Wednesday, May 29, 2019

Valmis sai see vatt

Muhu nipiga vatt ehk kampsun, mida kanti Muhu rahvariiete juures. Vati seljatükk on alt kolmnurkse kujuga, see ongi nipp. Vatid kooti reljeefses nupilises koes, allservad ja õlakud kooti keerukordade vahele olevate väikeste koekirjaliste mustritega. Peale kudumist vatid vanutati ning siis kaunistati värviliste paelte, oranzide villaset riideribadega, mis olid sagedasti kaunistatud kas ristpistes või õmblusmasinal tehtud tikanditega. Üheaegselt seelikute aiadel moodi läinud lilltikandiga hakati nii  kaunistama ka vatte. Vatid kooti lühikesed, need ulatusid napilt alla vöökohta ja neid kanti nii, et pandlaga vöö pandi vati peale. Jaheda ilmaga võib kootud vatile peale panna veel kas vesti (sel juhul pandi vöö kõige otsa, ehk vesti peale) või napi rindu katva abuvesti. Huvilised leiavad Muhu vati kudumise kohta rohkem infot raamatutest "Meite Muhu mustrid" ja "Eesti silmuskudumine. Tavad ja tehnikad".




Minu kootud vatt on kaunistatud lihtsalt, plaanitud tikandid jäid ajapuudusel tegemata, sest kuigi kudumine võttis pikkade pausidega aega mitu aastat, siis lõpetamisega läks väga kiireks.



Tahtsin vatti valmis saada möödunud nädalavahetuseks, et seda tütrele esinemiseks selga anda. Selgus, et tal seda siiski vaja ei läinud ja mõtlesin, et mis seal ikka, proovin endale selga. Et ma peale kudumist seda väga ei vanutanud,  pesin vaid kergelt käte vahel hõõrudes tükid enne kokkuõmblemist läbi, siis annab vatt suhteliselt kenasti venima ja mahtus mullegi selga.


Üks pilt ka nipiga seljatükist.





Üks sarnane lihtne vatt Eesti Rahva Muuseumi kogudest:  ERM A 358:131




Ja siin veel tore perepilt, kus kahel naisel seljas vatt.



Foto:  Muhulased muhu rahvarõivais sajandivahetusel, JSM F 207:1 F, Muhu Muuseum, 

Thursday, April 25, 2019

Mutremütsid, Kullamaa pottmütsid

Kullamaa kihelkonnas kanti pottmütse peale seda, kui kabimütsid moest läksid, ehk et 19. sajandi teisest poolest ja neid kanti veel 20. sajandi alguseski.

Pottmüts sobib sellise kostüümi juurde, kus seelik on juba ruuduline või kui triibuline, siis sünteetiliste värvidega erksatriibuline kitsamate triipudega seelik.

Pottmütse tehti kõikvõimalikes värvides, materjaliks  naturaalne siidkangas, töömütsid tehti ka sitsiriidest kattega.

29 pottmütsi leidsin muuseumite infosüsteemist otsinguga "Kullamaa" ja "pottmüts"

Pottmütsidest valisin ma siia  Luiste vallast kogutud mütsid.  Kullamaa mütsid on kõik kenasti sarnase lõikega (mõne erandiga). Valge pitsist treemel kuulub siis abielunaise peakatte juurde. Neiud tohtisid ka pottmütsi kanda, kuid ilma treemlita.

Siidist lindid valis igaüks vastavalt sellised, nagu saada oli. Siidkangastega on sama lugu. Mitmel mõtsil linte pole, sest need kinnitati tavaliselt nõeltega ning peale kasutamist võidi hoiustada eraldi.

Pottmüts on
"Kõval pappalusel, vati või takkudega potikujuliseks polsterdatud ning mustrilisest siidist katteriidega ümarapõhjaline naistemüts, mille kuklas olid siidlindid. Abielunaiste pottmütsi laubale ulatuvat äärt ehtis kitsas valge pits (treemel), neiud kandsid pitsita (treemlita) pottmütsi." (Muis)

 ERM A 509:3608

Tehtud Luiste vallas, Loodna külas, valmistaja Ann Voolmann. Legendi järgi kodus tehtud.






                                                                                                                                                               Foto: ERM A 509:3608/ab, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/502177 




 ERM 17363:2

Luiste vald, Urevere küla. Mütsitegija juures teha lastud umbes aastal 1860.
Kangas punane damastsiid.





            
                                Foto: ERM 17363:2, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/646516 



ERM A 509:3324

Rohelise puuvillase katteriidega.
Müts on kogutud Luiste vallast, tegija teadmata. Muuseumile  Hans Redlich, pakutud valmistamise aeg 1840.


                              
                                               Foto: ERM A 509:3324, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/507010 

 ERM A 509:3409

Luiste vald, Loodna küla. Kodus tehtud. Sinisest siidist katteriie.



Foto: ERM A 509:3409/ab, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/500638 


ERM A 509:3609

Luiste vallast, Luiste külast kogutud. Tehtud umbes 1885.




Foto:ERM A 509:3609/ab, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/502178 



ERM 509:4013

Luiste vallast, Luiste külast kogutud rohelisest siidiriidest kattega müts.



             Foto: ERM A 509:4013, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/505271 

Friday, April 12, 2019

Kullamaa kihelkonna seelik Läänemaa neiu XIX saj. keskpaiga ülikonna osana 1957. a. "Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult"

Noppeid, siiski olulisi, siit ja sealt.

1957. aastal ilmunud "Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult" on mitmete autorite koostöös valminud.
Mulle väga meeldib, et toimetus on saatesõnas tähendanud, "et käesoleva väljaande trükkimisel ei saanud kõigi rõivaosade ja ornamentide värvust alati täiesti loomutruult edsi anda. Seepärast tuleb rahvarõivaste valmistajaile soovitada, et nad täpsustaksid värvitoonid muuseumis säilivate originaalide järgi." Seda peab arvestama mitte ainult selle väljaande puhul, vaid üldiselt.

Lääne-Eesti rahvarõivarühmast kirjutas Endla Lõoke (hiljem Jaagosild), kes pani kokku Läänemaa neiu ülikonna XIX sajandi keskelt (lk 129).
Komplekti kuuluvad Lääne.Eestile omased rõivaesemed ja lisandid, Kullamaa kihelkonnast on ülikonna juurde pakutud seelik.

Kasutaja Kristi Everst foto.


 Foto: K. Everst.  Sama seelik  ERM A 509:1915 pildistatud ERMi  2017. a.  suurel rahvarõivanäitusel  (Kullamaa naine 19. saj. keskpaigast).

S e e l i k ERM A 509:1915

Oluline on, et kirjas on selle seeliku materjali kulu ja mustrikord, mille ma siin ka välja kirjutan.

Materjali kulu ühele meetrile:
heledat potisinist 105 g
keskmist rohekassinist 20 g
tumesinist 30 g
keskmist madarapunast 60 g
tumepruuni 25 g
keskmist roostepruuni 30 g
heledat madarapunast 80 g
valget linast 10 g

Mustrikord:
1,5 cm heledat potisinist

0,1 cm tumepruuni
0,4 cm keskmist madarapunast
0,2 cm heledat madarapunast
0,1 cm valget linast
0,2 cm heledat madarapunast
0,4 cm keskmist madarapunast
o,4 cm tumesinist
0,2 cm tumepruuni / laugu keskkoht, samad värvid tagasi laugu algusesse

hele potisinine 1,5 cm

0,15 cm tumepruuni
0,4 cm keskmist roostepruuni
0,7 cm madarapunast
0,3 cm keskmist rohekassinist
0,1 cm valget linast / laugu keskkoht, samad värvid tagasi laugu algusesse

Seelik on 92 cm pikk  (ulatub pahkluuni) ja 245 cm lai. Volditud 5,5 cm sügavustesse lappvoltidesse, eest 32 cm laiuselt voltimata. Voldiharjale sätitud triibustiku tumedam osa. Värvel kitsas, pleekimata linasest riidest.

Kogutud Piirsalu vallast, Murru külast 1920. aastal. Valmistamise ajaks on kirjas, et tehtud ligikaudu 1860. a. Legend: "Kodus tehtud, sinise põhjaga."

Kangas on laiades, mahedates üleminekuvärvides triipudega. Põhi ikka see armastatud hele potisinine, mille järgi võib oletada, et selliseid kanti ka 19. saj. esimeses pooles ning et valmistamise aeg võib tegelikult olla varasemgi.

Pahemale poole õmmeldud sinisest linases riidest toot.

Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult"  Läänemaa neiu ülikonda kuuluvad veel: pilutatud ülalappide ja värvlitega särk (ikka selline, kus kurrupaelaga tõmmatakse kokku ainult särgi esiosa, kaela tagaosas 1 cm laiune kant ehk püstkrae)  Lihulast A 284:1; vöö Ridalast 11042; siidirätik 1527:52; kabimüts Lääne-Nigulast 10777 (praegu näha ERMipüsinäitusel Kullamaa kostüümi osana); valged puuvillased sukad Tõstamaalt 2726b; prees Mihklist 2777, helmed ja mustast nahast kingad.

Kui vaadata raamatu värvitahvlit, siis antud ülikond on üldmuljelt sarna Kullamaa naise-neiu riietega.

Kirjelduse lõpus on soovitused ülerõivaste kohta. "kanti lambamustast kodukootud riidest kampsunit, pikkusega umbes 4 cm taljest allapoole. Kuni vöökohani taljes, allpool seesidega. Pikk-kuub oli lambamustast kodukootud riidest, pikkusega poole sääreni. Allpool vöökohta voltide kimbud (hännad). Talvel kanti lambanahkset kasukat.






Thursday, April 11, 2019

Tee seda aeglasel moel

Mida kauem kiedad, seda magusam maitseb, ütleb vanasõna.



Ma "keedan" ja "keedan" Kullamaa särki ja tasapisi tema tuleb, kas hiljem ka magusaks tunnistatakse, eks paistab.




          Särk ERM A 566:805. kinkija ema vanaema pärandus. Kanti ainult kirikusärgina küütseeliku ja vööga.

Selle särgi järele katsun siis esimese särgi teha. Vana särgi tegemise ajaks on umbes 1860ndad aastad ja õmmeldud on see käsitsi.

Valisin ilma piludeta ja esmapilgul väga lihtsa särgi, kuid kaunis on see siiski.

Oi, oli hea meel, et luuplamp kapi otsast võtta oli. Hea meel oli ka, et teiseringi poes ootas mind üks ilus lina ja kohe samas ka kaks rulli head niiti.


Monday, April 8, 2019

Kullamaa kihelkonna tanud

Kullamaa kihelkonnas kadus tanude kandmise mood nii varakult, et muuseumis (ERM) on neid vaid üksikud.

Kabimütsid, kui moekamad ja ihaldusväärsemad peakatted, tõrjusid linasest riidest lillkirjas tanud kasutusest. Kabimütsid omakorda said 19. sajandi teisel poolel tõrjutud  pottmütside poolt, mida kanti veel 20. sajandi esimestel kümnenditelgi.

Kui aga soovida omale siiski Kullmaa rahvariiete juurde lillkirjas tanu, siis  peab enne selgeks tegema, et kas komplekti muud osad on enam-vähem samast ajast kui tanud.
Kui teame, et vanim Kullamaalt kogutud seelik on sinisepõhjaline rebasekarva triipudega ja alt laia hõbekardpaelaga kaunistaud, siis mina teeksin tanu just selle seeliku juurde. Eelmises kahes postituses on see seelik komplektis kabimütsiga  ja  jälle võiks mõelda sellele, et kui samaaegselt kanti nii tanu kui kabimütsi, siis nooremad ja jõukamad naised oleksid valinud ikka juba moeka kabimütsi, kuid kaunis tanu sobib vanemate seelikute juurde ju küll.
Muidugi kanti üleminekuperioodil ühelt peakattelt teisele samaaegselt mõlemaid, polnud ju tegu tänapäeva mõistes kiirmoele omase tempoga, siin võiks mõelda, et mis vanuses on rahvariiete kandja. Selge see, et vanemad inimesed hoiavad alati vanast kauem kinni. Seda on näha 20. sajandi alguse perepiltidelt, kus linlikus rõivastuses perekonna keskel troonib pottmütsis vanaperenaine.

Kui seelik on  sünteetiliste värvidega värvitud kitsaste triipudega triibuline või ruuduline, siis peakatteks võiks olla pottmüts, eriti erksate punaseruuduliste seelikute juures. Ka triibulisi seelikuid on Kullamaa kihelkonnast kogutud erinevast ajast. Eelmistes postitustes tutvustatud kabimütsid sobivad seelikute juurde, mille valmistamise ajaks ehk kõige hiljem 1860ndad aastad.  Peale seda tulid moodi juba erksad punased/lillad kitsamad triibud ja nii kooti seelikutriibud juba neis moevärvides ja muidugi nendega kõrvu ilmusid juba esimesed ruudulised seelikud kõikvõimalikes toonides. Mina lähtuksin sellest, et kui kandja on neiu (meeldetuletuseks jälle, et mütsimoe levimisega said ka neiud õiguse kanda mütse, sel juhul ilma valge servapitsi ehk treemlita) või noor abielunaine, siis ikka moekam müts. Samas kui on mõte rahvariietes abielluda, siis võiks pruudimüts olla just vanemamoeline, sellest allpool. Eakamale kandjale ei saa pahaks panna moekamate värvidega triibuseeliku juures kabimütsi kandmist, et nagu hoiaks veel vanast mütsimoest kinni või nii.  Aga kui vaadata, kui palju on Kullamaa kihelkonnast kogutud pottmütse, siis on selge, et neid ihaldasid nii noored kui vanad ja ilusad ümarad pottmütsid tõrjusid kabimütsid välja, kuigi mingil ajal kanti neid samaaegselt. 

Pottmütsidest kirjutan veel eraldi postituse.

Niisis. Kui teame, et vanim Kullamaalt kogutud seelik on sinisepõhjaline rebasekarva triipudega ja alt laia hõbekardpaelaga kaunistaud, siis mina teeksin tanu just selle seeliku juurde. Eelmises kahes postituses on see seelik komplektis kabimütsiga  ja  jälle võiks mõelda sellele, et kui samaaegselt kanti nii tanu kui kabimütsi, siis nooremad ja jõukamad naised oleksid valinud ikka juba moeka kabimütsi, kuid kaunis tanu sobib vanemate seelikute juurde ju küll.

Kui ma oleks hea tikkija, siis teeksin minagi oma mahedates üleminekutoonides Lääne- Eestile vanematele seelikutel omase sinisepõhjalise seeliku juurde siidikandiga tanu (kabimütsile lisaks).

Esimene tanudest on see kõige-kõige pidulisem! Sabaga tanu ehk linukas.

Teenuselt kogutud pruudilinukas ERM 17402, mille valmistamise ajaks kirjas 1820. a.

Seda Kullamaa linukat esitletakse allikates pruudilinukana. I. Mannineni "Eesti rahvariiete ajalugu" (lk 69) "Pruudilinuk kirju siiditikandiga. Vigala 17402". R. Piiri "Ehtimine" (lk 10) "Linuk, pruudimüts. Kullamaa. Kirju siidtikandusega, tehtud u 1810. ERM 17402".

Üldiselt säilis kaua mõrsja rõivaste juures komme kasutada vanemaid riideesemeid ja peakatteid, millega siis mõrsja tanutati. Selle tava üldtuntud näiteks on Muhu saare pulmatanud (kus pulmas oli kasutusel lausa kolm tanu, vanemast uuemani).
Nähtavasti on ka selle linuka puhul tegu hoitud ja tähendusega esemega.


Arvatavasti aga oli linukas 18. sajandil talunaiste väga piduliku peakattena levinud siis ka Läänemaa põhjaosas ja seda  nn seisuriietega, väga pidulikul puhul.

Pruudilinukas ERM 17402

Foto:  linukas, ERM 17402, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/647346 


Tänu Liivimaa valgustajale  August Wilhelm Hupelile on teada esimesed kirjalikud teated linukast ehk sabaga tanust. 1777. aastal ilmunud "Topograafilisi teateid Liivi- ja Eestimaalt" kirjeldab ta linuka ehk pika tanu die lange Haube toredust ja et neid kasutati pruudi linutamisel ja kanti väga pidulikel puhkudel. Hupel toob välja ka linuka hinna, mis olnud 3 rubla. Esialgu polnud siidtikand  jõukohane  talunaistele ning seepärast lasti seda teha saksa päritolu käsitöölistel. Tanusid tikkisid ikka meistrid.

Ilmari Manninen kirjeldab samuti sabaga tanu ehk linukat kui peakatet, mida kandsid viimasena pruudid uurimuses "Eesti rahvariiete ajalugu". Ühe näitena linukate kohta  toob  ta välja Kullamaa pruudilinuka, lisades, et "Kirjud värvid avaldavad nooremat päritolu" (lk 65).

Kitsas kardpael, mis õmmeldud punasele (villasele?) kangaribale, ääristab tanulaubapoolset serva, mis on keskel ühtlaselt kurdudesse õmmeldud kuni karrast lapini (paistab lõhiku vahelt). Tanu kardpael läheb üle sama laiaks  sidumispaelaks, millega sidudes  seisab tanu peas. Kas  tanul oli algselt ka karraga kaetud võru, mis peale tanu pähe sidumist sinna peale sätiti?

Manninen kirjutab lillkirjadega tanude levialast veel seda, et Harju- ja Läänemaal olid need levinud vaid kihelkonniti, kuigi möönab, et tanud olid siiski üldiselt algupärasemad peakatted kui naiste mütsid.

Linukate kohta soovitan lugeda ERMi  XXIV aastaraamatust Hilja Silla artiklit "Linuk ehk sabaga tanu" siit.

Teinegi  Kullamaalt kogutud stiliseeritud lillkirjas tanu on tikitud siidiniitidega. Tanule on tikutud  nelgi- ja kellukamotiiv. Mulle väga meeldivad need rohelised sõlmpisted ja tärnikesed leheväätidel.



Tanu ERM 14259



                       Foto: tanu, ERM 14259, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/658491 

Kahjuks pole mul teada täpsed tanu mõõdud, kuid vaatasin muisis teiste sarnaste tanude mõõte ning arvatavasti on tanu kõrgus 20 cm.
Samuti ei saa  fotot vaadates aimu, kuidas  tanu sopp välja peaks nägema.

Tänu Kaili Maasikmäele, kes muuseumist selle tanu kohta pearaamatust uuris, sain teada järgmist:
Tanu on muuseumile saadud 7.VIII. 1913. a. Selle kinkis muuseumile kaupmees A. Lillesmägi, Kullamaa khk. Luiste vallast. Kirjeldus:" mitmevärvilise siidiga mmeldud laiad kirjad." Vanus 60 -100 aastat, ehk et valmistamise aeg on umbes 1833.

Kailist peaksin lausa eraldi postituse tegema! Meid viis kokku see, et tema on rahvarõivameistrina valmistamas Kullamaa komplekti ja kuna ta ilma põhjaliku eeltööta ei taha  küll mingit tellimust ette võtta, siis eelneb alati põhjalik uurimine. Fantastiline!

Kui mõni blogi lugejatest on seda tanu muuseumis vaatamas käinud või selle omale teinud, siis oleks armas, kui sellest teada annaks.


Mulle nüüd isegi meeldib mängida ideega, et soovi korral saaksin oma sinisepõhjalise seelikuga komplektile teha lisaks kabimütsile ka tanu. Ja kui veel tekiks soov abielluda rahvariietes (ma ei räägi siin endast, eks ole), no siis saaks ju mõrsjale tellida ka linuka ...

Kirjutan täna, 09.04. eilsele postitusele lisa, sest ... veel on Kullamaalt tanusid. 

Mõtlesin hommikul, et vaataks veel mõnda raamatusse. Kolmas Kullamaa tanu oväljaandes "Eesti tikand". Mul kodus vaid mustrilehed, kus siis Kullamaa tanukirja leidsin ja Kaili otsis raamatust pildi välja (lk 73). Raamatus kahjuks puuduvad viited, aga kuna kuskilt pidi see tanukiri ju raamatusse võetud,  siis vaatasime Kailiga läbi ka Linnuse raamatud. Seal polnud. Kirjutasin abipalve FB gruppi "Rahvuslikud riided ja rahvariided". JaMulle nüüd isegi meeldib mängida ideega, et soovi korral saaksin oma sinisepõhjalise seelikuga komplektile teha lisaks kabimütsile ka tanu. Ja kui veel tekiks soov abielluda rahvariietes (ma ei räägi siin endast, eks ole) , no siis saaks ju mõrsjale tellida ka linuka ...

Kirjutan täna, 09.04. eilsele postitusele lisa, sest ... veel on Kullamaalt tanusid. 

Mõtlesin hommikul, et vaataks veel mõnda raamatusse. Kolmas Kullamaa tanu oväljaandes "Eesti tikand". Mul kodus vaid mustrilehed, kus siis Kullamaa tanukirja leidsin ja Kaili otsis raamatust pildi välja (lk 73). Raamatus kahjuks puuduvad viited, aga kuna kuskilt pidi see tanukiri ju raamatusse võetud,  siis vaatasime Kailiga läbi ka Linnuse raamatud. Seal polnud. Kirjutasin abipalve FB gruppi "Rahvuslikud riided ja rahvariided". Ja Liina Langi vastas kohe:" 1938 Kurriku rahvarõivaste raamatus on see pilt poolikult kui Kullamaa tanukiri EKM2110. Värvitahvel XXVI nr 4 . " Ja lisas veel nii toredalt: "Ma ei kujuta ette, miks ja kuidas see pilt mul praegu kellukese helisema pani. Pole mingi spetsialist. Täpselt selle raamatu võtsin ja teadsin, et pildi leian (ma pole miljon aastat tanude tikandeid vaadanud)." 

 Liina, loodan, et sa ei pahanda, lisan sinu tehtud pildi (ei malda oodata, millal raamatukokku saan mindud) tanust.

Kasutaja Liina Langi foto.

                                        Foto: Liina Langi. Sinine Kullamaa tanukiri EKM 2100 H. Kurriku raamatust, 



                     
                      Foto: Heli Kiverik. Kullamaa tanukirja joonis H. Kurriku 1938 a. raamatust

Ja jäägu siinkohal näitamata väljaande "Eesti tikand" joonised, sest kirjutasin autorile ning sain vastuseks, et  tõepoolest allikaks oli H. Kurriku raamat. 

Eesti Kunstimuuseum andis oma etnograafiliste esemete kogu üle Eesti Rahva Muuseumile ja selle numbri järgi seda tanu enam otsida ei oska. Kuid lootust on, et saame selle tanu kohta veel midagi teada ja ehk ka foto.

Kaili Maasikmäe aga kogenud muisi kasutajana leidis erinevaid otsingusõnu kasutades  veel ühe Kullamaa tanu, ERM 14291.
Sellegi tanu kohta on Kailil lootust rohkem teada saada, seni hoian pöidlaid pihus.


   

Saturday, April 6, 2019

Kullamaa naine 19. sajandi keskpaiga rõivastes ERMi püsinäitusel

               
Foto: Heli Kiverik. Kullamaa naine 19. saj. keskapigast ERM püsinäituselt. Mannekeenil peas kabimüts, mis kogutud Lääne-Nigulast,  kangas ja kardpits  sarnased Kullamaa kabimütsidele.


See mu lemmikkomplekt muidugi, sest just uuel püsinäitusel sain uurida nii sinisepõhjalise seeliku õigeid värve kui  üht kahest  Kullamaa kihelkonnast kogutud kampsunist ajal, mil muuseumi kogud uude majja kolimise tõttu kinni olid.

Kui eelmised komplektid olid koostatud ilma kampsunita, siis siin saab näha, kuidas siis kampsun seljas istub, kui pikk see on, kuidas on volditud sees  ja uurida kampsuni varrukasuud.

Tegu on nagu eelmistegi komplektide puhul abieluseisuses naise riietega, kellel on ees põll ja mütsil näitab abieluseisust valge  pits ehk treemel.

S e e l i k  ERM 17400


                                  Foto: Heli Kiverik. Seelik ERM 17400 muuseumi püsinäitusel


See Teenuselt kogutud seelik on  valmistatud 19. sajandi I veerandil.

Kullamaa kihelkonna nagu ka Läänemaa seelikutes üldse armastatud heledad sinised triibud. Tänapäeval ütleme küll helesinine, toona öeldi hele potisinine. Ka punased toonid saadi erinavate kodumaiste taimede abil, samuti oli võimalik osta punaste toonide värvimiseks  punapuu (parnambupuu) laaste ja putukapunast (košenilltäid ehk kaktusetäid, millega värviti ilusaid erksaid punaseid toone.  Sinist  sai värvida indigoga, ka nn viiulivärviga (sinipuu laastud),  kollast erinevate eestimaiste taimedega. Olid veel igasugu muud meetodid, mille kohta olen lugenud, kuid mina küll ei oska öelda, mis taimede vm täpselt selle seeliku lõngad värvitud on.
Eile näikes lugesin, et Häädemeeste kandis saadi imekena rebasekarva (pruunias)punast nii, et värviti villad lepakoortega. Lepakoored keedeti enne muidugi  peitsiga, silmakiviga (vaskvitriol). Kui siis saadud veega villa värviti, olnud vill alguses hallikas, siis pandud see riidest kotiga  leivaahju kust just leivad välja väetud. Peale paaritunnist kuumutamist väeti välja, liigutati segi ja lasti veel seista. Nii saadi ilusad punased villad - punased kui rebased, mille punane värv olevat olnud hästi püsiv.


Seeliku allserva kaunistavad lai hõbedane kardpael ja kitsam  4 cm laiune täissiidist pael.

ERMis on kolmel Kullamaa seelikul väga sarnane värvikasutus, triibustikud küll erinevad ja üks seelikutest märgitud hilisema valmistase ajaga, kuid siiski saab nende põhjal öelda, et sinisepõhjalised punaste triipudega (mitte veel erkpunase, nagu hilisematel ruudulistel seelikutel) seelikud olid levinud vähemalt 19. saj. keskpaigani.

K a m p s u n  ERM A 509:3202

Kullamaal öeldi kampsuni kohta kamsol.

   

Fotod: kampsun, naiste , ERM A 509:2302, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/604008 


Kampsun on kogutud 1920. aastal ja legend juures, et "tarvituselt kadunud 30 a eest".
Kogutud Vaikna vallast, Koolmaa talust.

Kampsun pidi olema hästi ümber keha õmmeldud ja lühike. Selle kampsuni pikkus ilma seesideta on 40 cm, seesi pikkus on umbes 6-7 cm.
Kaarjad seljaõmblused jooksevad Lääne-Eesti kampsunitel hästi kitsaks kokku, see on nende üks tunnuseid kirjutab Manninen. (Eesti rahvariiete ajalugu, lk 244).
Kullamaa kampsunid on rõhmseesilised, kaks rühma külgedel, üks taga. Voldid teravaks pressitud.  Rühmseessilised kampsunid on Lääne-Eestis levinud. Mannineni järgi ulatuvad Lääne-eesti kampsunite seesid selja keskjoonel vastaspoole voldihharjadele hästi lähedale.
Kampsuni käiksed õmmeldi puhvis ja voldilised, alt on need üsna kitsad.


                                    Foto: Heli Kiverik, Kullamaa kampsun ERMi püsinäitusel

Varrukad on alt üsna kitsad ja võib tekkida küsimus, et kuidas Kullamaa väga laiade varrukatega särg sinna mahutada. Üldiselt mähitakse laiad varrukad enne kampsuni varrukasse libstamist tihedlt ümber käe ja nii ei kortsu nad kampsuni kitsa varruka sees ning mahuvad kenasti.
Teine võimalus, et kampsuni all kanti kitsamate varrukatega pikka särki. Käisin ERMis uurimas särki, mille legendi on kirjas, et seda "kanti alussärgina,  talvel külmaga või heinal käis oli pihakatteks".. Sellel särgil polnud varrukasuu värvli külge kurrutatud, värvel puudus, varrukasuu laius on  24 cm ja varrukad on ka lõhemad, pikkusega  ca 39 cm.



     Foto: Heli Kiverik. Kampsuni kaelaava on väike, kaunistuseks sinisest siidpaelast kant.

Seljakaared on samuti kaunistaud helesinise siidpaelast "teraskandiga", mis on juba katkenud ja hargnev.



       Foto: Heli Kiverik. Kampsuni varrukad on laiad ja üpris ebakorrapäratult volditud.

ERMis on ka teine Kullamaa kihelkonna kampsun ERM 17380, kogutud Luiste vallast 1913. aastal, Loodna külast. Selle valmistamise ajaks on märgitud 1853. a. Legend ütleb, et "tüdrukute riie veel 20 a. tagasi".


Foto: kampsun, naiste, ERM 17380, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/646925 




P õ l l ERM A 293:92



                          Foto: põll, ERM A 293:92, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/503369 


Põll on Risti kihelkonnast kogutud, kuid sitsiriidest põlled olid moes ka Kullamaa kihelkonnas. Põlle pikkus 84 cm, laius samuti 84 cm.

K a b i m ü t s  ERM 10777


                         Foto:  kabimüts, ERM 10777, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/563928 



Tegu pole küll Kullamaa kihelkonnast kogutud mütsiga, vaid Lääne-Nigula kohelkonnast, Paliverest muuseumi saadud peakattega, kuid siidkangas on kolmel ERMis oleval Kullamaa mütsil väga sarnane. Samuti on sarnane niblatud kardpits.  Müts on kogutud 1913. a. ja vanuseks on märgitud 180. aastat, mis teeks valmistamise aastaks 1733. Mannini järgi on naiste mütsid tarvituse 1770. aastatel, nii et selle mütsi vanus võib just nii aukartusäratav olla.
Kabimõtsid tõrjusid Läänemaa mõnes piirkonnas, ka Kullamaal välja tanud. Kabimütsidest hilisem mood, pottmütsid aga kaotas moest omakorda 19. saj teises pooles kabimütsid, olles vahepeal mõlemad kõrvuti ja üheaegselt tarvitusel.
Püsinäituse mütsile on lisatud lai täissiidist lint, mis kogumise ajal puudus.


                          Foto: tanulint, ERM A 927:2, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/522158 


Müts tundub olevat ilma valge pistserva, treemlita, kuid lähemal vaatlusel paistab, et see on siiski olemas, lihtsalt ajaga on valge pits mütsi sisse vajunud. Konserveerimise käigus enne püsinäitusele panemist on treemle puhstatud ja oma kohale seatud, nagu kõige ülemisel fotol näha.  Abielunaise müts oli alati kaunistaud valge treemliga.

Manninen kirjutab, et nii kabi- kui pottmütsi kandis ka neiud, kuid sel juhul ilma treemlita.

K a e l a r ä t i k.  H e l m e d.

Rätikut ma muisit ei leia, kuid kampsuni kaelaavasse sobib mõõtmetelt väiksem rätik, narmastega või ilma.

Rohelised klaashelmed on kogutud Kirblast ERM A 509:6171



                  Foto: helmed, ERM A 509:6171, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/504529 

S ä r k pole kampsuni alt näha, kuid särkidest on juttu eelmistes postitustes.

S u k a d on valged, puuvillasest lõngast kootud ja neist kirjutasin ühes eelmises postituses. Muide, need ERMi püsinäituse sukad on minu kootud :) 

See komplekt sai läbi vaadatud. 

Edaspidi püüan  kirjutada veel erinevatest riideesemetest ja muidugi kunagi näitan ka kostüümi, mis mul valmimas. Praegu on tegemisel särk, kampsun, seelik,  milledest tahaks ka pilte näidata. Eks kui midagi valmib, siis ... 

Tahaks rääkida ka Kullamaa kihelkonna uuematest riietest, kui moodi tulid punasepõhjalised ruudulised seelikud, särkidele õmmeldi rinnalapid ja neile tikiri punase niidiga ristpistes ja kanti triibulisi villaseid sukki.  


Meesterõivad ka veel ju.




Thursday, April 4, 2019

Kullamaa naine. 19. sajandi keskpaik. Näituselt "Rahvarõivas on norm. Igal aastaajal"





2017. aasta juunis avas Eesti Rahva Muuseum suure rahvarõivanäituse "Rahvarõivas on norm. Igal aastaajal".  Näituse kuraator Reet Piiri. 
Püüan sellel näitusel väljas olnud Kullamaa kostüümi lahti kirjutada, iga eset  eraldi välja tuues. 



                                                                 Foto: Kristi Everst

S e e l i k  ERM A 509: 1915

Selle seeliku pikkus on 92 cm ja laius 2,50 m.

Kirjeldus peakataloogis: "ühelaidne pikitriibuline ristiriidest. Värvli laius 1,2 cm. Värvli pikkus on 79 cm. Valgest linasest labasest riidest, sellest ühes otsas 14 cm pikkuselt sinine labane riie. Värvli otsad on keeratud pahemale poole ja moodustavad aasad. Ühe aasa külge on sõlmatud kaheharuliselt umbes 90 cm pikkune linadest punutud nöör sõltuseks. Seeliku lõhendikuks on 20 cm pikkuselt lahti jäetud küljeõmbluse ülemine ots. Lõhendik on 0,7 cm laiuselt palistatud. Seelik on värvli juures volditud umbes 6 cm sügavustesse vabalt langevatesse lappvoltidesse, kusjuures voldi harjal värviline triip. Eest 31 cm laiuselt voltimata. Alla äärde seeliku pahupoolele on õmmeldud 12 cm laiune toot sinisest linaset labasest riidest.
Seelik on pleekunud ja koitanud. Värvel ja toot kohati kulunud." (eesti)
"Kodus tehtud, sinise põhjaga."


    

    Fotod: ERM











Eelmises postituses tutvustasin esimest sinisepõhjalise seelikut, mis on praegu väljas Eesti Rahva Muuseumi püsinäitusel, see on teine kaunis sinisepõhjaline seelik.

Aga ERMis on veel kolmaski seelik ERM A 566:686, mis nende kahega väga sarnane, kuigi on punasepõhjaline, valmistamise ligikaudne aeg 1861. a. Ka selle seeliku võib tegemisele võtta kui on soov teha komplekt, mida kanda  kabimütsi ja kurrupaelaga eest kokku tõmmatud kaelusega särkidega.


     Foto: Heli Kiverik. Seeliku voldi vahelt paistab pleekimata värv, kerad võrdluseks minu kootud                                                                            seeliku toonides




                        Foto: seelik, ERM A 566:686, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/478436 




Kasutaja Kristi Everst foto.

Foto: Kristi Everst. Kui hästi sobivad kabimütsi (vt allpool sama müts) ja seeliku värvid.

S ä r k ERM 509: 5023

Särgi mõõdud:  laius: 28.5 cm (varrukas); laius: 66.0 cm (selg); laius: 4.0 cm (mansett); pikkus: 46.0 cm (varrukas); pikkus: 118.0 cm; pikkus: 13.5 cm (õlalapp)



 

                          Foto: särk, naiste, ERM A 509:5023, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/502260 






                                      Foto: särk, naiste, ERM A 509:5023, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/502260 




Kaelus on kokku tõmmatud kurrunööriga. Tasub tähele panna, et kurrupael on aetud ainult särgi esitükile alates õlalappide esiosa poolt.  See on Lääne-Eesti rahvarõivasärkidele omane võte. Seljaosa on kurrutatud ja kaelatagust osa ääristab kitsas kraekant. Sellel särgil saab kurrupaela pingule tõmmates selle siduda nii, nagu me oleme rahvarõivasärkide sõltuseid harjunud siduma.
Eesti rahva Muuseumis Kullamaa särke vaatamas käies nägin aga kahel Kullamaa särgil kurrupaela, mis pole katkestatud. 

Nagu sellel naiste särgil (ERM A 566:805):

  
          Foto: Heli Kiverik. Kullamaa kihelkonna naiste särgi  ERM A 566:805) kaeluse kurrunöör

Ja sellel naiste särgil  (ERM 566: 806) on kurrupael samuti katkestamata. 


                            Foto: Heli Kiverik. Naiste särgi ERM 566:806 kaeluse kurrunöör

Särgid tehti  pikad. Külgedele õmmeldi Lääne-Eesti särkidele sammuavaruse jaoks küljesiilud.  Kaenla all nelinurksed lapid avaruse andmiseks. Särke õmmeldi nii ilma jätkuta (sai kanda suvistel töödel ja mujalgi ainult vööga) ehk alaseta kui eraldi alasega, mis oli enamasti jämedamast, kehvemast linasest.  Lugesin kuskilt, et suviti võisid naised isegi kirikusse teinekord minna särgiga, vöö ikka peale seotud ja siis seal peal vaid pikk-kuub. 

Näituse kostüümi särgil on 4 cm laiused mansetid, kaunistatud püvisilmpistes tornidega. Õlalapid pilutatud (ülemine foto). Varrukad on pidulikel särkidel laiad, ca 60 cm laiused. 



                                  Foto: särk, naiste, ERM A 509:5023, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/502260 


Särgi A 509:5023 joonis koos mõõtudega on olemas E. Kuigo artiklis "Eesti särkide lõikest XIX sajandil ja XX sajandi algul" (ERMi aastaraamat XXIII) tüüpilise Lääne-Eesti põhjaosa särgi lõike näitena. Sellistel särkidel on kaelaava ristilõigatud rinnalõike asemel küllalt sügav kaarjas lõige.  E. Kuigo kirjutab, et rinnalõhe kas puudus või oli lühike ja kaeluse palistusääre sees oli tavaliselt krookpael e. kurrupael ja osadel särkidel on seljaosa õlalappideni kurrutatud ja kantpaelaga ääristatud.

Pidulike särkide varrukad olid laiad, ca 30 cm laiused ja varrukasuu poolt tihedatesse nõelkurudesse kurrutatud.

19. sajandi keskpaigaks olid kuni 6 cm laiused värvlid juba levinud, varasemad särgid olid kitsaste, kuni 1 cm laiuste värvlitega.






 P õ l l ERM A 566: 657



                        Foto:  põll, ERM A 566:657, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/477512 

Sininsest peenvillasest lillelise koemustriga kangast. Põllepits ostukaup, valmistatud  villasest peenest lõngast.  Värvliks sinine puuvillane pael. Põll on paigatud ja pleekinud.

Seda põlle kandis annetaja  ruudulise seelikuga (ERM A 566: 659) ligikaudu 1891. a.

Põlle mõõdud:pikkus 83 cm, laius värvli juures 39,5 cm, allääres 82 cm. Äärepits 5,5 cm laiune. Värvli laius 1,5 cm, värvli otsad 41 cm pikkused põllepaelad.


                                                   Foto: Heli Kiverik. Põll pahemalt poolelt.

K a b i m ü t s  ERM 17346: 1/ab

Sama kabimüts on ka eelmise postituse kostüümi juures. 
Arvatav valmistamise aeg on 1765 a. Kogutud Teenuselt. 

Kullamaa kabimütse leiab muuseumide infosüsteemist kolm. Sarnase barokse ornamendiga kangast on ka Lääne-Nigula kabimüts.

Kabimütsid on ilma pehme polsterduseta,  nende seljatagune osa on kabjakujuline ja ilma kumeruseta.  Selle järele on ta ka oma nime saanud. 

Kullamaa kabimütside otsaesise lõige on sirge nagu allolevate fotode järgi näha. Samuti on iseloomulikud külgedel olevad kõrvad.



Fotod: ERM. Vasakul  ERM 17346: 1/ab, keskmine ERM 17346:2, paremal ERM ERM A 325:25

Kabimütsid tulid moodi juba 18 sajanil ja püsisid moes veel kõrvuti pottmütsidega 19. keskpaigani. Kabimütsi tõrjus välja pottmüts.

Nii kabimütsil kui pottmütsil on abielus naistel õmmeldud serva alla valge äärepits ehk treemel. Kuna neid mütse kandsid juba ka neiud, siis abielunaise seisust näitas valge treemel, vallaliste naiste mütsidel see puudus.

Kabimütsi kanti alati siidist lintidega. Kuigi kahel fotol on mütsid ilma lintideta, ei tähenda see, et neid polnud. Lindid kinnitatai mütsile nõeltga ja tavaliselt hoiustati neid eraldi.

Mütside lindid olid laiad, kuni 9 cm ja pikad.

Kullamaa kihelkonnas kanti kabimütsi peas üsna otse, mitte ei lükatud taha. Juuksed võivad jääda lahtiselt seljale rippuma. 


R ä t i k

Näituse rätik on arvatavasti  ERM A 509: 5356

                          Foto: rätik, ERM A 509:5356, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/504917 

Kullamaa kihelkonnas nagu ka naabruses olid väga hinnatud siidist rätikud, nii ilma narmasteta kui narmastega. Hangiti neid nii laatadelt kui harjuskite (rändkaubitsejad) käest. Selle Tõstamaalt kogutud rätiku legend ütleb, et ostetud linnast.

Mäletan Lihula kandi  rahvarõivaste näitust, kus välja oli pandud kodude kirstuvara. Seal oli näha imelisi siidist rätikuid. Aga jah, kust tänapäeval leida selliseid, see on teine teema.


V ö ö ERM A509:1551

See vöö on kogutud Vigalast, muisis on ta leitav teiste Vigala kihelkonna kirivööde seast.


                                      Foto: kirivöö, ERM A 509:1551, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/505130 

Samasugune vöö on ERM 11470

Kogutud Märjamaa kihelkonnas, valmistamise ajaks märgitud ligikaudu 1833.a. Vää lauis on 5,7 cm ja pikkus ilma narmasteta 210 cm.

Kumb neist vöödest näitusel väljas oli, seda ma ei tea.

Valik Kullamaa kihelkonna vöid on muuseumide infosüsteemist koos fotodega kenasti leitavad.

Kui ise omale kostüümi kokku pannes kirivööd valida, siis peab kindlasti vaatama, et nii seelik, särk kui kirivöö oleksid enam-vähem sama ajajärgu omad. Mina tegi teadmatusest selle vea, et tellisin omale kaks aastat tagasi Kullamaa vöö ära puhtalt meeldimise järgi. Nüüd juba tean, et tegu on hilisema vööga, mida enam hea meelega vanema seeliku peale ei seoks.




                                                                   Foto: Kristi Everst


E h t e d

Kullamaa naised ja neiud kandsid rikkalikult ehteid. Siin on näha vaid suur kuhiksõlg ja üks kodarraha helmekees.
Kaelarahad olid Läänemaal suureks uhkuseasjaks, neid riputati rinnale mitmes reas ehk paatritena. Kullamaa kihelkonnas "loeti täispaatriks 12 rahast koosnevat komplekti: alumises reas 5, keskmises 4, ülemises 3 raha. Kui rahasid oli vähem, siiis ei olnud see paater, vaid  lihtsalt rahad rinnas." (R. Piiri, Helmekeed, lk 5).

Rahad kindlasti nägudega vaataja poole, mitte näoga vastu rinda.

Kui raha pole kaela panna, siis helmekee ei tohi puududa.

Suurt kuhiksõlge kanti pidupuhkudel, sellele lisaks siis rahadega keed. Särgi kaeluse kinnitamiseks ülalpool kuhiksõlge olid väikesed hõbepreesid.  Kullamaa vanemad särgid tõmmatakse kinni kurrupaelaga, kinnituseks siis sobib veel väiksem prees, tänapäeval levinud tillukesed kuhiksõlekesed pigem mitte.




Kasutaja Kristi Everst foto.

                                                                    Foto: Kristi Everst


Ongi see kostüüm läbi vaadatud :)