Kajakakirjaga Haapsalu rätt

Vahepalaks võtsin teha ühe lihtsa kolmnurkse õlakatte uuest rätiraamatust.

Äärepitsiga  alustada tundus ahvatlev, 485 silmust ülesloomiseks ka just parasjagu.

Tahtsin rätikut, mis poleks väga habras, samas aga siiski õrn.
Olin kunagi soetanud kera mohäärisegust lõnga, mille kohta müüja suurt midagi öelda ei osanud, isegi mitte tootjamaad.  Pika ja ühtlase keeruga lõnga tundus ideaalne sallilõng. Peale laia äärepitsi kudumist aga sai selgeks, et lõpuni lõnga ei jagu ja keskosa kajakamustri kudusin triibulisena. Teiseks lõngaks valisin Midara sallilõnga, mida kudusin kahekordsena.  Toonivahe on fotodel kenasti näha. Lõnga kulus kokku alla 200 grammi, seda nii silma järgi, kaalumine jäi tegemata.

Ülesloomisrida oma kahekordselt võetud lõngaga jäi minu üllatuseks samasuguseks ka peale venitamist.

Ja muidu nii toekas rätik läbis ka sõrmusetesti.

Olin enne vaid ühe kolmnurkse rätiku kudunud ja mäletan, et kandsin seda kahekordsest maavillasest valgest lõngast rätti nii suvel kui talvel.

Oh, raamatus on veel nii kauneid mustreid ...

Kodukandi märgid

Möödunud aasta lõpus sattusid minu lapiliste randmetega sõrmkindad näitusele "Незабытые традиции 2011". Lisaks andsin kaasa komplekti ammu tehtud nõelvilditud ehteid, Madli seelikutriibulised võrud ja oma punase randmekoti. Väikesele stendile mahtusid veel kolm paari ehtsaid Kihnu kindaid (minu enda kootud olid selleks ajaks juba Tallinnas tütre käsi soojendamas). Lisaks andsin kaasa veel mõne käsitööraamatu, tutvustamaks meie kaunist kindakudumistraditsiooni.

Ah jaa, minu rahvuslik helmekee samuti.

Diplomi sain ka:) Rahvuslike traditsioonide edendamise eest.

Madli võrud siin.

Veel pilte näituselt. Osalejaid oli üle laia ilma.

Tumeda ookri karva müts

Kaks päeva, kaks palmikutega mütsi ja kudumise ajal nende proovimine viis  tõdemuseni, et olen jõudnud vanuseni, kus valesti valitud müts muudab palju,  kuid rõõmsamaks  see  tõdemus just ei teinud.  Aja kulg on halastamatu:).  Proovisin siis järjest kõiki oma mütse ja riiulile paar tükki neid jäigi, ülejäänud praakisin välja.

Pooleliolevad kudumised peavad ootama, nüüd on hädasti vaja uut mütsi. Eile tegin esimese katse.

Lõngaks jällegi Abakhanist soetatud nimetu mohäär. Kudusin kahekordsest lõngast. Tunnistan, et ei suutnud vastu panna ja kudusin servaread ripskoes, silme ees imelise Inga Ilukuduja mütsid. Saigi pehme, samas hästi hoidev.  Koekirja valisin üpriski vanaaegse, viiest kokkukootud silmusest viie uue silmuse pusimine pole minu jaoks just tavaline, aga et tahtsin reljeefset pinda, siis tundus hea mõte seda proovida.

Tulemus siis selline.  Praegu mulle nagu isegi meeldib, ehk oleks võinud ühe mustrikorra jagu silmuseid rohkem olla.

Küünlamaarjapäev

Küünlapäeval, naiste pühal, said naised  kodust välja, külla või kõrtsi.  Ja nii ka täna. Peas uus violente säravsiidjas palmikmüts.
Kuigi väljas meeletu pakane, usume ometi, et just täna on talvepoolituspäev ja talve võim hakkab kahanema.

Mütsi sügav ja intensiivne toon annab kandja kaunitele säravatele silmadele veelgi ilmekust juurde.

Palmik sama, mis lustakal tutimütsil, kuid alpaka-siidisegusest lõngast palmikud joonistuvad pahempidiste silmuste taustal hoopis teravamalt välja. Tulemuseks naiselik peakate, mida väga lihtne erinevate rõivastega sobitada.

Lõngaks Austermanni Alpaka Silk, milles 80% alpakat ja 20% siidi.