Villast ja siidist ika ja jälle

 See soe kleit oli selgapanemiseks ikka liig ning seepärast ripub ta siin piltidel aia küljes.
Aga ega tali tulemata jää ja Elisabeti kappi õiget aega ootama ta pannakse.
Alati ei ole tahtmist uue riidetüki tegemiseks vana eset väga lõikuda, sellel kleidil jätsime Iraga  kaelaava puutumata. Selline argine pihikkleit  kukkus välja ja  kaamelikarva passe lausa nõudis midagi säravat.

Kuskilt mingid järelejäänud siidist kandiribad peale ja voila!

Oma koha on leidnud kaks sellist kudumit, mida selga panna enam tahaks ... punasel lohmakal kampsunil  siin seal augud, beez kamps oli aga tubli pesija masinas kaotanud kolmandiku oma algsest pikkusest (see-eest  kasvanud laiusesse!.
Need kaks ootasid mind Balti Jaama kaltsuturul 3 kroonises korvis ja et nad ikka 100% villased olid, võtsin kaasa. Kodus tunduski, et kokku nad tahavad jäädagi!

Tasku oli juba olemas, natuke satsi selle elavdamiseks.

 Lisaks veel, et mõlemad kudumid vanutasin enne lahtilõikamist kergelt pesumasinas, see andis ludridele kampsidele veidi rühti ja kaotas topid. Vanutasin 40 kraadise puuvillapesu rezhiimil ja tavapulbriga pestes.

Villast ja siidist

Siit tuleb jälle üks taaskasutuslugu!

Talvel sattus mulle näppu mitu roosakas-punast täisvillast kampsikut, mis ootasid kannatlikult  oma aega.
Kui siis leidsin ühest sekkarist viiekroonise ja veel poeetikettidega varustatud villase seeliku, siis oli aeg sammud Ira juurde sead ja koos tööle hakata.  Sellest seelikust sai talvine pihikkleit. Passe jaoks siis minu roosakas-punased kampsid.
Kui juba lõikama hakata, ei tasu enne lõpetada, kui materjal ja ideed otsas.
Mu armas ema oli mulle oma kapist leidnud omapärast värvi täissiidi. Juba järgmisel päeval panin ta roosade kampsunite kotti.
Et ei raatsinud hinnalist täissiidi väga lõikuda, pakkusin Irale välja, et teeks sellest ja järelejäänud roosadest tükkidest veel ühe kleidi. Ja kui kleit on kandjale tüütuks muutunud, saab sellest  jälle midagi uut teha, sest siidikangas on lõikumata.

 

Ja et kampsunitükke veel jätkus, lõikasime välja veel ühe passe, mulle paraja muide! Seisab siiani mul riiulis, valmis õmblemata. Hoogu õmblemiseks oleks jätkunud, pulnud aga sobivat alumis osa. Selle sain, kui tuulasin kapis oma riiete hulgas. Üks hall kontoriseelik ootab nüüd kleidipassega ühekssaamist.

Ja siis veel üks lihtne asjake. Madli vana hõlmikkampsik sai nüüd Elisabetile, lõikasin lihtsalt külgedelt kitsamaks ning heegeldasi jälle kokku.Hõlmad helehalli mohääriga pitsiliseks. Varrukad jäid samaks. Esialgne suurusnumber oli S. Selle kiire projekti tingis külm suvealguse ilm, mil tuli tahtmine just selle kleidiga klassiõhtule minna ja mitte ei leidnud ruttu kleidiga sobivat kampsikut.

Jäime mõlemad hõlmiku uue ilmega rahule!

Seelikutriibulised

Oleme Madliga, mu tütrega,  ikka päris palju  neid joonepirrukesi-netikaableid seelikutriibuliseks mähkinud ja midagi uut peaks kah välja mõtlema ja tegema. Ideest valmis nö toote saamiseks läks aega üsna kaua, proovisin nii ja proovisin naa, ikka nagu ei sobinud. Madli andis viimaks hea soovituse ja siis oligi asi käes!

Kui punutud sõbrapaelu kantakse kogu maailmas, siis siin on meie oma värk. Omadele äratundmisrõõmu ja turistile väike meene Eestist - see ongi nende  lihtsate käevõrude idee.

Käevõrude juures jääb maavillane lõng esialgu kõrvale, kasutatud on vaid  suviselt puuvillaseid lõngu.

Need ongi esimesed neli võru, Elisabet lahkesti poseerib siis nendega! Kõigi neljaga :=)

Siin on aga esimene prooviks tehtud kaelavõru. Minule meeldivad väga punased Emmaste pruudiseeliku värvides kaelavõrud, ehk saan neist ka pildi.

Ja et Madli läheb sügisel Helsingi Ülikooli, siis  punub ta neid võrusid lahkesti kõigile soovijaile, et pisut taskuraha teenida. Mina tegin valmis vaid prototüübi ja aitan tal triibulõngu kokku seada.
Tallinnas saab  triibuvõrusid osta Allikamaja Käsitöö poest Lühikeses Jalas :)

Pisikesele poisile

Kui ammu ma pole kudunud nii tillukesele! Silmuseid luues tundus, et kipub suureks jääma, tegin uue katse, tundsin vastupidist hirmu.

Lõnga valisime koos pisipoisi emaga ja mul on hea meel, et ta ostis just selle BBB Meriseta lõnga. Siidi ja meriino segu on fantastiline! Nööbid - need on ju vahvad, eks ole.
Lõng on muidugi kallivõitu, kulus seda komplektile ka omajagu, helesinist pea viis tokki, kuid jäime mõlemad rahule.

Mina olen nii vanamoeline kuduja, et raglaani koon alt üles, kuidagi ei leidnud just oma lõngale sobivaid juhiseid-lõikeid ja seega pidin arvutama ja veelkord arvutama, et mõõte paika saada.
Alati kirun end, et mul pole korralikku kladet, kuhu kõik kirja panen - sellegi töö märkemed on arvatasti kadunud vanapaberikonteinerisse. Oh seda kuuma suve ja hajameelsust.

Jasmiin on oma hurmavad õied praeguseks juba langetanud.

Juulikuus .... lillebarette!

Keset selget suve heegeldan baretikesi, päris segane, eks ole, aga no rege rauta ....

Selle riisika  jaoks lõnga tõin  Karnaluksist, etiketti pole käepärast, on vist Softer, igal juhul tegu lõngaga, mis läbis kihelemistesti ja Elisabet hakkab seda sõgisel kandma! Kuna lõng pole just peenike, sai ka barett selline pontsakas ja ümara vormiga. Sellisele lillebaretile kulub üsna palju lõnga, kolme toki ülejääkidest teist samasugust ei heegelda!

 See lill on heegeldatud Pukase mohäärist ja on palju õrnem, lõng on ka nii imepeenike ja heegeldasin ühekordse lõngaga.  Mulle endale väga-väga meeldib:)

Kuidas tundub?

 Varsti tahan heegeldada ka ühevärvilist lillebaretti, aga esialgu  veel tõmbab kolmevärviliste poole!

Selinne heegeldis jäi silme ette aga netiavarustes kolades:)