Tuesday, February 26, 2019

Liblikatega Muhu sukad

Möödunud aasta 6. novembril alustasin nende liblikasukkadega. Valmis sain 24. veebruari vrahommikul!




 Ikka mitu-mitu aastat olen mõtteis neid kuduma asunud ja ikka loobunud. Pole olnud seda õiget lõnga. Ei kollast, ei sinist, ei rohelist. Nüüd äkki sia kõik korda. Sinist polnud vaja värvidagi, Saara Kirjastusest soetasin õige tooni. Kollase ja rohelise värvisin ise. Muhuroosa ja oranzi ikka ka ise, muud varianti pole kui tahad ehtsat kraami saada.

Ja kui Sul on endale meelepärased lõngad värvitud, siis muudkui mustreid maha joonistama ja vardaid välgutama. Mul on nüüd 12/2 lõngast, see tähendab et eriti peenest lõngast  kootud kokku kolm paari sukki. Mis ma oskan kosta, see on hullus :) Raskekujuline sõltuvus. Õnneks läheb meie peres neid ikka vaja ka, nii et saavad sahtlist välja võetud ikka aeg-ajalt.



Nagu näha, armastan ma kududa vanamoeliste pöidadega sukki. Mulle lihtsalt nii meeldib ja on lihtne jalga panna ka, kohe saab aru, kummas jalas käib kumb sukk.


Aga ... värvimine. Alguses on värvimine.



Kas saab käre roheline? Jaa!


Sellise rohelise kõrvale enam iga kollane ei passi ... jälle vaja ise värvida.


Parim tulemus ...  ise väga rahul!
Ja kes mäletab, siis kunagi olid need sukad käsitööalbumi tagakaanel, kuid muidugi ilma mustriteta.

Muide, sinist lõnga kulub sellise sukapaari jaoks täpselt 1 tokk ehk 50 grammi. Mina muidugi ostsin 2 tokki :)





Nõela läks omajagu vaja, liblika värvilisemaks tikkimisel ja mujalgi. Näiteks kudusin sukad valmis ja avastasin, et olin mustad südamed ühele sukale kudunud roosade õite sisse ja teise jala omale mitte.



Mul on kapis uuem kollane siilik, mida ma kannan üsna harva. Mõtlesingi, et panen õige need kaks kokku. Mõlemad heledad ja kollased.


Pidu peetud, sobisid niisama olemisega ka suurepäraselt.


Kas ma koon veel Muhu sukki? :) 

Monday, February 4, 2019

Tõstamaa labakindad, teine paar.

Igal kudujal leidub poolikuid töid. Võin nii väita, või siiski mitte? Mine tea. Minul igatahes on lõpetamata kudumeid küll. Hiljaaegu  keldrist moosi tuues sadas mulle kaela karp, milles mitu head lõpetamata kudumisprojekti.  Ühed neid just need Tõstamaa labakindad. Otsisin oma blogist ja avastasin, et esimesed kudusin ma  aastal 2016, blogis kirjutasin neist toona septembrikuus. Olin lubanud ühe projekti jaoks kududa mõned paarid kindaid ja Tõstamaa narmastega naistekindad said tehtud. Toonases blogipostituses väitsin, et said valmis ka teine paar, seda eksituse tõttu mustrikorras.  Noh, igatahes oli mul keldris just see teine kindapaar, millel polnud pöidlaid ega midagi. Nii et  nüüd  siis  ...
Esimene paar rändas siis tulevast ostjat oodates Tartusse ja teine jäigi lõpetamata.

Miks mitte need pöidlad külge kududa ... kudusingi.




Et möödas on paar aastakest, siis paraku ei leidnud ma enam sama tooni tumesinist ja pöidlakesed said hoopis teist tooni. Pole hullu, need jäävad oma peresse.

Siin üks pilt kinnaste alustamisest, leidsin oma feissbukist.


Mu meelest on need tohutult kaunid kindad.  Pealnäha tavalised, kuid vaadake neid narmaid, nende kudumine on paras oskuste proovilepanek.


Hea tunne, et pöidlad külge sain. Pisut kriibib silma, et teist värvi, kuid ei hullu.




Monday, January 28, 2019

Muhu kukekestega kindad



Said ühed jonnakad kindad.  Esiteks oli täiesti võimatu  neid pildistada, see hõõguv muhuroosa ei taha pildile pidama jääda. Kuni täna mõtlesin, et võtaks õige ja prooviks seelikute lumepesu ajal neid pildistada. Ja no alles koos õige Muhu seelikuga andsid need kindad end pildisamiseks kätte ja fotole jäid just niisugust tooni kindad nagu ma need kudusin. Seekord võtsin kinnaste põhjalõnga  paksema, 8/2. Samas ei tea ka, tegu sellise peenemat sorti lõngaga, võib ka olla veidi peenem, sest rohelise 10/2 koos kududes tundusid ühejämedused, lihtsalt et roosa on Eesti lõng. Värvisin kaks aastat tagasi mõttega, et ehk kulub ära. Kulus ja jäi järgigi. Kukkede jaoks võtsin Saara 10/2 Hea kindalõnga ja kollast ning valget on nii 8/2 kui isegi 12/2 .... Kas jäid väga ebaühtlased? Ei jäänud. Tegelikult randmetes oleks võinud peenem lõng olla, aga las siis on nagu selline robustsem kindapaar.  Vardad olid seekord ka pisut jämedamad, silma järgi 1,5. Oi kuidas ma vaevlesin neid kududes. Nii palju sõrmi. Palju kergem on sukka kudud. Pidin jälle ortoosi kasutama, ilma selleta poleks suutnud sõrmede kahandusi teha. Aga on nagu on, tore on ikkagi. Ei või pikka vahet sisse jätta, tunnetus kaob ära.



Ja siis tänane lumepesu. Eelmise külmaga sain teha  suurrätikud ja sõbad, neid on mul neli. Rahvariideseelikutest läksid lumme vanemad. Kolm uuemat seelikut jäid tuppa. Ettevalmistuseks olid seelikud juba õuetemperatuuril  öö läbi oodanud ja kloppimine ja harjamine värskendas nii seelikuid kui mind.  Ilm oli täna päikseline ja külma oli Tallinnas umbes -15 kraadi ringis.




Pärast nöörile tuulduma. Kogu protseduuri ajal ei läinud kaotsi ühtki litrit, kuid märkasin, et ühel seelikul tuleks litrid lahti võtta ja uuesti kinnitada, mõned on siiski puudu juba.  Suvel soetasin "uue" seeliku, see sai lumeskäigust suurima muutuja tiitli. Pidin küll väga ettevaatlik olema, sest selle seeliku allserva on tugevduseks õmmeldud paberit, voldid seisavad joones ilusasti.  Niiskust selline asi ei talu ja tegutsesin nii kiiresti kui sain.  Tihti sellist "pesu" teha enam ei võigi. 





Kaunist talve!



Sunday, November 25, 2018

Kärbsed, koerad, turteltuvid ... ikka Muhu sukad


Eks oleks nende sukkade peale mahtunud  ka mõned jänesed, kukedki ehk, sest ega küll küllale liiga tee.  Aga seekord siis sellised.






Need on mu seitsmendad Muhu sukad (eelmise postituse sinisepõhjalised on kaheksas paar). Ja
peenest lõngast siis teine valmiskootud sukapaar.




Alustasin neid üsna ammu, st kudusin valmis soonikud ja jätsin seisma. Lihtsalt ajaviiteks oli neid mõnus kududa, polnud vaja mustrit vaadata.

Siis mõtlesin, et koon ühed ilusad ja muidugi peenest lõngast sukad. Panin kokku kärbsed, turteltuvikesed, südamed, kutsad ja palju roosat valgega.

Ja siis, ja siis algatas Anu Pink FB grupis "Kudujate koopiaklubi" kohutavalt toreda Muhu sukkade kooskudumise! Sokutasin end sujuvalt kampa.







Ja saingi valmis.

Selgus et sukad saab endale siiski vanem tõtar, sest noorem oli selle pika kudumisega jälle pikkust visanud :)



Leidsin, et olen meie kallist Jossust pildi teinud. Puhka rahus, armas kass, olid meile heaks kaaslaseks kümme aastat.







Kahed 12/2 lõngast kootud.



Kuivavad. Õigemini tahenevad.



Armastan piiluda oma tööd pahemalt poolt.





Ilus, kuigi pealetikkimine rikub palju sisemist ilu.





Saturday, November 24, 2018

Muhu sukad kollaste liblikatega

Kui järjekordsete autentsete Muhu sukkade kudumise soov muutub väljakannatamatuks, siis tuleb see  töö ette võtta.




Kuid enne kuduma asumist tuleb veidi ekstra tööd teha, ehk et lõngu värvida. Anu Pink Saara Kirjastusest võttis aastad tagasi oma südameasjaks leida peenkudumiseks sobivad lõngad ja tuua need eesti kudujatele koju kätte. Peale seda on etnograafiliste kudumite fännidel elu nagu lill. Absoluutselt mitte midagi pole enam võimatu järgi kududa just sellise tihedusega nagu seda tehti 150 aastat tagasi.  Ainult Muhu kudumitega on lood sellised, et peab ise väga tahtma, see tähendab,  peab lõngu ise värvima. Saara Kirjastus pakub selleks õigeid värve ja õpetusi leiab raamatutest. Muhuroosa ja oranzita Muhu kindaid-sukki saab kududa ka ilma ise värvimistööd ette võtmata, aga ... kui juba, siis tahaks ikka seda erku roosat ju.





Minul kripeldasid mitmed aastad hinges ühed koidest puretud vanad sukad, mis mu tütrele pärandati. Aga neis sukkades on nii palju värve, mida peaks ise värvima, et olen seda koopiate kudumist muudkui edasi lükanud. 

Ja siis on veel ühed vanad sukad, mis samuti nii ilusad ja erilised, et tahaks selliseid oma kirstuvara hulka saada.  Nenede viimastega jälle sama lugu, ise vaja värvida erkkollast, leherohelist. Lisaks on neis intensiivset sinist. Sinise värvimise peale veel mõtlemata asusin tegudele ja värvisingi nii kollast kui leherohelist. Imeilusad said.  Kui juba värvida, siis ikka roosat ka :)




Alumisel fotol on näha tilluke tups kollast. See on Saaras müüdav tibukollane, mis on muidu täiesti kena kollane, aga vot minu liblikate jaoks liiga kahvatu. Et olen neid vanu liblikatega sukki käes hoidunud ja uurinud, siis tean.


Jäi veel sinine. Ja oh imet, Mardilaadal nägin Saara Kirjastuse lõngakorvis just seda erksat tumedat sinist, mida mul vaja! Kuidas ma ometi nende e-poes seda tooni märganud polnud?  Igatahes soetasin omale kohe kaks tokki (juba ette ütlen, et ühest tokist oleks nende sukkade jaoks piisanud, aga ma olen ahne).

Kudumiseks tuli kõik mustrid fotodelt maha kirjutada, mitte kuskil ma neid trükituna ei leidnud. Ega seegi töö pole suurt keeruline, aega veidi võtab.

Alustame!  Sukasoonikud kudusin täpselt vanade järgi. V'rvivõrsluseks sättisin kõrvale nii meloni kui Iittala linnu.

Ma tegelikult plaanisin kogu sukal kasutada pisut tumedaks värvitud muhuroosat, aga peale esimest kirja vahetasin siiski heledama vastu.



Tahan näidata ka töö pahemat poolt.


Muide, neid sukki võib näha 1977. aasta  Käsitööalbumi tagakaanel.



Tänasel imelisel laupäevahommikul on esimese suka liblikas poole peal ja tuleb väga kena. Tõsi, abikaasa vaatas mu tööd ja leidis, et kõik on kirju nagu mustlase tulekahju.







Sunday, May 13, 2018

Muhu leherohelised kindad


Marie Pallasmaa Muhumaalt kudus kunagi ammu imekenad rohelised kindad, nüüd Eesti Rahva Muuseumis hoiul.  Nende kinnaste kirjad ma maha võtsin ja oma leherohelistesse kinnastesse kudusin. 



Kindad on ka hästi soojad, tihe kude ja pisut toekam roheline  Saara 10/2 kindalõng, kirjalõngadeks 12/2 Saara villased lõngad.
Muhuroosa lõng enda värvitud, oranz samuti.




Hull töö oli heegeldatud randmetega. Kõigepeaõelada ülitihedalt valmis heegeldada ja siis peened ristpistes kirjad peale tikkida.













Töö pahema poole ilu.



Väike piilupilt järgmisele kudumistööle.




Ja siin Marie kootud iludused.


kindad, sõrmkindad, kirikindad, ERM A 681:33/ab, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/499141