Vaiksed pühad

Triibujuhtmete keerutamisest järelejäänud lõngaotsakesed soojendavad mu jõululilli ja ka väike kaktus sai piduliku lõngapõhu sisse peidetud.

Kaunist ja rahulikku pühadeaega ma ootasin ja sellised need möödunud päevad olidki. Kuigi elan linnas, on tunne, et olen talvevaheajaks maale saadetud. Nii muutunud on linnamaastikud. Ilus.

Sel aastal unistasin ka jõululõhnadest juba ammu. Piparkoogid, hüatsindid, mandriinid ja ahjusoe shokolaadikook. Nende lõhna tundsin juba enne kojujõudmist. 

Ja

Märjamaa seelikutriibustikke

Minu ema sünnikodu on Märjamaalt umbes 15 kilomeetri kaugusel Luiste külas, tema ema aga on Loodnalt. Milliseid triibuseelikuid seal kanti, seda ma kahjuks ei teagi, tean Kullamaa triibustikku ja mul on olemas ERM töölehed Märjamaa rahvariiete valmistamise kohta. Ühe triibustiku leidsin veel googeldades.

Vanemad seelikud olid sellistes mahedates toonides, nagu esimeselt pildilt näha, hiljem juba kärtsumad, punaste triipudega.  Läksin alt punasetriibulise mustriga, tegin värvitahvli järgi, millel täiesti selgelt oli must triip, hiljem leidsid tekstist lause, et tegu siiski pigem tumehalliga:(

Nii et olgu see must siis tumehall.

Vahepeal oli mu korv juhtmeid peaegu täis, ka uusi triibustikke, aga nii kiireks läks, et pildile ei saanudki. Tahan ikka enda jaoks üles pildistada mustrid, mida olen juhtmetele kandnud, nii et proovin korvi jälle täis saada.

Siin aga kohalikke mustreid ja triibustikke:)  Arbati väljaku kuusepuu on kohe meie kodutänava lõpus.

Kuusepuud ehitatakse siin karkassile. Tuledesäras õhtuti on väga kena.

Mütsi asemel

Kui pakane paugub, siis annavad ka paandunud mütsivastased alla. Ühel päeval toodi mulle 4 tokki roosat lõnga palvega sellest mingi toru kududa. Selline, mida hea mugav õues pähe tõmmata või siis niisama salli asemel kanda.

Kuigi idee oleks pidanud olema lihtsalt teostatav, siis õnnestus mul kõik valesti teha ja esialgne 10 cm läks harutamisele.
Lõpptulemus sai selline, et kudusin vaheldumisi ühe- ja kahekodse lõngaga, et anda kudumile juurde mahulisust. Üleni kahekordsena kududes oleks jäänud  liialt tuim.

Siin on hästi näha kahekordsena kootud osad.

Samuti hoiavad sellised vaalud kenasti vormi, pähe tõmmates on toru tihedalt ümber kaela. Seda peaks alumisel fotol hästi näha olema.
Tagasipööratud serva soov oli omanikul kohe ja samasugune soonik on ka allservas, langedes kenasti õlgadele.

 Kokkuvõttes läks mõtlemise ja mõõtmise-katsetamise peale päris palju aega. See see on, kui hakata muudkui otsast tegema:)
Põhiosa kudusin varrastega nr 4 ja lõng on selline tavaline, 50% villa. Ja lõnga kulus torule 200 grammi.

IWC Winter Bazaar Moskvas

Igaaastasest Moskva Rahvusvahelise Naisteklubi korraldatavast  üritusest võttis osa 70 saatkonda. Rahvast oli palju, valitses tõeline laadamelu.

Kummikud tekitasid palju elevust:) Saatkonna visiitkaardi, sekretär Reelika õlul oli pea kogu ettevalmistustöö.

Villaste kudumite virn kaunite ja lahkete müüjannade ees muudkui kahanes.

Mõned nopped

Jupike Madagaskari letist.

Rootslannad pakkusid jõulukraami.

India oli esindatud oma tekstiiliga.

Vahvad nukud Nigeeriast.

Itaalia letil teada-tuntud kraam.

Sai proovida rahvussööke ja -jooke.

Siin Lõuna-Aafrika saatkonna lett.

Ei puudunud ka meelelahutus.

Kuigi ma Mardilaadale sel aastal ei saanud, sain täna oma laadaelamuse siiski kätte. Enamus riike oligi  panustanud oma maa käsitöö tutvustamisele, lisaks enamusel veel söök&jook.
Väga meeleolukas üritus oli. Järgmisel aastal tuleb varakult raha kõrvale panema hakata:)

Christmas Bazaar

Mida küll viia kooli Jõululaadale? Lapsed ise viivad-müüvad, kingitused emadele-isadele, põnevat lastele.  Elisabeti nõusolekul panin kokku väikese valiku villapalle:)

Ei tahtnud me kumbki poekingitusi teha.  Tippisime siis helmeid ja lõikusime vanu jõulukaarte.

Mõned pallid said karbi sisse pehmest  villast pesa.

Purk kibuvitsamoosi sai ka pisut kabedama välimuse:)

Ja muidugi küünlad ja käsitööseebid, neid peab ju ikka kodus tagavaraks olema. Lisaks andsin ära oma Eestist kaasavõetud jõulukaartide varu:)

Triibulised tornid

Selmet mõnusalt tugitoolis kudumist nautida, on mul näpud villis:) Punusin kolmkümmend joonepirrukest-netijuhet.

Sain oma maavillase varusid tuulutada.

Vaja veel nelikümmend viis keerutada. Piltidele sättisin minu jaoks uusi triibustikke. Et lubasin endale, et kaht sarnast triibustikku esimese kolmekümne viie juhtme juures ei kasuta,  on mu laastukorv sellist värvirõõmu täis, et ... :)

Täna olen ka seepärast õnnelik, et nüüd ei pea enam fotokaid laenama ja tuttavaid tüütama, vaid pildistan oma fotokaga ja just siis, kui isu tuleb:)

Honeysuckle, veel poolik

Kui on tunne, et üks kudum võib lõpetamata jääda, sest poole kudumise pealt lõng otsa sai, siis peaks lõnga ju ometi juurde muretsema. Proovisingi seda teha, palusin abikaasal, kes kodus käimas oli, tuua mulle lõnga juurde.Tolles kapis ja seal riiulil on avamata läbipaisvas kilepakis ootamas 10 tokki terrakotakarva mohääri, vaja lihtsalt võtta ja kotti pista ....kotti pisteti aga  paar tumepruuni ja ka mõni beez tokk :))

Ah, vaatan siis pilte oma poolikust Kuslapuust, ehk ei unu siis lõpetamine.

Äärepitsi kudusin 3,78 m, puudu veel ühe siilu jagu:) Kudumisel kasutasin vardaid nr 4 ja lõng - selle ostsin möödunud aastal,Abakhanist, sest oli ilus ja väga odav - toki hind vaid 15 krooni. Ükski tokk polnud sildistatud, juures vaid info, et 50% mohääri. Ilus pikakiuline lõng.

Disainer Sarah Hatton oli valinud siiski palju peenema ja õrnema mohääri, sestap ei tule minu Kuslapuu nii õhkõrn ja kaunis, kui originaal http://www.ethknits.co.uk/Rowan/Rowan-Patterns/Rowan-45/honeysuckle_b.jpg

Kogu kudumine oli puhas nauding ja lõõgastus, alustasin juba varasügisel ja ei kiirustanud, ikkka mõned read päevas:)

Loodan siiski ehk uuel aastal ka valmis kudumist pilte teha.

Need pildid tegi Merle, aitäh!

2011 käsitööaasta aastateema - ehe ehe

Lisaks ajakirjadele sain eile kodust muudki põnevat!
Sellise voldiku saatis mulle sõbranna Ira, enne veel kirjutas, et rõõmustab mind, aga ei midagi täpsemat. Ja kui ajakirjade vahelt libises välja voldik, millel mu oma tüdrukud ... :))) See oli tõesti üllatus! Täna sain teada, et kuna järgmine aasta on ehteaasta (tänavune oli puuaasta), siis nii see foto sinna voldikule sattuski.

Sisu ka uudistamiseks ja miks mitte järgmise aasta plaanide tegemiseks!

Ja konkurss eesti-oma-ehe tõotab tulla osavõtjaterohke!

Kaastöö ajakirjale Käsitöö

Oh, täna sain lõpuks ometi Tallinnast ajakirja Käsitöö talvenumbri! Kui kaunis number jälle.

Olin juba küll ajakirja kaasautorite Anna, Inga Ilukuduja ja Ruthi blogides näinud nende kauneid kudumeid, kuid pole ju midagi mõnusamat, kui oma vastsaadud ajakirja ja tassi kohviga tugitooli vajuda.
Kui imeilusad modellid! Palju huvitavat lugemist. Ootasin jälle  Juulika Roosi ja Liis Luhamaa Villast lõngani artiklisarja lugu. Hinge läks lugu puuetega noorte loometegevusest. Hiiu kuubede lood olid äärmiselt põnevad ja fotod nende juures nii lahedad! Portreelugu Ellen Hansenist.
Imetlesin ikka ja jälle kauneid fotosid. Ma pole suurem õmbleja, kuid igal juhul suur suure naise kleidiseeria fänn!!!! No see kleit oli ikka eri lahe. Tõsiselt. Tahaksin endale ka sellist, kui  paganama vanus seda välja võimaldaks kanda.
Ja mulle väga meeldib, et autorid ise oma loomingut esitlevad.
Anu Kaelussoo loomingust tehtud fotoseeriad on ka nii nauditavad.
Oh, ma ei saa ju siis tervet ajakirja leht-lehelt refereerida .... kuigi tahaks.
Palju ilusaid ideid!

Aga kuna ootasin väga, et näidata lõpuks, kuidas rubiinpunane talvekleit seljas välja näeb, siis nüüd on mul selleks suurepärane võimalus:)

Nii armsad modellid, eks ole.

Ja teist sooja ja punast, Vilja Konovalovi  kleiti tahaks kohe kuduma hakata, sest ... mul on seda värvi Raasiku lõng juhtumisi olemas, imeilus ja jõululik kleit.

Ja siis veel juba tuttavad kedrid, eks! Ülilahedate siniste kingadega:)!

Kedride juhend on kootud kedride kohta, kuid lõige sobib ka vanast villasest sallist lõigutatud pahkluusoojendajale:)
Need kedrid siin ääristas Ira oma overlokkmasinal, siin tema nimi ka!  Kuid ka ilma ääristamata, lihtsalt üle heegeldades, jäävad servad korrektsed. Ira käest sain ka tülliribad.

Veel toodi mulle Tallinnast  soomlaste käsitööajakiri MODA, milles väga huvitav portreelugu Anna Verschikust, ajakirja Käsitöö kaasautorist.

MODAst rääkides, koon parajast (ikka juba väga pikka aega) üht kaunist disainer Sarah Hattoni  romantilist kudumit ajakirja kevadnumbrist. Paljud kindlasti on tuttavad selle kudumiga ka Rowani ajakirjast nr 45, helehall ja õhkõrn Honeysuckle.  Mina valisin terrakotavärvi lõnga, meenutab pisut Browni kuslapuu tooni:)
Aga .... lõng sai otsa enne varrukate juurde asumist ja abikaasa tõi palutud terrakotavärvi mohääri asemel kodust riiulilt hoopis paar tumepruuni ja paar beezi lõngatokki, noh juhtus;)

Karupüksid, angooralõngast ja palmikutega

Valmis! Ja mis kõige tähtsam, täiesti parajad said ka. Kudusin neid pükse ilma proovimata, ilma lõiketa samuti. Pabistasin ikka kõvasti. Eile sain üle anda ja kergendustunne oli suur.

Lõngaks valisin Fonty Angora, sest mõtlesin, et püksid võiks olla hästi pehmed. Palmikud tegin lõbu pärast. Keskel jookseb suur palmik ja tillemad kõrval.

Ainus kurvakstegev asi oli, et kaks tokki olid kergelt teist tooni. Kududes ma seda esialgu ei märganudki, sest lambivalgel polnud midagi näha. Kuid mis parata.

Olen rahul ja lõpetan teist paari villaseid pükse. Need aga tulevad juba teise lõikega!

Lihtne ja soe müts

Pole paremat, kui klassikaline kootud müts. Sellisele järeldusele jõudsin, kui tuulasin mitmel hommikul lapse mütsides, et talle pähe leida midagi, mis peaks kinni tuule ja vihma ja mille alla mahuks ka kohustulik koolipats.

Pisut arvutamist ja tundus, et idee saab teoks.

Et see pats ikka mütsi alla mahuks, kudusin kasvavate ja kahanevatega palmikutega mütsi. Peale tublit soonikut alustasin 5:5 palmikutega, iga järgmise keeru ajal kasvatasin  ning lõpupoole jälle kahandasin palmikud sihvakamateks tagasi.

Lõnga võtsin kahekordselt ja vardad polnud ka liialt jämedada, nr 4 tundus paras. Piltidelt on ka näha, et lõng on karvane, Fonty angoora, see ei aja õrna nahka üldse kihelema.

Selline mütsitegu siis. Kõige mõnusam oli kudumise juures see, et sain puhata karupükste kudumisest, mille pilt loodan ka varsti teha. Veel veidi ja saavad valmis!

Aga et sõitsime koolivaheajaks Eestisse, siis käisime Lühikese Jala Alikka käsitööpoes ja tegime Madli (mu vanem tütar) tehtud võrudest ka pilti. Me otsustasime nii, et mina teen maavillasest lõngast oma netijuhtmeid ja Madli puub puuvillaseid võrusid eheteks, et pisut taskuraha teenida.

Küll on hea kodus olla!

Väike vestike

Üle hulga aja on mul üks pilt:) Kudusin sellise vestikese imearmsale tüdrukukesele, kes sai just kolmeaastaseks. Lõnga olin ostnud möödunud aastal ja tegu on Red Heart Soft Mohairiga, mis pole väga kallis lõng ja toona kudusin seda kokku kid-mohääriga. Nüüd siis ühekordsena ja juhendi järele kootud!
Soome ajakirja MODA 2010 aasta kevadnumbrist. Jäi ära silmuste arvutamise vaev, nii hea oli kududa.

Kui kood ja kood karupükse (praegu on varrastel teine paar) ja mitte pikkusele 98, vaid kaunile neiule, siis mõtled, et oh, peavad ta jalad nii pikad olema :)
Olen aeglane kuduja ja enda utsitamiseks olen iga päev teinud blogitiiru ilusaid kudumeid uudistades. Tõesti kaunis sügis on olnud! Oh, loodan mõlemad karupüksid ka piltidele saada. Praegu on ju karupüksid täitsa moes ja kui neid veel pisut omamoodi kududa, saab ehk päris hea tulemuse. Kuid jah, kudumismasinaga oleks neid mõistlikum kududa

Eile sai mul sääreosa kududes võhm ja tahe aga lõplikult otsa ja otsustasin hoopis Elisabetile soojema mütsi kududa. Moskvas on hommikud juba väga külmad, kuigi keskpäevaks läheb soojemaks. Kuna ühed karupüksid tulevad Fonty angooralõngast (ei aja kihelema), siis võtsin sama lõnga.

Oi, kui mõnus oli vahelduseks kududa midagi väiksemat. Tahaks pilte ka teha, sest müts sai tore, suurendasin ja vähendasin palmikuid.

Kena sügise jätku!

Kodused triibulised võõrsil

Punusin seelikutriipe netijuhtmetele ja sõpradega jalutama minnes pistsin need kotti:) Mul pole  fotokat ja Sveta oli nõus paar pilti tegema. Sveta tehtud pildid tulid nii vahvad, et lihtsalt pean neid siin jagama, kuigi olen oma triibulisi juba nii palju näidanud.

Sangaste seelitkutriibustik Kremli Uspenski katedraali kuldsete kuplite taustal.

Kremlis oli parajasti Lalique näitus. Oh, tema kiilid, rohutirtsud ... lihtsad õied, rahvas lausa ohkis vitriinide ees, oli nii kaunis.

Aga siin ripuvad triibulised väraval, mida ehk nii mõnigi teab. Sealt sammus ametissekinnitamise järel alla  nende praegune riigipea koos eelmisega.

Punane on Kambja seelikutriipu.

Ja randmekott, mis mul juhtus käes olema  lausa nõudis selle ukse kõlge riputamist:)

Aitäh, armas Sveta!