Väike satsikesega tuunika

Kui mu vanem tütar oli väike, kandsid tirtsud vahvelkroogitud passede ja puhvvarrukatega kleidikesi. Tahtsin ka midagi sellist teha.  Kui  aga Elisabetile väikestest puhvis varrukatest rääkisin, siis oli vastuseks resoluutne ei. Niisiis pidsin temaga pika nõupidamise maha ja sellise kudumi saime siis kahe peale disainitud:)

Taskuga on ta  ülimalt rahul. Õnneks läks:)

Tegelikult kudusin neid kaks ja mõeldud olid need ju varrukateks. Et aga mulle harutada sugugi ei meeldi, siis pisukese ümbertegemisega saime tasku.

Külgedel on väiksed lõhikud, et oleks veidi teistmoodi, kui tavaliselt.

Satsi kudusin õrnõhukesest ühekordsest Kid-silk mohäärist, triibutasin aga kahekordselt. Lilla põhilõng on odav Red Heart Soft Mohair, 35% mohääri ja ülejäänu sünteetika.  

 

Vahvelkroogitud passe kaeluse kudusin rullima.

Oh, päris armas sai. Küll ma kunagi need pisikesed puhvvarrukad ka talle koon.

Ma ei saa aru, mis siin toimub?:)

Kas  see on siis tõesti minu viimase aja kudumine?

Nii see on:) Elisabeti leemur sai sooja kampsu.

Viimasel ajal on mul kudumisega kuidagi kehvasti. Kavandan, alustan ... ei midagi. Võtsin varrastele Elisabeti jaoks õrna ja kerge kevadise ..... ei teagi veel, mis sellest tuleb. Kõik mu ideed tunnistatakse viletsateks ja minu katsed oma visiooni lapsele isuäratavks muuta on paraku jäänud katseteks.

Eile aga tekkis tal idee oma pisikesele sõbrakesele minu käest mõnus kampsik tellida.

Meeldis!

Ma ei saa aru, mis siin toimub! 

Elisabet käis issiga Riot vaatamas ja see ühe pisikese pätu repliik on nüüd meil kodus kasutusel söögi alla ja söögi peale.

Leemust tehtud fotosid vaadates tuli jälle meelde:)