Ei meeldi mulle harutada, sestap venitasin ja kudusin oma laia kinnast muudkui edasi, nagu lootes, et küll külmaga kanda kõlbab. Ega ikka ei kõlba küll. Kodused on Lauluväljakul, mina nohusena koju jäetud ja kuidagi see selgus tuli.
Lapilisi randmeid ma ei puutu, liialt kaua võttis nende kudumine aega. Randmeosale lõin 104 silmust 1,25 varrastele, arvasin, et 96 silmust oleks sobilik arv mustriga jätkamiseks. Nüüd korjan peale rannet varrastele veel 8 silmust vähem.
Mul pole üldse kogemust nii peenikeste varrastega, kuigi koolipõlves kudusin samasuguste varrastega küll, sest muid ju polnud võtta. Mäletan, kui tervad need vardaotsad olid. Ja oh seda äratundmist, ka tänasel päeval ostetud vardad on sama teravad:)
Et harjutada ja saada julgust soojade, tihedas koes kirikinnaste kudumiseks, osalesin augusti algul Tõstamaa Rahvarõivalaagris Kristi Jõeste kudumisõpitoas. Kannatlikult juhendas ta meid, tema loodud-kootud kindad imetlemiseks ja uurimiseks sealsamas, see oli tore päev.
Ja kui esimesed vermed olid paranenud, asusin omale lapiliste randmetega kindaid kuduma.
Vabaduse laulude saatel hakkan nüüd harutama:)