Käpikud sõbrale

Punased marjad ... säravad ... nagu nende kinnaste kandjagi

Kahekesi ...

Leidsin salli, oli teine kõvaks-kõvaks rulliks masinas pestud ja siis kõrvale heidetud. Kui ilus ja pehme oli ta olnud kunagi oma väikese omaniku kaelas! Arvan, et sai sellest sallist üks hea vest ka, punahõbedane ja jälle nii pehme.

Seltsiks sai sõbra, soojemast soojema. Ka see kunagi nii uhke tähekampsun pole minu pesumasinas vanutatud. Sain temast kaks vesti, üks neist siin näha.

Edevad kedrid

Mu ema kudus suuremale lapselapsele sokid. Sellised ilusate värvidega, meie oma kollikoera udupehmet karva kedratud valge lõnga sisse. Kuid ta oli nii korralikult vedanud lõngajookse, et kuidagi ei õnnestunud sokke üle pahkluu vedada. Seisid siis kapis, mina üles harutada neid ei raatsinud. Harutad üles, kood uue paari, aga ema ju kudus neid hoole ja armastusega.
Lõin siis käärid sisse, kole lugu küll, emme kootud sokkidest said edevad pahkluusoojendajad.

Kinnitus on küljel ja nagu ikka veidi sitsi-satsi kah juures. Talla alt läbi, siis ei nihku paigast!

Samast sokipaarist saab veel teise paari kedrisid, need alles pooleli.

Ja kuidas kedrisid jala otsa tõmmata, seda on näha ülemise pildi pealt. Need kedrid olid eelmises elus sall, selline asine ja korralik sall.

Võta kaks kampsikut ...

Üks vana nööpidega kampsik, armsa paksu kiisuga mohäärkampsun, mida tänapäeva laps ei taha selga panna ... no see paatkaelus, mida kunagi kooti, ei meeldi sugugi. Kahest saab üks ja uus, kindlasti on vaja veel veidikene täissiidi satsi jaoks ja valmis ongi lihtne ja armas kleidike.



Milline pakane! Päike särab, tuulevaikus ...
Selline talv annab põhjust ümber teha kõik vana ja villase, mis silma alla satub.

Vanast uus

Mäletate seelikuid, mis olid nii kaunisti kootud ja soojad-soojad. Leidsin ühe sellise, vaatasin siit ja sealt, lõikasin siis värvli lahti ja ajasin vardad sisse ning kudusin juurde passeosa. Nüüd elab pikk ja väärikas seelik oma elu edasi lustaka kleidina.

Ja et kleit on Ira seljas, siis ei suutnud vastu panna kiusatusele talle kätte meie koosloodud aksessuaare suruda.

Soojad käpikud

Käpikud, sellised siis. Kudusin kahekordsest lõngast, Novita Princess mohäärile lisasin tundmatut päritolu peenvillast. Vardad 3,5 ja 9 silma vardal.

Randmekotte

Taaskasutust jälle, kollane oli peen Benettoni kampsik jne... Tikand seekord selline.Kollasel ja hallil kotil on sees doupinisiidist vooder, see muudab lihtsa kotikese luksuslikumaks ja on toredaks kontrastiks eelpistes tikitud triipudele ... millede tikkimise ajendiks olid meie omad triibuseelikud.

Soojad käpikud

Pole midagi mõnusamat, kui krõbeda pakasega kätte tõmmata tõeliselt soojad käpikud. Kudusin kahekordset lõngast, nupud ja lilled veel topeltkaitseks külma eest...

Ira tegi

Need linnukesed ja lestakalad on sündinud Ira näppude all, materjaliks villane kangas, muidugi uuskasutusena. Ira on võrratu tikkija! Ta tikib vaba käega, mustreid ette joonistamata.

Kahvatu täheke

Pole just väga originaalne peakate, kui mulle jäi selle tegemine meelde just seetõttu, et ei kudunud etteantud juhendi järgi, vaid pusisin mustri ise.
Armastan barette, nii naiselikud. Materjaliks on superpehme villane lõng.

Villane on soe

Siin ülemisel pildil ongi siis minu poolt järeletehtud müts.


Selle mütsi pildi sain nagu kiusamiseks, lihtsalt pean proovima järgi teha. Ja kui juba järgi teha, siis las olla originaal kohe siin olemas ees.

http://www.etsy.com/view_listing.php?listing_id=38586250

Talvised roosid

Sellised ... talvised roosid. Keegi sokutas neid kohvitassi kõrvale. Mõnusad tuisuprossid mantlireväärile, lumi vormib sellist vildist lille omatahtsi.
Ka need õied on uuskasutus, enne roosideks muuundumist oli kapis üks vana mohäärpleed.

Sügis meeles

Ikka see sügise mõtteis. Vist liiga valge ja rahulik on praegu kõik.

Villakeed

Alles potsas puudelt kastaneid, neid jagus kõikjale...aknast talviseid puid vaadatas meenus värviline sügis. Ja need auguga kivid hallide villapallide vahel, Ristna otsast korjatud...

Villast ja siidist

Mõni kudum on vanutatultki nii mõnuspehme, et pelgalt kotti temast teha ei tahaks. Said siis kleidid väikestele piigadele. Roosid on sellisel kleidil ju vältimatult vajalikud, eks ole. Tehtud ikka koos Iraga.

Randmekotte

Siin veel mõned randmekotid igaks elujuhtumiks. Nii mõnus on sellist märsikest randmele riputada, minna siis ja mitte muretseda, kuhu kott käest panna. Tehtud ikka nii, et villane kamps vanutada ja lahti lõigata ning siis vaadata, mis sellest tuleb, kas suur või väike kott, või hoopis soe vest või pihikseelik. Nendel kottidel on sees rühikast naturaalsest doupionisiidist vooder. Ikka Iraga koos tehtud.

Vanast uus

Uuskasutus. Ammu painas mind see peetud kudumite hulk keldris, kappides, maakodus. Armastan kootud esemete soojust ja pehmust. Omaenda küündimatusest meel mõru, palusin Ira abi. Ja ta aitaski, veelgi toredam, pole sellest senini tüdinud! See oli sügisel, kui koos esimesed kotid valmis tegime. Osa kotte saime ka piltidele. Selle pildistamisega on ikka nii, et enne jõuab asi uue omaniku saada, kui pildile.
Kaks kampsikut, mis nüüd elavad oma uut elu selliste märssidena. Peale kampsunite kerget vanutamist ja õmbluseidpidi lahtilõikamist said kotid kuidagi iseenesest oma kuju, esi-ja seljatükist kahe sangaga ja raglaanvarrukatest ühe sangaga kandekott. Triibukampsikust randmekotid.
Kotid on üles võetud Uue Maailma Seltsimajas.

Vikerkaar lumel

Võttis aega, mis ta võttis, kuid nüüd on põlvikud valmis!
Et nende kudumine ka nii palju aega võttis! Pole aastaid nii pikki põlvikuid kudunud, tegelikult ei mäleta, millal viimati üldse sokiteo ette võtsin. samuti oli mul vaid üks viht lõnga, millest sain kaks sarnast kera ja ühe, millest siis klapitasin pöiaosad. Saidki sellised. Palmikmustri ja põlvikud kudusin ajakirja Käsitöö järgi. Aitäh kena idee eest! Täpselt juhendi järgi kududa ei õnnestunud, lisasin sääremarjale vormi ja kiiluosa tegin ka teisiti.