Siin on siis minu versioon disainer Sarah Hattoni tuntud Honeysucklest. Alustasin kudumist sügisel, vahepeal tekkis pikk paus, nüüd leidsin endas lõpuks jaksu töö lõpetada.
Tegu on tõepoolest sellise hõlstiga, mis tundub sobivat peosaali.
Pilte vaadates on näha, et ilma varrukateta kleidil toovad läbipaisvad varrukad halastamatult välja ka kõik figuuri puudused:)
Panin ta selga pika kleidi peale. Igapäevaselt hakkan vist aga kandma kevadel tänaval, mantlina.
Siin on siis näha kaunis ja imeliselt õrn originaal! Foto ajakirjast Rowan nr 45.
Tegu on tõepoolest sellise hõlstiga, mis tundub sobivat peosaali.
Pilte vaadates on näha, et ilma varrukateta kleidil toovad läbipaisvad varrukad halastamatult välja ka kõik figuuri puudused:)
Panin ta selga pika kleidi peale. Igapäevaselt hakkan vist aga kandma kevadel tänaval, mantlina.
Selle kudumi kohta leidsin kuskult blogist tabava ütluse - keegi, kes kudus parajasti laia äärepitsi, iseloomustas seda sõnadega never ending edge.
Igatahes valmis ta kootud sai ja selline välja kukkus. Kasutades disaineri poole valitud lõnga, oleks tulemus muidugi jäänud kaunim, kuid mina võtsin seda, mis mul parajasti käepärast oli. Tulemus ei ole nii õhkõrn, kuid tundub, et minule sobibki tugevam lõng, haldjalikku tulemust minu seljas nagunii poleks.
Siin on siis näha kaunis ja imeliselt õrn originaal! Foto ajakirjast Rowan nr 45.
Kuslapuuõisikuga on sellel kudumil sarnasus küll:)