Honeysuckle

Siin on siis minu versioon disainer Sarah Hattoni tuntud Honeysucklest. Alustasin kudumist sügisel, vahepeal tekkis pikk paus, nüüd leidsin endas lõpuks jaksu töö lõpetada.

Tegu on tõepoolest sellise hõlstiga, mis tundub sobivat peosaali. 

Pilte vaadates on näha, et ilma varrukateta kleidil toovad läbipaisvad varrukad  halastamatult välja ka kõik figuuri puudused:)

Panin ta selga pika kleidi peale. Igapäevaselt hakkan vist aga kandma kevadel tänaval, mantlina.

Selle kudumi kohta leidsin kuskult blogist tabava ütluse - keegi, kes kudus parajasti  laia äärepitsi, iseloomustas seda sõnadega never ending edge.

Igatahes valmis ta kootud sai ja selline välja kukkus. Kasutades disaineri poole valitud lõnga, oleks tulemus muidugi jäänud kaunim, kuid mina võtsin seda, mis mul parajasti käepärast oli. Tulemus ei ole nii õhkõrn, kuid tundub, et minule sobibki tugevam lõng, haldjalikku tulemust minu seljas nagunii poleks.

Siin on siis näha kaunis ja imeliselt õrn originaal! Foto ajakirjast Rowan nr 45.

Kuslapuuõisikuga on sellel kudumil sarnasus küll:)

Nelja Tuule Müts

Mu armas abikaasa tegi täna minu uuest mütsist paar fotot ja mõtlesin, et miks mitte võtta pildile ka tema Nelja Tuule Müts.

Pole hullu, pildistamine hakkab meeldima.

Või siiski mitte:)

Kudusin selle mütsi juba aastat pea 10 tagasi, aga siiani kannab. Õigemini oli meil mõlemil sellised, teine oli teistes värvides ja juba ära peetud.
Et tegu soome ajakirjast Novita leitud juhendiga, siis kudusin ka soomlaste 7 Veljesta lõngast.
Tegu on väga sooja mütsiga, sakiline osa on topelt, tõeline laplase müts.

Olen ka kolmanda mütsi sama juhendi järgi kudunud. Selle sai omale mõni aasta tagasi tuttav proua, kellel tihti talvel asja Lapimaale.  Olin rõõmuga nõus talle sellist peakatet kuduma, aga ammu enam polnud mul alles toonast ajakirja. Mäletasin, et nelja nurgaga müts oli kunagise talvenumbri kaanefotol kauni blondi modelli peas ja aasta võis olla 1990-1992. Saatsin siis Novita toimetusse meili ja nad olid nii kenad ning saatsid mulle skännitud kaanefoto ja tööjuhise.

Väikese mütsipaanika (ei olnud enam ühtki halli mütsi pähe panna) tulemusena heegeldasin endale kahekordsest mohäärist mütsi ja enne pidama ei saanud, kui mütsile veel ka võimsa õie:)

No õis sai ikka väga toekas. Aga et ka müts kahekordsest mohäärist (soomalste Novita Princess mohäär), siis tegin seekord nii.
Ilma õieta müts oleks muidugi maitsekam ja puha, kuid millegipärast lihtsalt peab mul viimastel aastatel mütsi peal lill olema.

Palmikutega karupüksid

Kudusin lõpuks valmis beezid meriino-kashmiirisegusest lõngast karupüksid, seekord palmikutega külgedel. Lõng on nii-nii pehme, 75% õrna meriinot ja 25% kashmiiri. 

Endale meeldivad väga, lapsena olid ka mul just suurte palmikutega karupüksid.  See püksipaar telliti minult kingituseks, tütrelt emale. Loodan, et saajale sobivad.
Õnneks leidus hea inimene, kes oli nõus lahkesti mulle modelliks olema, Aitäh!

Pildilt on näha, et püsksisääred pisut pikad, modell nii nääpsuke:)

Ja nõng, siis nagu juba öeldud, ekstrapehme meriinio ja kashmiiri segu, Emmeby Nepal, värvus tumebeez.
Tokis on 25 gr ja 90 meetrit lõnga, vardasoovitus 3,5-4.
Mina kudusin püksid sääre sisepikkusega 81,  ülaosa pidi saama selline, et kummardades selg paljaks ei jääks, ning puusaümbermõõdule 105 cm. Kokku kulus 14,5 tokki lõnga ja sääreosad kudusin 3,5 sukavarrastega, ülaosa ringvarrastel nr 4, sest ringvarrastel kudumine tuleb mul alati pisut tihedam.