja pigistasin lisaks ka  poole sidruni mahla.


Siis rabarberikeedus küpsisepõhjale, kõige peale täidis ja umbes 50 minutiks 175 kraadiga ahju.
Nüüd tuleb muidugi oodata mõned head tunnid, sest nagu kõik juustukoogid, on ka see rabarberikook parim täiesti jahtunult.



 

Terracotta. Suvi linnas

Madli saatis mulle pilte temale kootud suvetopist! Olin selle kudumiga eriliselt rahul ja nüüd näen, et see sobib talle lihtsalt oivaliselt.

Siin on jämedate varrastega kootud ripskoelist pinda pisut lähemalt näha.

Aitäh Madli!