Kesksuvine Lillevälu

Kuumal juunikuisel päeval alustasin selle suvise kampsiku kavandamist. Valmis sain ta alles nüüd, suvi ju:).

Lõnga oli mul paras kogus, 10 tokki Dropsi Cotton Viscose (Ege, aitäh!!).  Seega võtsin mõelda pisut lõngamahukama kudumi. Olemas oli ka pikk lilleline siidkleit, millele tahtsin sobivat kaaslast. Olen rahul.

Kõige lihtsam oleks nüüd siia kleepida paar pilti kamsikust riidepuul, aga mis ma ikka tegelikkust moonutan, kudusin ju endale:)

Kudumis õitsevad sajad õied ei püüa üle trumbata kleidi lopsakat õieilu.

Tagasihoidlikud vasekarva plastmassnööbid, väiksed ja märkamatud, et mitte üle mängida mustrite ilu. Ka ripskoes hõlmaliistu laius on sama, mis ripsilainetel. Kaeluse kahandused sätitud, et ka siidjad kleidiõied pisut välja piiluda saaksid.

Kokkuvõtteks saan vaid nentida, et iga kudum on kandja ja kuduja nägu ning tegu. Minu kampsikule kulus 9 ja pool tokki lõnga, kui sama kudum oleks poole väiksemasse suurusnumbrisse kootud, oleks lõngakulu samuti poole väiksem:).

Ja muster,  vana ja ikka nii lummav. C. Halliku "Silmuskudumise" esimene väljaanne on meie peres päris kapsaks kasutatud. Mu tädi kudus 70-datel  neid mustreid võrratult ilusateks pluusideks, kampsikuteks ja minul on ka kohe käe sees võtta vahel see raamat riiulist.

Merel on palju värve

Lõunamaiselt lasuursinine, kargelt läbipaistev ja ka pea läbipaistmatu mustjashall, kus päike mõnel heledamal viirul sirada laseb.

See Madli uus tuunika sai  Kalaranna sadama vee värvi. Mõeldud küll soojendama kõlekülmi sügispäevi, aga ootamatult mõnus ka suveõhtul, üle mitme aja pisut jahedamal.

Imelihtne, aga pilkupüüdev kudum sai valmis päeva-paariga. Inspiratsioon leidsime suvisest Moda numbrist, kus artikkel noorest disainerist, juures tilluke foto umbes taolisest tuunikast, kootud küll kalavõrguna suurte silmustega ja mille passe hoopis mustast villasest kangast tundus olevat. Madli jäigi võrku ja nüüd on tal  esimene üleminekulõngast kootud ürp. Kalavõrgu asemel kudusin pisut asisemalt, kuid siiski pehmelt ja lõdvalt, passeosas aga vahetasin vardad pooel peenemate vastu.

Lõng on Katia firmalt, praegu tundub, et olen etiketid osavalt minema visanud. igatahes päris 100% villaga siin tegu pole, kuid parem ongi, muidu oleks liiga heie olnud. ostsin kolm tokki ja lubasin sellega hakkama saada.

Passet kududes tundus, et pean siiski lõnga juurde ostma, kui mitte Madli poleks teatanud, et asi kipub juba liiga korralikuks ja paluks kaelaava jätta ilma külgekootud traditsioonilise ääriseta. Tore, viimased 8 silmust kudusin maha juba kahekordse maavillasega ja valmis saigi. Kandja olemus sisse kootud.

Tore oli seda lõnga näppude alt läbi lasta ja üle pika aja midagi ka valmis saada. Sain täna hommikul üle kahe nädala ka oma arvutiga kokku ja olin nii rõõmus. Madli ja Tarmo olid ka nii head ja tegid mulle täna õhtul need fotod.

Lisaks jõudsin ma juba imetleda tuttavates käsitööblogides nii palju kaunist!