Kaua tehtud, kaunikene? Igatahes Muhumaal on tõesti värve ja mustreid.
Kinnis inspireeritud muidugi samuti Muhu kampsunitest ehk
vattidest.
Et kampsiku kandjake on kenade kumerustega, siis on kinnisel ka omad salavimka, mis annab vajadusel juurde pisut avarust.
Minu meelest lisab see assümeetria kampsunile omapära, väikese kiiksu, mis teeb selle just Madlile omaks.
Puhvvarrukad said just sellised, nagu algselt ette kujutasime. Kudusin need kuni puhvini neljal nr 2,0 vardal. Kehaosa ja varrukapuhvid aga on kootud edasi-tagasi varrastel nr 2,5. Põhjus lihtne, mul polnud käepärast nr 2,5 sukavardaid. Nr 2,5 varras aga on minu arvates tänapäevsele kudumilel parim, ei jää liialt puine.
Lihtne viis sellise puhvis varruka kudumiseks - kuni varrukakaareni kududa nagu tavalist varrukat ja esimesel kaare kahandamise real kasvatada igast islmusest lisaks üks silmus. Nüüd on puhvil lopsakust ja samas hoiab ka hästi vormi. Siis kujundada varrukakaar nagu tavaliselt, kuid siiski kõrgem, kui harilikul otsapandud varrukal.
Seljatüki kolmnurkne lõpetus ehk
nipp.
Linnukesi soovis Madli aga ilma keeruliste ornamentideta nende vahel, kudusin selle asemel puhkeva õiepungaga ühendatud oksad.
Ja kui kampsun valmis, avastasin, et olin kampsunisse kudunud nii kevadiselt rõõmsad linnud, suvised lopsakad roosid, kuldsed sügislehed ja muidugi õrnad lumehelbed - terve aastaringi.
Nagu näha, ei hoidnud ma end kudumisel tagasi, kõike on küllaga .... värve ja mustreid, magusat maitset.