Sinilillede noppimise kampsun

Kudusin  pooleli jäänud kardigani valmis, sinililleajaks.  Viimase vajamineva toki halli mohääri sain Mai-Liisi käest. Suur tänu!

See on mul juba mitmes mantli mõõtu kampsun. Talvel ma sellisega ei käi, kuid kevadest sügiseni on mugav jahedatel päevadel kanda.

Rohelised vintage-nööbid ootasid ammu oma aega. Nüüd jäi ära kurnav retk mööda nööbipoode. Tegumoelt on see nr 8 varrastega kootud jakk väga lihtne. Sirged tükid, ilma kahandusteta. Siin olen kirjutanud ka lõngast 

Pole mul ammu olnud nii karvaajavat kudumit:). Armastan mohäärlõnga, kuid need lahtised karvad ....

Ilma sinilillel käimiseta pole õiget kevadetunnet.

Võtsime ka Jossu puhkusele kaasa, kevadet nautima:)

Elus on värve

Kaua tehtud, kaunikene? Igatahes Muhumaal on tõesti värve ja mustreid.

Kinnis inspireeritud muidugi samuti Muhu kampsunitest ehk vattidest.

Et kampsiku kandjake on kenade kumerustega, siis on kinnisel ka omad salavimka, mis annab vajadusel juurde pisut avarust.
Minu  meelest lisab see assümeetria kampsunile omapära, väikese kiiksu, mis teeb selle just Madlile omaks.

Puhvvarrukad said just sellised, nagu algselt ette kujutasime. Kudusin need  kuni puhvini neljal nr 2,0 vardal. Kehaosa ja  varrukapuhvid  aga on kootud edasi-tagasi varrastel nr 2,5. Põhjus lihtne, mul polnud käepärast nr 2,5 sukavardaid.  Nr  2,5 varras aga on minu arvates tänapäevsele kudumilel parim, ei jää liialt puine.
Lihtne viis sellise puhvis varruka kudumiseks - kuni varrukakaareni kududa  nagu tavalist varrukat ja esimesel kaare kahandamise real kasvatada igast  islmusest lisaks üks silmus. Nüüd on puhvil lopsakust ja samas hoiab ka hästi vormi. Siis kujundada varrukakaar nagu tavaliselt, kuid siiski kõrgem, kui harilikul otsapandud varrukal.

Seljatüki kolmnurkne lõpetus ehk nipp.

Linnukesi soovis Madli aga ilma keeruliste ornamentideta nende vahel, kudusin selle asemel puhkeva õiepungaga ühendatud oksad.

Ja kui kampsun valmis, avastasin, et olin kampsunisse kudunud nii kevadiselt rõõmsad linnud, suvised lopsakad roosid, kuldsed sügislehed ja muidugi õrnad lumehelbed - terve aastaringi.

Nagu näha, ei hoidnud ma end kudumisel tagasi, kõike on küllaga  .... värve ja mustreid, magusat maitset.

Pooleli. Lähivaateid

Kuidagi väga lihtsalt juhtus nii, et  kustutasin eilse postituse, nii piinlik. Olgu siis uuesti, väikeste täiendustega. Andeks:)  Väga kahju on, et Teie head sõnad on mul veel vaid meeles.

Jah, ikka veel pooleli ..., otsa sai seekord roosa lõng. Kui ma ometi poleks Muhu kindaid kudunud.

Et aga juba paari päeva pärast on võimalik kodulinna lõngapoode väisata, siis pole hullu. Loodan sama tooni kuskilt leida, sest mõlema varruka puhvid on lõpetamata. Muidugi, arvata võib, et Muhu mustrite raamat on kõvasti tekitanud nõudlust roosa lõnga järele:).


Aga seniks pisut lähemalt sellest, mis mind ja Madlit inspireeris just neid musterid ja värve valima.

Varrukad on siis üsna väikse ja korrapärase kirjaga, vastukaaluks kehaosa lopsakatele mustripindadele.
Inspiratsiooniks need toredad säärised.

Et kampsuni ehk vati olemus säiliks, tahtsin kindasti, et värvlid meenutaksid veidigi omaaegseid uhkeid varrukavärgleid.

Seepärast kasutasin roosimotiivi ka värvlil ja lisasin ka keerukordi.

Loodan siis üsna pea kampsuni lõpetada ja siis ka madli seljas näidata.

Kaks fotot siin postituses on raamatust Meite Muhu mustrid

Valgem kui lumi, haljam kui hein, punasem kui veri

Ehk toob punaste kinnaste kandmine maasikaaja lähemale:)

Seda imekaunist mustrit nägin möödunud aastal ühe tuttava maavillastel sõrmkinnastel ja panin kohe paberile, et kindlasti ka ise kasutada. Minu sõrmikud on edevast Novita Princess mohäärist, mida kahjuks enam ei toodeta. Vardad nr 2,5 on sellisele keskmisele mohäärile üpris sobivad.

Puna-punased siin sinisemast sinise mantli juures. Kahjuks pole minul sellist kaunist sametpalitut, palusin käemodelliks Kersti.