Villatee

Külmade päevade džemper

2012-01-26T14:36:00.003+02:00

Väga, väga keeruline oli sel aastal jõuda kokkuleppele, milline peaks olema kandmiskõlblik soe villane kampsun. Kui möödunud kahel aastal kantud lemmikkampsun lootusetult väikeseks jäi, soostus laps ka vabadel päevadel väljas käies selga panema vaid igapäevast koolivormi sviitrit. Meie kooli direktor rõhutab tihti koolivormi tähtsust, öeldes, et põhimõte "Look smart - think smart!" tõesti töötab. Aga kooliriided on siiski kooliskäimiseks.

Lõpuks soostus ta valima lõnga, tumevioletset tooni Schachenmayr Alpaka Premium. Ja kamps pidi olema võimalikult koolisviitri sarnane, kuid kitsam ja palju pikem. Ja ei mingeid musterid ega palmikuid, seda pidin lubama:)

Selga proovides sain lapselt isegi kiita! Seekord läks õnneks:)

Aga sooviga, et kamps peab olema võimalikult pikk, sellega olin ma kohe päri.

Nüüd nokitsen tasapisi edasi oma pitsrtikuga. Ostsin ju suure õhinaga imekauni Haapsalu räti raamatu ja ehk saan ka kunagi kevade poole õige rätiku valmis.

Hõõguvkollased kindad

2012-01-20T15:33:00.000+02:00

Peitsin Madli sünnipäevakinnastel lõngaotsi ja muudkui ümisesin omaette... päikeseratas, päikeseratas, taeva tuline kera ...

Sünnipäevaks ta neid küll kätte ei saa, aga vaatab siis pilti!

Ja miks on Muhu seelikumuster kinnastel, saab ka kohe selgeks. Nimelt on Madlil ka kollased karupüksid, samuti Muhu seeliktriipu. Ja nii tal oligi väga vaja ka kollaseid kindaid:)

Karupüksid soetasime Eesti Käsitöö Majast ja arvan, et autoriks on Raja Kohv.

Möödunud talvel proovisime ka Liina Viira samalaadseid kollaseid retuuse, kuid tookord need ostmata jäidki, Madli ikka lootis, et ehk emme koob talle. Mind aga see mõte just ei paelunud:)

Ja nüüd pidin vaid sõrmikud kuduma, kuigi ausalt, ega see kerge töö pole nende 1,25 varrastega, torkisin ikka veel näpuotsa verele.
Aga peale suvist K. Jõeste kindakoolituse läbitegemist tunduvad need kindakudumiseks nüüd ainuõiged vardad. Samuti on tema kootud kindad sellegi paari inspiratsiooniallikaks, aitäh.
Oh, peab ikka tihedamini kindakudumisi ette võtma, siis saab ehk õige tunde kätte.

(Ei pannud enne tähelegi, kinnaste sinine on fotol kummaliselt valet tooni, tegelikkuses on lõng sama tume, kui pükstel.)

Vaikne talvehommik

2012-01-09T14:24:00.000+02:00

Talu õue ... Vaikne
talvehommiku,
värsket lund on sadand,
kõik veel vagune.

Õunapuu pääl aias
hüppab varblane,
tasakesi helbed
talle järele ...

Kududes mõtlesin Haapsalu pitssallide ilule ja tahtsin seda õrnust ja suursugusust kuidagigi Madli kampsunisse kududa. Ja nii see kudum sündiski.

Ja lõngad, nendega jäin väga rahule. Halli lõngatoki peal on kirjas - smc select Highland Alpaca Fino. 50% Alpaka Superfine, 50% Andean Highland New Wool.
Pitsilõng Rowan Fine Lace. 80% Baby Suri Alpaka, 20% Fine Merino Wool.
Mõlemad Karnaluksist.

Rahvakunstilaat Talvemuinasjutt

2011-12-17T06:49:00.001+02:00

Moskvas on praegu XI rahvakunsti laat Talvemuinasjutt. Käisin seal eile ja oli lihtsalt võrratu!

Siin oli nii armas proua, näitas lahkelt imekaunineid kudumeid. Allolev hall karvane rätik on mägikitsede villast.

Selliseid vanu tekstiile müüdi mitmes kohas.

Siin on ju lausa väikese muuseumi vääriline kogu. Kõik vanad, mõned üsna kulunud, aga ikka nii kaunid.

Fotosid on veel oi kui palju, pean praegu küll lennukile jõudma, järgmisel korral veel ...

"Kui tahad tulu, pead kauplema."(?!)

2011-11-19T21:41:00.001+02:00

Täna pakun lugemiseks (klik) ja mõtisklemiseks Maalehe ajakirjanik Kai Simpsoni nupukest, milles ta kirjeldab oma seiklust Mardilaadal sooviga osta 6 euro eest käsitsikootud villaseid kindaid.

Tunnistan, et see artikkel lõi mul hinge kinni. Uskumatu, et nii odavat juttu kirjutab Maalehe ajakirjanik.

Väga kurb oli lugeda, et lõpuks leidis ta need 6 eurosed käsitsikootud kindad siiski sealtsamast Mardilaadalt.

On selge, et nende kinnaste lugu on otsene sõnum, et kogu meie käsitöö on selgelt ülehinnatud, sellega tegelevad kasuahned inimsed.

Samas loos toob ta eriti räige näitena tema meelest ebaloomulikult kõrge hinnaga Kihnu naiste 18 eurot maksvad kirikindad ning ühtlasi imestab, et kes küll selle hinnaga kindaid ostab?

No mina ostsin sel suvel Kihnu kindad. Pärnu Uue Kunsti Muuseumi müügiletist, hinnaks 23 eurot ja kuduja nimi hinnasildil. Ning tunnen, et see hind on ikka liiga madal.

Siin need kindad on!

Mis te arvate, kas julgeksite solvata kindakudujat sooviga osta tema kätetööd 6 euroga?

Leidsin ka siit kauneid kindaid, mis mitte 6 euro eest müüki pole pandud.

Punane barett

2011-11-10T13:48:00.003+02:00

Lubasin teha mütsi. Punasest lõngast. Mina ostsin mohääri ja heegeldasin bareti.
Pabistan veidike, sest ma ei tea veel, kas saajale meeldib. Kui ei, siis saan ise kanda, sest juba tunnen, et ilma punase baretita ma küll kõledal hilissügisel vastu ei pea.

Tänaseks on le beret rouge omanikul käes, sobibki tõesti superhästi!

Mõtlesin heegeldatud bareti sooniku vahelduseks kududa. Alustasingi soonikust, luues umbs 100 silmust ning jätkasin juba heegeldades. Nupuread vahelduvad poolsammastega. Lõng on Emmeby Kiddy, kulus kaks kera, panin nad kõrvuti jooksma. Seekord tahtsin eriti pehmet ja õrna mütsi, seega võtsin nr 4 heegelnõela.

Nii tahaks Mardilaadale:)

Suure õuna suurune, penikoorma pikkune?

2011-11-08T08:47:00.002+02:00

Eks ta lõngakera ole. Elisabet otsis Mardipäevaks mõistatusi ja see oli minule mõistatamiseks:) Ära arvasin!

Mardipäev on tulemas. Paras aeg otsida välja talveks kootud kindad, mütsid ja suurrätikud. Ja mida ei jõua ega oska ise teha, selle saab Mardilaadalt. Nii kahju, et ei pääse sel aastal sinna. Eriti põnev tõotab ju selleaastane Mardilaat tulla. Et ma laadale ei pääse, andsin Madlile omakootud Kihnu sõrmkindad üle. Ja sooja suurrätiku, mille tõin juva suvel Viljandi Käsitöökojast.

Sealt Käsitöökojast ei suutnud ma ka ilma villaste kinnasteta ära tulla. Kui ikka imetled ja paitad kauneid kindapaare, mille vanad kirjad kootud tõeliste meistrite poolt peente-peente varrastega, siis ... no vaadake, kui ilusad.

Need Otepää mustriga labakindad ostsin Madlile.

Peened meestekindad on Madli poissõber Tarmo omad, ostetud ikka samast Viljandi Käsitöökojast.

Nii et kuigi Mardlilaal jääb käimata, on talveks soojad kindad olemas:)

Kassikäpakampsun

2011-11-05T13:55:00.002+02:00

Nüüd on kudum saanud Madlile omase vormi.

Olen ise väga rahul. Madli samuti:)

Avar, õrn ja õhuline. Äraütlemata pehme, BBB Sof Dream lõnga koostises on 30% siidi, mis teeb lõnga tõpoolest siidjaks.

Algselt oli mul idee kududa lisaks kahekordsest lõngast pikad kitsad parempidses koes varrukad, samuti kitsas allserv. Madli ettepanekul aga loobusin sellest ideest ja ääristasin kudumi servad õrnalt mustrilise servaga, mis oma õhuliste õhksilmuste ja romantiliste tagidega annab kampsunile pisut vanaaegse ilme.
Samas võimaldab XXL mõõdus kudum vägagi erinevaid kandmisvõimalusi

Siin on kohtunud kaks Haapsalu mustrit.

Kassi käpajäljed udus

2011-10-28T11:47:00.001+03:00

See kassikäpamustriline kudum peaks saama mu tütrele. Kuid kas pole ma mitte mööda käpajälgi end sohu kudunud?

Nähtavasti kudusin neid käpajälgi nii hallis udus, et kui Madlile mõeldud nahkhiirevarrukatega kampsi peale niisutamist laiali olin laotanud, siis tundus see mulle p i s u t nagu suur.

Kudusin seda õhkõrna kidmohääri nr 3 varrastega üsna vabalt ja ta ikka venis:) Oleks see armas Haapsalu sallimuster õlasalli kootud, siis oleksin praegu väga õnnelik, aga ...

Hea küll, olingi kavandnud avara kaelaava ja hõljuvate varrukatega kudumi, mis oleks mõnusalt kihilist riietumisstiili armastava Madli jaoks parajalt avar ja et sinna all no paar pluusikest ikka peaks mahtuma.
Arutlesin, et teen kõigepealt kaeluse valmis ja vaatan siis edasi. Kaeluse valmis saanud, mõtlesin, et vaatan tulemust mannekeeni peal ja nähtu muutis mind pisut ärevaks ja viis mõtteni, et vaatan korraks enda peal (mohäär vastu katmata ihu on kummaline, aga on näha, et pole tegu just S suurusesega) ...

ja praegu olen valmis kohe-kohe kaelaava üles harutama. Ülemise pildi pealtki juba üsna hästi näha, kui lõdvalt hoiab kolmnurkne kahandus. Ja hullemat tööd kudumise juures, kui mohäärlänga harutamine minu jaoks vist pole.
Aga milline saab uus kaelaava olema, seda veel ei teagi, eks harutamise käigus mõtlen:)

Nüüd, paar tundi hiljem on selge, et harutada tuleb. Palusin umbes Madli kasvu neiul kampsi proovida ja tõesti, kaelaava on liiga avar. Teen ka kampsi uuesti märjaks ja seekord enam nii trimmi ei venita, saan XL mõõtu kudumi väiksemaks tagasi.

Loodan siis peagi valmis tööd näidata:)

Siin see siis ongi!

Piibelehekirjaline

2011-10-27T14:00:00.002+03:00

Piibelehemustrid on minu lemmikud.

Mu emal oli kunagi piibelehekirjaline sall, just sellise laiusega, et teatriskäimise mõõtu välja ei andnud, selline ilus kitsas igapäevasall.
Just sellele sallile mõeldes kudusin tänapäevase lihtsa (Triinu sõnul romantilise ja luksusliku - aitäh Triinu!) kaelasoojendaja, millel pole otsa ega äärt. No tegelikult ots ikka on, aga äärt küll mitte:).

Hea talvine soojendaja. Ja ka kaunis aksessuaar.

Langevate lehtede aegu

2011-10-17T17:30:00.000+03:00

Kuidas on võimalik saada lapsele, kel on parajasti periood, mil emme tehtu enam kohe üldse ei köida, pähe enam-vähem soojapidav müts? Olemasolevad praagiti kõik kõlbmatuteks. Poodides tuulamine andis paraku sama tulemuse, halb ema ei lubanud 100 % polüakrüülmütse proovidagi.

Protestiks sellise kohtlemise eest valis ta ise mu lõngakotist välja lõngad (õnneks on sellesTitanwooli lõngas villa tubli 70%) , keeldus loomulikult kõigist väljapakutud kiri- kui koemustritest ja oli üllataval kombel lõpptulemusega rahul:)

No hea küll, vähemalt katab kõrvad ära:)

Villane 28/2

2011-10-12T10:49:00.004+03:00

Suvel ostsin Haapsalust sallilõnga. Midara peenvillane Micro, tokis 100 grammi ja 1400 meetrit.
Ja nüüd on lõng lõpuks vardal, no nii umbes 560 silmust.

Pikemalt saan kirjutada alles uuel aastal, seniks lasen näppudel käia.

Elisabet, kellele viimasel ajal ei meeldi ükski minu väljapakutud idee (vaja oleks kampsunit, aga pole välistatud, et see tuleb lapsele tuua poest, sest küll on kõik lõngad karedad ja siis jälle kõik emme ideed nii vanamoelised), vaatas ja teatas, et talle oleks hädasti vaja ka midagi sellist:) Huvitav.

Kihnu kirjadega sõrmikud

2011-10-06T13:28:00.000+03:00

Nüüd on sõrmed kootud, esimest korda kudusin kolmel vardal, kolme kahandusega. Lugesin, et Kihnu sõrmkindad on ka seepärast nii soojad, et sõrmed kootakse pikad. Tahtsin selle kindapaariga pisutki ka päris õigete Kihnu kinnaste olemust enda jaoks nö lahti kududa, mis mul muidugi vaevalt et õnnestus. Imetlus Kihnu käsitöömeistrite töö vastu kasvas aga veelgi.

Madli, loodan, et Sulle ka meeldivad!

Lisan siia pidti, kus kindad ka Madli käes näha:)

Olen kurb, viimasel ajal sain kommentaaride all heade sõnade eest tänada vaid anonüümsena, nüüd ei ole ka see enam võimalik, olen siin, oma blogis soovimatu isik . Samuti ei saa ma enam kuidagi ka paljudes teistes blogides toredaid ja inspireerivaid postitusi kommenteerida. Sestap tahangi siinsamas tänada vaatamise ja kaasaelamise eest!

Kihnu kirjadega sõrmikud

2011-09-27T18:02:00.000+03:00

Mõtlesin, et riputan pooliku kinda pildi üles, ehk saan siis ometi sõrmed ka külge kootud:)

Nende kinnaste randmeosa meeldib meie peres vist küll ainult mulle. Teatud värvikombinatsioonid on me silmale juba nii võõrad vaadata. Lapilisi randmeid on lust kududa, aega peab vaid palju käes olema.

Muster Rosaali Karjamilt, raamatust Kihnu Roosi kindakirjad.

Villanädal Suurbritannias

2011-09-08T16:38:00.001+03:00

Miks ei võiks Eestis toimuda midagi samalaadset:)

http://www.campaignforwool.org/

Ja milline põnev näitus seal.

Sügisesed kirjad

2011-09-04T12:56:00.004+03:00

Suve nukker lõpp on käes ...

Jätkub kirjades me suur, kaunis suvi, lihtsam see olla ei võiks (kliki:))

Paistu kiri.

Lapilist rannet õppisin kuduma sel suvel Kristi Jõeste õpitoas Tõstamaa Rahvarõivalaagris. Ja nende kinnaste kudumisel saingi suuresti inspiratsiooni tema loomingust, sest kui on oma silmaga nähtud ja käes hoitud nii kauneid kindaid, siis teisiti ei saagi. Muster aga raamatust Mulgi kirikindad, olen võlutud selle kandi erksavärvilistest kinnastest.

Meenutus aastat 1995

2011-09-03T11:17:00.001+03:00

Jälle on moes suured, piltidega kampsunid.

Kui nüüd hoolega kohvrites tuuseldada, ehk leiab ka eelmise laine ajal kootud intarsiakudumeid.

Kudusin neid ikka mitmeid, Madlile ikka, aga mõned ka teistele. Sellel pildil on üks neist.

Kudusin sel ajal Novitale uusi mudeleid. Sain kätte selle kudumi seenelõngad ja joonised ning kudusin suure osa esitükist valmis, kui selgus, et ühe puraviku juures olin segamini ajanud pruunid toonid. Harutada sellist tööd oli minu jaoks mõeldamatu (valet värvi olin kasutanud üsna allservas), kudusin siis uue esitüki.

Poolikust tööst sai kampsun Madlile. Seentest olin ikka nii isu täis saanud, lõpuni ma seda seenemaali kududa ei tahtnud, kudusin mingeid suvalisi triipe ja jätkasin valgega. Tuli siiski ilus kudum.

Selle seenekampsuni muster on ajakirjas Novita olemas, loodan, et ei eksi, kui pakun aastaks 1995. Sellest ajast on Novitas eriliselt kauneid piltkampsunite mustreid.

Novita toimetuses on lahke rahvas. Kel huvi on, võib neile kirjutada, ehk saadavad selle mustri. Nii sain ma mõned aastad tagasi uuesti kududa Nelja Tuule Mütsi, kirjutasin toimetusse ja mulle saadetigi tööjuhis.

Siin aga on üks internetist leitud moekudum, nii kaunis!

Tagasi linnas

2011-08-22T11:27:00.002+03:00

Muhu mustrites sügiskirju kampsik, kaastöö ajakirjale Käsitöö, sügis 2011.

Jahedamate päevade saabudes võib mu Madlit selles kampsis näha Solarise raamatupoe kohvikus leti taga kohvijooke tegemas, võib ligi astuda ja lähemalt uurida:)

Hetk enne harutamist

2011-08-20T21:53:00.002+03:00

Ei meeldi mulle harutada, sestap venitasin ja kudusin oma laia kinnast muudkui edasi, nagu lootes, et küll külmaga kanda kõlbab. Ega ikka ei kõlba küll. Kodused on Lauluväljakul, mina nohusena koju jäetud ja kuidagi see selgus tuli.

Lapilisi randmeid ma ei puutu, liialt kaua võttis nende kudumine aega. Randmeosale lõin 104 silmust 1,25 varrastele, arvasin, et 96 silmust oleks sobilik arv mustriga jätkamiseks. Nüüd korjan peale rannet varrastele veel 8 silmust vähem.

Mul pole üldse kogemust nii peenikeste varrastega, kuigi koolipõlves kudusin samasuguste varrastega küll, sest muid ju polnud võtta. Mäletan, kui tervad need vardaotsad olid. Ja oh seda äratundmist, ka tänasel päeval ostetud vardad on sama teravad:)

Et harjutada ja saada julgust soojade, tihedas koes kirikinnaste kudumiseks, osalesin augusti algul Tõstamaa Rahvarõivalaagris Kristi Jõeste kudumisõpitoas. Kannatlikult juhendas ta meid, tema loodud-kootud kindad imetlemiseks ja uurimiseks sealsamas, see oli tore päev.

Ja kui esimesed vermed olid paranenud, asusin omale lapiliste randmetega kindaid kuduma.

Vabaduse laulude saatel hakkan nüüd harutama:)

Helmekeed

2011-08-18T12:16:00.006+03:00

Kahed kurguhelmed panin kokku Anu Randmaa õpitoas ja koduses raamaturiiulis on nüüd Reet Piiri raamat Helmekeed.

Helmeid kandsid naised päeval ja ööl, helmed jäid kandjale kaasa ka surmajärgsesse ellu. Kuigi me ju tänapäeval enam raskeid klaashelmeid ööd-päevad ei kanna, on hea teada, et meil on kodus helmed, millesarnaseid kandsid meie esiemad.

Et olin eelmisel päeval kuulanud Reet Piiri loengut laste rahvariietest ja ta võttis osa ka Anu Randmaa helmekeede õpitoast, siis oli suurepärane võimalus nende mõlema nõuannete toel kokku panna helmekee Elisabetile.

Väikesel tüdrukule valgetest klaashelmestest kee, sekka mõned punased helmed. Linasele nöörile aetud kurguhelmed köidetakse kukla taga punase paelaga.

Järgmisena lükkisin nöörile kandilisi klaashelmeid. Mõtlesin seda tehes küll Madlile, kuid tundub, et see kee jääb siiski mulle. Eks valisin helmed liialt enda meele järgi.

Mõlemad keed sobivad kanda rahvarõivastega. Elisabet võttis oma kee kohe omaks ja kannab seda nüüd pea igapäevaselt.

Uskumatu, kui palju aega võttis kahe kee kokkupanemine. Nende õigete:) helmeste otsimine, peos veeretamine, et tekiks see oma asja äratundmise tunne.

Ja viimasena ei saa mitte lähemalt näitamata jätta hõbedasi pihlakaehteid. Needki tõin kaasa Setomaalt. Kuigi aeg oli hiline, võttis lahke majaperenaine Kauksi Ülle meid vastu ja tegi majas ringkäigu. Tema mehe vermitud müntidest kaunid kõrvaehted jäävad meenutama Setomaad.

Ka kaunis põrandariie ühel ülemisel pildil on muidugi seto naise telgedelt, Seto Talumuuseumi käsitöötarest kaasa toodud.

Setomaa ja seto pits

2011-08-16T15:52:00.001+03:00

Tagasi Setomaalt. Ja nii õnnelik oma kauni õlakatte üle, mille tõin kaasta Seto Talumuuseumist, et lihtsalt pean seda tunnet jagama.

Siin hämaras muuseumitare käsitöö müüginurgas ta rippus.

Kohe tundsin, et tahaksin seda omale õlgadele sättida. Käisin veel ringi ja imetlesin vanu tikandeid ja pitse.

Endale ma ta sain ja et ma ikka uurin käsitööd ostes, kes on selle autoriks, siis tegin seda ka seekord. Sain teada, et töö autor Natalja Smorodina elab kõrvalkülas ning tegi selle õlakatte XVIII Seto Pitsi Päevade raames korraldatud võistusele, mille teemaks olid tänavu õlakatted ning pälvis auhinnalise koha.

Imeline, kas pole!

Kesksuvine Lillevälu

2011-07-28T00:50:00.002+03:00

Kuumal juunikuisel päeval alustasin selle suvise kampsiku kavandamist. Valmis sain ta alles nüüd, suvi ju:).

Lõnga oli mul paras kogus, 10 tokki Dropsi Cotton Viscose (Ege, aitäh!!). Seega võtsin mõelda pisut lõngamahukama kudumi. Olemas oli ka pikk lilleline siidkleit, millele tahtsin sobivat kaaslast. Olen rahul.

Kõige lihtsam oleks nüüd siia kleepida paar pilti kamsikust riidepuul, aga mis ma ikka tegelikkust moonutan, kudusin ju endale:)

Kudumis õitsevad sajad õied ei püüa üle trumbata kleidi lopsakat õieilu.

Tagasihoidlikud vasekarva plastmassnööbid, väiksed ja märkamatud, et mitte üle mängida mustrite ilu. Ka ripskoes hõlmaliistu laius on sama, mis ripsilainetel. Kaeluse kahandused sätitud, et ka siidjad kleidiõied pisut välja piiluda saaksid.

Kokkuvõtteks saan vaid nentida, et iga kudum on kandja ja kuduja nägu ning tegu. Minu kampsikule kulus 9 ja pool tokki lõnga, kui sama kudum oleks poole väiksemasse suurusnumbrisse kootud, oleks lõngakulu samuti poole väiksem:).

Ja muster, vana ja ikka nii lummav. C. Halliku "Silmuskudumise" esimene väljaanne on meie peres päris kapsaks kasutatud. Mu tädi kudus 70-datel neid mustreid võrratult ilusateks pluusideks, kampsikuteks ja minul on ka kohe käe sees võtta vahel see raamat riiulist.

Merel on palju värve

2011-07-26T01:34:00.003+03:00

Lõunamaiselt lasuursinine, kargelt läbipaistev ja ka pea läbipaistmatu mustjashall, kus päike mõnel heledamal viirul sirada laseb.

See Madli uus tuunika sai Kalaranna sadama vee värvi. Mõeldud küll soojendama kõlekülmi sügispäevi, aga ootamatult mõnus ka suveõhtul, üle mitme aja pisut jahedamal.

Imelihtne, aga pilkupüüdev kudum sai valmis päeva-paariga. Inspiratsioon leidsime suvisest Moda numbrist, kus artikkel noorest disainerist, juures tilluke foto umbes taolisest tuunikast, kootud küll kalavõrguna suurte silmustega ja mille passe hoopis mustast villasest kangast tundus olevat. Madli jäigi võrku ja nüüd on tal esimene üleminekulõngast kootud ürp. Kalavõrgu asemel kudusin pisut asisemalt, kuid siiski pehmelt ja lõdvalt, passeosas aga vahetasin vardad pooel peenemate vastu.

Lõng on Katia firmalt, praegu tundub, et olen etiketid osavalt minema visanud. igatahes päris 100% villaga siin tegu pole, kuid parem ongi, muidu oleks liiga heie olnud. ostsin kolm tokki ja lubasin sellega hakkama saada.

Passet kududes tundus, et pean siiski lõnga juurde ostma, kui mitte Madli poleks teatanud, et asi kipub juba liiga korralikuks ja paluks kaelaava jätta ilma külgekootud traditsioonilise ääriseta. Tore, viimased 8 silmust kudusin maha juba kahekordse maavillasega ja valmis saigi. Kandja olemus sisse kootud.

Tore oli seda lõnga näppude alt läbi lasta ja üle pika aja midagi ka valmis saada. Sain täna hommikul üle kahe nädala ka oma arvutiga kokku ja olin nii rõõmus. Madli ja Tarmo olid ka nii head ja tegid mulle täna õhtul need fotod.

Lisaks jõudsin ma juba imetleda tuttavates käsitööblogides nii palju kaunist!

Sikid-sakid

2011-06-24T17:36:00.007+03:00

Vahel on õnne, eelmistest kudumistest on järele jäänud lõngu, mis lausa peavad kokku punutud saama.

Lõngad on erinevatelt tootjatelt, must ja hõbedane Katia Brisa ja metalse läikega on
Schachenmayr Nomotta Brilliant. Mõlema koostises enam-vähem pooleks puuvilla kui viskoosi.

Hõbedase hõlmikuga olid mul veel möödunud suvel teised plaanid, tahtsin teha täissiidist kleidi kootud ülaosaga. Kudusin hõlmiku juba toona valmis, kangas kodus Tallinnas peab oma aega aga veel ootama, sest need lõngad siin tahtsid kokku saada. Kudusingi hoopis endale siki-sakilise suvepluusi. Inspiratsiooni pluusi alumise osa kudumiseks sain tänavukevadisest Soome ajakirjast Moda, seal oli seesama ammutuntud ja peaaegu samavärviline sik-sakmuster ühel suvetopil.

Hõlmik kootud ja küljeõmblused kokku silmatud, libistasin allääre silmused ringvardale ja kudusin ülalt alla lihtsat, aga alati efektset sakilist mustrit. Vahepeal kudusin valmis ka varrukad ja allesjäänud lõngaga jätkasin sakkide kudumist. Nii saingi pea kogu lõnga ära kasutada.

Hõlmiku servad heegeldasin üle vähikäiguga.
Sel korral kudusin hõlmiku varrastega 3 ja sakid 2,5 ringvarrastel. Sai pisut väiksemate, kombekate õhksilmustega soliidne kudum.

Mulle meeldivad viskoosisegused kudumid, praegu varrastel järgmine ja jälle iseendale (oh seda ahnust).

Lisan siis täna, päev hiljem, veel ühe pildi.

Väike satsikesega tuunika

2011-05-29T18:38:00.003+03:00

Kui mu vanem tütar oli väike, kandsid tirtsud vahvelkroogitud passede ja puhvvarrukatega kleidikesi. Tahtsin ka midagi sellist teha. Kui aga Elisabetile väikestest puhvis varrukatest rääkisin, siis oli vastuseks resoluutne ei. Niisiis pidsin temaga pika nõupidamise maha ja sellise kudumi saime siis kahe peale disainitud:)

Taskuga on ta ülimalt rahul. Õnneks läks:)

Tegelikult kudusin neid kaks ja mõeldud olid need ju varrukateks. Et aga mulle harutada sugugi ei meeldi, siis pisukese ümbertegemisega saime tasku.

Külgedel on väiksed lõhikud, et oleks veidi teistmoodi, kui tavaliselt.

Satsi kudusin õrnõhukesest ühekordsest Kid-silk mohäärist, triibutasin aga kahekordselt. Lilla põhilõng on odav Red Heart Soft Mohair, 35% mohääri ja ülejäänu sünteetika.

Vahvelkroogitud passe kaeluse kudusin rullima.

Oh, päris armas sai. Küll ma kunagi need pisikesed puhvvarrukad ka talle koon.

Ma ei saa aru, mis siin toimub?:)

2011-05-16T17:01:00.001+03:00

Kas see on siis tõesti minu viimase aja kudumine?

Nii see on:) Elisabeti leemur sai sooja kampsu.

Viimasel ajal on mul kudumisega kuidagi kehvasti. Kavandan, alustan ... ei midagi. Võtsin varrastele Elisabeti jaoks õrna ja kerge kevadise ..... ei teagi veel, mis sellest tuleb. Kõik mu ideed tunnistatakse viletsateks ja minu katsed oma visiooni lapsele isuäratavks muuta on paraku jäänud katseteks.

Eile aga tekkis tal idee oma pisikesele sõbrakesele minu käest mõnus kampsik tellida.

Meeldis!

Ma ei saa aru, mis siin toimub!

Elisabet käis issiga Riot vaatamas ja see ühe pisikese pätu repliik on nüüd meil kodus kasutusel söögi alla ja söögi peale.

Leemust tehtud fotosid vaadates tuli jälle meelde:)

Sinilillede noppimise kampsun

2011-04-28T13:22:00.002+03:00

Kudusin pooleli jäänud kardigani valmis, sinililleajaks. Viimase vajamineva toki halli mohääri sain Mai-Liisi käest. Suur tänu!

See on mul juba mitmes mantli mõõtu kampsun. Talvel ma sellisega ei käi, kuid kevadest sügiseni on mugav jahedatel päevadel kanda.

Rohelised vintage-nööbid ootasid ammu oma aega. Nüüd jäi ära kurnav retk mööda nööbipoode. Tegumoelt on see nr 8 varrastega kootud jakk väga lihtne. Sirged tükid, ilma kahandusteta. Siin olen kirjutanud ka lõngast

Pole mul ammu olnud nii karvaajavat kudumit:). Armastan mohäärlõnga, kuid need lahtised karvad ....

Ilma sinilillel käimiseta pole õiget kevadetunnet.

Võtsime ka Jossu puhkusele kaasa, kevadet nautima:)

Elus on värve

2011-04-20T00:14:00.003+03:00

Kaua tehtud, kaunikene? Igatahes Muhumaal on tõesti värve ja mustreid.

Kinnis inspireeritud muidugi samuti Muhu kampsunitest ehk vattidest.

Et kampsiku kandjake on kenade kumerustega, siis on kinnisel ka omad salavimka, mis annab vajadusel juurde pisut avarust.
Minu meelest lisab see assümeetria kampsunile omapära, väikese kiiksu, mis teeb selle just Madlile omaks.

Puhvvarrukad said just sellised, nagu algselt ette kujutasime. Kudusin need kuni puhvini neljal nr 2,0 vardal. Kehaosa ja varrukapuhvid aga on kootud edasi-tagasi varrastel nr 2,5. Põhjus lihtne, mul polnud käepärast nr 2,5 sukavardaid. Nr 2,5 varras aga on minu arvates tänapäevsele kudumilel parim, ei jää liialt puine.
Lihtne viis sellise puhvis varruka kudumiseks - kuni varrukakaareni kududa nagu tavalist varrukat ja esimesel kaare kahandamise real kasvatada igast islmusest lisaks üks silmus. Nüüd on puhvil lopsakust ja samas hoiab ka hästi vormi. Siis kujundada varrukakaar nagu tavaliselt, kuid siiski kõrgem, kui harilikul otsapandud varrukal.

Seljatüki kolmnurkne lõpetus ehk nipp.

Linnukesi soovis Madli aga ilma keeruliste ornamentideta nende vahel, kudusin selle asemel puhkeva õiepungaga ühendatud oksad.

Ja kui kampsun valmis, avastasin, et olin kampsunisse kudunud nii kevadiselt rõõmsad linnud, suvised lopsakad roosid, kuldsed sügislehed ja muidugi õrnad lumehelbed - terve aastaringi.

Nagu näha, ei hoidnud ma end kudumisel tagasi, kõike on küllaga .... värve ja mustreid, magusat maitset.

Pooleli. Lähivaateid

2011-04-07T11:09:00.001+03:00

Kuidagi väga lihtsalt juhtus nii, et kustutasin eilse postituse, nii piinlik. Olgu siis uuesti, väikeste täiendustega. Andeks:) Väga kahju on, et Teie head sõnad on mul veel vaid meeles.

Jah, ikka veel pooleli ..., otsa sai seekord roosa lõng. Kui ma ometi poleks Muhu kindaid kudunud.

Et aga juba paari päeva pärast on võimalik kodulinna lõngapoode väisata, siis pole hullu. Loodan sama tooni kuskilt leida, sest mõlema varruka puhvid on lõpetamata. Muidugi, arvata võib, et Muhu mustrite raamat on kõvasti tekitanud nõudlust roosa lõnga järele:).

Aga seniks pisut lähemalt sellest, mis mind ja Madlit inspireeris just neid musterid ja värve valima.

Varrukad on siis üsna väikse ja korrapärase kirjaga, vastukaaluks kehaosa lopsakatele mustripindadele.
Inspiratsiooniks need toredad säärised.

Et kampsuni ehk vati olemus säiliks, tahtsin kindasti, et värvlid meenutaksid veidigi omaaegseid uhkeid varrukavärgleid.

Seepärast kasutasin roosimotiivi ka värvlil ja lisasin ka keerukordi.

Loodan siis üsna pea kampsuni lõpetada ja siis ka madli seljas näidata.

Kaks fotot siin postituses on raamatust Meite Muhu mustrid

Valgem kui lumi, haljam kui hein, punasem kui veri

2011-04-05T16:39:00.003+03:00

Ehk toob punaste kinnaste kandmine maasikaaja lähemale:)

Seda imekaunist mustrit nägin möödunud aastal ühe tuttava maavillastel sõrmkinnastel ja panin kohe paberile, et kindlasti ka ise kasutada. Minu sõrmikud on edevast Novita Princess mohäärist, mida kahjuks enam ei toodeta. Vardad nr 2,5 on sellisele keskmisele mohäärile üpris sobivad.

Puna-punased siin sinisemast sinise mantli juures. Kahjuks pole minul sellist kaunist sametpalitut, palusin käemodelliks Kersti.

Kevadised, kuid siiski villased

2011-03-16T21:14:00.006+02:00

Seekord näitan omakootud püksipaari. Kudusin ikka oma Madlile mõeldes.

Kudusin needki püksid sama skeemi kasutades, mida eile tutvustasin. Püksid erinevad teistest minu karupükstest oma kõrge pihaosa ja moodsalt lohvaka tegumoega, samuti on neil mõnusad taskud. Säärepikkus kevadine:)

Ka värvel on mõnusalt lai. Madli on siin valinud pealkantava pluusikese, samas võib värvlit ka vöötada ja nähtavale jätta.

Taskutega olen ise väga rahul. Paistab, et ka Madli.

Samuti soovisin, et püksid oleks pisut nagu allalastud ülaosaga, nagu ka fotol näha. Mu meelest annab see detail neile selle väikese kiiksu ja nii ei meenuta nad tavalisi retuuse.
Et kudusin jälle ilma Madlile jalga proovimata ja näen pükse tema jalas esmakordselt, siis märkan, et pisut oleksin võinud allserva soonikud laiemad kududa. Pildilt pole näha, et need on topelt tagasi keeratud ja siis pahemalt pool silmatud.

Lõngaks sobis neile pükstele hästi masinpesu kannatav G-B Wolle sokilõng Sprint. Lõngast 75% on villa ja 25%polüamiidi. Selline tugev lõng.

Vardad seekord nr 3

Ege kaunid karupüksid

2011-03-15T22:42:00.010+02:00

Täna ei näita ma hoopiski mitte oma varraste alt tulnud karupükse, vaid Ege, andeka kuduja sääresoojendaid. Minu osa siin oli vaid nõuannnete jagamises. Veendusin aga, et minu lihtne püksikudumise meetod toimib.

Seepärast palusin ma fotot valminud pükstest ja mõtlesin kirja panna mõned nõuanded. Ehk kulub veel kellelegi marjaks ära:)

Pükste idee tekkis Egel peale kauni ja keerulise palmikutega vesti valmimist, mis, nagu ma aru sain, olevat tal peale kooliaega esimene suurem kudumine. Vaat nii. Kuidagi see jutt soojadele karupükstele läks ja nii asi alguse saigi.

Julgustasin teda kuduma ilma juhendita, mõõtes ja proovides.

Lõnga valikul sai määravaks talle tuttav firma, Drops (ka vesti tegi ta sama tootja materjalist) ja kodus olev sama lõnga tokk, milllest hea proovilapp teha.
Valitud villane ja pehme lõng on päris paks, tellis ta seda 10 tokki oma S suuruse püksipaari jaoks, st 500 gr. Meetreid tokis100 ümber ja varraste valikul sai määravaks olemasolevad nr 4 vardad. Oli üsna raske täpselt talle soovitada, mitu tokki vaja läheb, kuid lõpuks läks kõik nii hästi, et järgi ei jäänd midagi.

Nüüd siis mõni nõuanne veel.

Kudumist alustada värvlist, nii on võimalik pidevalt proovides saada hästiistuvad püksid. Soovitav oleks värvliosa jaoks võtta number peenemad vardad ja kui oskust on, siis luua silmused abilõndale või heegelketile. Nii ei jää tunneli jaoks tehtud õmblus hiljem paks. Võib ka värvile teha vähem silmuseid ja viimasel real siis lisada, palju vaja.
Ege jaoks oli sobiv silmuste arv ringvarrastel 130. Tema veatu figuur ei nõudnud silmuste lisamist peale värvliosa.
Kuni nö hargivaheni peaks kasvatama tagaosal umbes igal 10-l real 2 silmust (mõlemal pool keskjoone 1 silmus, tekib nagu omalaande õmblus), jälle pidevalt mõõtes. Ka esiosale võiks kasvatusi teha, vastavalt siis oma puusade laiuse järgi, kas sama palju, kui tagaosale, või vähem.
Umbes 10 cm enne hargivahet tuleks kasvatada viimasel 10-11 real ilus kaar, igal 2-l real 2 silmust. ja nüüd vaja jagada töö kaheks ja asuda esmalt ühe sääre juurde, ülejäänud silmused abilõngale ootama.
Mugav on kududa sääreosa lühikeste ringvarrastega, kuid ka sukavardad on head. Nüüd tuleks need järsult juurdekasvatatud silmused parajate vahedega kahandada, nii umbes igal 8-10-l real jälle kahel pool sääre siseküljel ja ikka kahekaupa. Ikka vahest jalga proovides.
Pükste väliskülgedel pole vaja kasvatada-kahandada, kohev palmik selleks ongi, et vormub ilusasti kandja kumerusi järgides.
Kui kaaresilmused on kahandatud, siis tuleks kahandusi jätkata oma jalakuju järgides kuni lõpuni.
Nii lihtne, eks oleja mis kõige tähtsam, püksid istuvad niimoodi kududes ülihästi!
Kui Ege jõudis soonikuosa kudumiseni, pidasime nõu ja soovitasin tal kududa sooniku asemel pisipalmikuid. See mõte tuli mul alles peale oma pükste valmimist ja nagu pildilt näha, on see ülihea lahendus, mille Ege imekaunilt vormistas. Mulle väga meeldib, et soonikuosa on kootud üsna pikalt.
Ning mis kõige lahedam, Ege idee oli küljepalmik lõpuni soonikuosale jooksma jätta.

Nüüd sai nii pikk jutt, kuid ehk on kellelegi abiks:)

Üle nipi

2011-03-11T13:12:00.003+02:00

Olen jõudnud kudumisega üle nipi, ehk siis seljaosa kolmnurkse pikenduse. Pisut harutamist käis ka asja juurde.
Algul mõtlesin, et nipp võiks olla põhilõngast. Pisut kudunud, sai selgeks, et üleni kirjatud kudumile võiks teha ikka väiksed kirjad ka. Mustriks valisin Madli soovitud sakid ja nunnud südamekesed . Ette öeldes, ka varrukad saavad sama kirja.

Ülesloomisrea tegin kahevärviline kalasabapaelana. Venib hästi ja on ka pisut paksem, kui tänapäevane ülesloomine. Sellele järgnevad kohe kaks keerukorda. Jällegi kahe värviga, et oleks ikka kenasti kirju:)
Et oli pisut kimpus valmiskoootud osa ülesrullimisega, siiski taipasin lõpuks teha vitsarea, ehk keerukorra. Harutasin ka mustrikorra jagu tagasi. Aitas kohe.

Et Madli sooviks oli saada justnimelt need roosid (Meite Muhu Mustrid lk 79) varruka allserva.

Nagu näha, on roosid hiiglaslikud, see tuleb sellest, kood ju hirmus jämedate varrastega - nr 2,5 ning varrukasuule mahub neid vaid kaks. Sesatp mõtlesingi, et kasutan roosirida ka kampsi servas.

Juba praegu on näha, et kampsuni värvid ja muster on väga retro. Teeme sellise popi pisikampsiku, kirjutas Madli. Eks näis, mis välja tuleb:)

Ülesloomine

2011-03-09T11:33:00.004+02:00

Värvid valitud, kavand olemas, soovitud kirjad teada.

Tuleb kirjatud kamps Madlile. Muhu mustrid saavad sisse kootud ja tegumood on samuti ispireeritud Muhu vattidest. Traditsiooniline vatt sellest aga ei tule, Madli kavandatult on kampsun kirjatud sukamustritega, säärisekirjalised varrukad saavad loodetavasti lopsakalt puhvi. Kampsile soovib ta ka "nunnusi pärlnööpe või muud nunnut":) ja vikleid ning kui vähegi saab, siis ka nippi. Oligi vist kõik!

Aga ... mind on viimasel ajal tabanud lõpetamata kudumite needus. Poolikuid töid on mul alati varrastel. Siiski on tavaliselt tegu sellega, et kas kaob tahtmine, või esialgne pakiline vajadus. Nüüd aga on pooleli jäänud tööd, mida ma tõesti väga tahaksin lõpetada. Lõng on enne lõppu otsa saanud. Madli karupüksid ootavad lõnga. Turbani kudumine jäi pooleli, sest lõng sai otsa. Ühe peapaela olin sunnitud tagasi keraks muutma, sest lõng ... sai otsa muidugi.

Nende paksust lõngast peapaelte kudumine tekitas isu kududa mõnusalt jämedate varrastega üks suur pehmest lõngast jakk kevadeks. Mul oli varuks ostetud Emmebi Nazca lõnga. Helesinist, sest soodusmüük oli ja muid toone polnud:)

Nii, olemas 17 tokki helesinist lõnga. Liiga hele minu jaoks. Aga mul ju veel 10 tokki halli Rowani Kidsilk Aurat. Panin kõrvu, mu meelest sobis. Hall mahendas helesinist ja ka proovilapp näitas, et nr 9 varrastele need lõngad meeldivad.

Plaanisin puuduoleva halli mohääri asendada mõne teise lõngaga. Kududes sai selgeks, et ei taha kasutada muud lõnga. Sest Aura on nii erilselt pehme ja siidjas.

Nii jääb ka see kudum ootele ...

Pööratud paelad

2011-03-03T13:08:00.005+02:00

Eile oli nii päikseline ilm, jalutasin pikalt, mütsiga juba palav. Aeg lubatud peapaelu kuduma hakata.

Kogusin kokku oma jämedamat sorti lõngad, peale ühe kõik soetatud sekkaritest väga väikese raha eest.

Tunduski õige nendest retrolõngadest just peapaelad kududa.

Käisin prooviks tiiru linna peal ja mulle täitsa meeldis. Kõrvad ja kukal soojas. Ma muidugi jube külmavares ka, mida rohkem kihte ümber, seda mõnusam.

Kududes tekkis uusi ideid ja seega jätkan peapaela teemat. Praegu on varrastel turban, need paelad viisid nagu iseenesest turbani kudumiseni:)

Hallile paelale kulus lõnga umbes 70 m ja vardad võtsin 5,5. Kudusin lihtsat soonikut ja pööratud enne kokkuõmblemist.

Teise paela jaoks võtsin vardad 8 ja kudusin parempidise pinnana, pöörde tegin palmikuvõttega.

Pooleli

2011-03-02T14:46:00.002+02:00

Need karupüksid jäävad ootama järgmist talve. Lõng sai otsa .... umbes põlvedeni jõudsin kududa.
Nüüd pole muud, kui saata keegi vaatama, kas Karnaluksis on veel Gedifra Shetland de Luxe helehalli (9216) lõnga.

Hakkasin neid pükse kuduma Madlile, kes kurtis hiljuti, et kintsud külmetavad. No ma raiskasin aega talle pika kampsi kudumisega ja ega meil juttu ei olnud, et tahaks nagu ka palmikutega sooje retuuse. Ise ma talle eriti peale ka ei käinud, sest hakata samal hooajal kolmandaid pikki villaseid pükse kuduma .... lootsin vist, et talv saab märkamatult läbi. Aga muidugi seda ei juhtunud:)
Ja üks põhjus varraste järele haaramiseks oli veel see, et keegi tema tuttav oli oma vanaemal palunud just palmikutega karupüksid kududa, minu eelmiste järele. No selle peale ma lihtsalt pidin talle ka sellised lubama.

Tuhlasin lõngakotid läbi ja vot just see lõng tundus õige. Mulle meeldib, koostises on 50% villa, 25 beebialpakat ja 25% mohääri. Kududa on nii mõnus ja kuna olen sellest kudunud, teadsin, et hoiab hästi vormi ja on ka vastupidav lõng. Vardasoovitus on 4, mina võtsin vardad 3,5.

Mul oli 5 tokki ja veel mõned tokilõpud. Kokku siis umbes 6 tokki. Ühes tokis on 115 m. Teadsin küll, et kuidagi ei tule välja, aga hakkasin ikka kuduma. Jalgratturipükste mõõtu nad praegu on. Küllap ma saan ka puuduolevad tokid.

Lemmikehted

2011-03-01T09:21:00.005+02:00

Möödunud suvest on sellised puupärlid mu lemmikud ja algavaks hooajaks tegin juurde erinevates värvides! Puumummude ja -klotsikeste lummuses olen hullult ja kuna keed on oma lihtsuses nii võluvad, siis .... ei lõpetanud enne, kui mu ainus rull linast otsa sai :). Pärlid olid mul hangitud juba möödunud suvel. Nagu näha, neid on kohe igat masti ja värvi.

Juhend ilmus ajakirja Käsitöö 2010 sügisnumbris ja autoriks on Liana Roos.

Kõige armsamad aga on siiani ehete autori Liana Roosi enda tehtud kaks keed, mis ma temalt mullu ostsin. Ühe kinkisin oma sõbratarile sünnipäevaks ja see on üle aastate kõige õnnestunum kingitus, mis mul on õnnestunud talle teha. Teine on puhlakapunane pärliuss, mille pilti ajakirjas võib näha. See on lihtsalt selline ehe, mida pean iga päev nägema, ripub mul esikus seinal.

Ja Liana keed inspireerisid mind tegema neile lisaks ka kõrvaripatseid. Siin on üks paar möödunud suvest.

Madli pildistas.

Vanast uus

2011-02-25T20:26:00.002+02:00

Omaaegseid moehitte, pikki mustrilisi villaseid seelikuid mäletavad ehk mõnedki meist ;) Praegu võiks neid ju jälle kanda. Kui aga tundub, et kas teise ringi poest või ema riidekirstust leitud seelik on liiga pikk või ei sobi vöökoht, siis võiks ühest seelikust ju saada kleit. Peale sobivate lõngade otsimist ja kudumist võiks valmis saada umbes selline kleit.

Kaastöö ajakirja Käsitöö 2011 kevadnumbrile.

Autorid me mõlemad Iraga. Kuna tegin selle kleidi möödunud aastal talle, siis nüüd jäi ajakirja kaastöö tarvis Ira osaks üles lugeda kõik tööjuhise jaoks vajalikud silmused, kasvatused ja kahandused, kleidi pealt paberile panna juurdekootud osa muster - kõik see võttis aega pea sama palju, kui minul omal ajal selle seeliku ümberdisainimine. Mina siit kaugel ainult panin kõik kokku! Samuti pidi tema loobuma mõneks ajaks oma armsast (julgen nii öelda küll) kleidist. Aitäh Ira!

Ja kuigi ülistiilse modelli seljas on kleit tõesti väga vahva, siis Iralegi sobib ülihästi. Siin on veel pilte:)

Lihtne triibuline vol 2

2011-02-23T19:58:00.004+02:00

Sain tütre käest toredaid pilte talle kootud triibukampsunist! Niisugune minikleidi mõõtu kudum paksude sukkpükste peal kandmiseks on nii temalik, et ma julgesin ilma mõõtmisteja ja proovimiseta talle selle valmis teha. Ainus, millega ma siiski rahul pole, on varrukate must triip, see oleks pidanud saama sama lai, kui kehaosal, kuid must pehme lõng sai otsa ja maavillasest ei tahtnud nii laia triipu kududa. Pigem oleksin võinud selle kitsa triibu hoopis tegemata jätta.

Ja mu meelest saigi talle õige asi!

Aga kuna siin ekslikult pidasin Madli kootud peapaela poevärgiks, siis saatis ta mulle ka selle toreda foto:)
No need on tema tehtud küll. Mulle väga meeldivad.

Kaunist pidupäeva!

Muhu mustrid

2011-02-22T10:06:00.004+02:00

Proovitöö pisut suuremaks jõukatsumiseks Muhu mustritega:) Kootud täiesti valede varrastega, mistõttu jäi 8 mustrikorrast alles vaid 4. Juba peale randmeosas tehtud kohandusi tundsin, et asi pole ikka see, kuid kudusin siiski selle paari lõpuni. Samuti venis randmeosa liiga pikaks, kuna mul polnud lihtsalt oidu, et see lühem kududa. Nii ongi kindad tänapäevaselt pika randmeosaga.
Aga ... juba homme saabub pakk, kus sees õiged, peened vardad. Muster ja lõng on juba välja valitud:)

Ma pole ammu-ammu kudunud kindaid maavillasest. Tõsi, möödunud talvel kandsin mõnuga ema kootud kirikindaid ja käed olid oi kui soojad.

Kui Jossu nägi ahvatlevalt avatud raamatut ja selle peal sooja kindapaari, sättis kohemaid ennast otsustavalt kaadrisse ja keeldus lahkumast!

Kudusin Elotroi Liisu lõngast. Vardad siis nr 2 ja randmeosale lõin 72 silmust.

Kannatab kanda küll!

Kevad hinges

2011-02-21T10:52:00.004+02:00

Et Madli kaotas oma halli lehebareti ja soovis uut sama mustriga, siis kudusin talle viimasel talvepuhkuse kodusoldud õhtul uue. Seekord kahekordsest väljamaa villasest lõngast, et ikka soojem saaks.

Samuti tahtis ta peapaela. Peapaela, keset kohutavalt külma talve. Loomulikult ma keeldusin! Ise vaikselt mõtlesin, et no märtsis võiks ju sellise valmis kududa ja kodu poole saata. Märts hakkab kätte jõudma, õues aga endiselt kole pakane. Aega veel on selle kevadise nipstükiga, eks ole. No nii mõtlesin mina, mitte aga Madlike. Tema läks ja ostis omale peapaela. Sellise!!

Siin tuleb lool ootamatu pööre!!!
Vaata kommentaare!

Vot nii on lood, ta ise kudus. Anna andeks Madli, ma olin juba unustanud, et kui Sa midagi ikka väga tahad, siis Sa selle ka saad:) Aga koo siis mulle ka, see peapael on tõesti lahe!
Kirjuta ka, mis lõngast kudusid ja mis varrastega?

No nüüd jääb kudumise vaev ja rõõm ära. Või peaks ehk endalegi sellise punuma ...

Viimane täiendus.
Madli kudus oma peapaela Nuovo Irlanda paksust 100% meriinolõngast ja nr 6 bambusvarrastega.

Kullamaa

2011-02-19T22:08:00.002+02:00

Kullamaa ... kas pole kaunis. Sinna tahaks.
Kullamaale saan mina tädi Hulda juurest otse läbi metsa, kaheksa kilomeetrit metsateed. See tee ehitati, kui ma olin algkooliplika ja veetsin kõik oma suved tädi juures maal. Ja teeäärsed raiesmikud punetasid metsmaasikatest.

Ja seelikutriibud on seal maal muidugi kuldsed.

Selle pildi saatis mulle Madlike, kes oli kodus pununud mitmeid uute mustritega netijuhmeid ja need ka nõnda armsasti tutilisteks teinud :).

Head Sõbrapäeva!

2011-02-14T09:56:00.000+02:00

Sõbrapäevaks sain oma armsalt sõbralt Iralt sellise tervituse! Toredaid hetki tänaseks, head sõbrad!

Lihtne triibuline

2011-02-10T16:55:00.003+02:00

Koguneb. Üksikuid lõngatokke. Ja ühel hetkel tunned, et õige hetk on käes. Seekord tabas mind äratundmine, vaadates Marc Jacobsi 2010 sügiskollektsioonist üht ülisuurt triibulist tuunikat. Just selliseid värve oli ka minu lõngakirstus. Ja oma tütrele kudusingi sarnase ülilihtsa, aga efektse ürbi.

Madli saab selle lähipäevail kätte. Loodan, et talle meeldib. Piltide eest aga olen tänulik Egele, kes lahkelt oli nõus pakase käes poseerima ja täiendas komplekti omalt poolt veel luksusliku rätikuga.

Kudusin kokku üsna erinevaid lõngu, nii pehmet angoorat, halli sokilõnga, tundmatut helepunast ja must triip varrukal sai maavillasest, sest pehme angooramust sai lihtsalt otsa. Nii et kui mitte see üksik triip maavillast, siis on kampsun nii pehme, et lausa paitab nahka. Erinevad lõngad kudusin kokku nr 4 varrastega.

Oleks mul sarnaseid ja omavahel sobivaid lõngu rohkem võtta, oleksin lisanud veidi nii pikkust kui laiust. Praegu aga olen õnnelik, et sain oma lõngakuhja vähemaks kududa!

Honeysuckle

2011-01-29T14:33:00.004+02:00

Siin on siis minu versioon disainer Sarah Hattoni tuntud Honeysucklest. Alustasin kudumist sügisel, vahepeal tekkis pikk paus, nüüd leidsin endas lõpuks jaksu töö lõpetada.

Tegu on tõepoolest sellise hõlstiga, mis tundub sobivat peosaali.

Pilte vaadates on näha, et ilma varrukateta kleidil toovad läbipaisvad varrukad halastamatult välja ka kõik figuuri puudused:)

Panin ta selga pika kleidi peale. Igapäevaselt hakkan vist aga kandma kevadel tänaval, mantlina.

Selle kudumi kohta leidsin kuskult blogist tabava ütluse - keegi, kes kudus parajasti laia äärepitsi, iseloomustas seda sõnadega never ending edge.

Igatahes valmis ta kootud sai ja selline välja kukkus. Kasutades disaineri poole valitud lõnga, oleks tulemus muidugi jäänud kaunim, kuid mina võtsin seda, mis mul parajasti käepärast oli. Tulemus ei ole nii õhkõrn, kuid tundub, et minule sobibki tugevam lõng, haldjalikku tulemust minu seljas nagunii poleks.

Siin on siis näha kaunis ja imeliselt õrn originaal! Foto ajakirjast Rowan nr 45.

Kuslapuuõisikuga on sellel kudumil sarnasus küll:)

Nelja Tuule Müts

2011-01-25T16:21:00.001+02:00

Mu armas abikaasa tegi täna minu uuest mütsist paar fotot ja mõtlesin, et miks mitte võtta pildile ka tema Nelja Tuule Müts.

Pole hullu, pildistamine hakkab meeldima.

Või siiski mitte:)

Kudusin selle mütsi juba aastat pea 10 tagasi, aga siiani kannab. Õigemini oli meil mõlemil sellised, teine oli teistes värvides ja juba ära peetud.
Et tegu soome ajakirjast Novita leitud juhendiga, siis kudusin ka soomlaste 7 Veljesta lõngast.
Tegu on väga sooja mütsiga, sakiline osa on topelt, tõeline laplase müts.

Olen ka kolmanda mütsi sama juhendi järgi kudunud. Selle sai omale mõni aasta tagasi tuttav proua, kellel tihti talvel asja Lapimaale. Olin rõõmuga nõus talle sellist peakatet kuduma, aga ammu enam polnud mul alles toonast ajakirja. Mäletasin, et nelja nurgaga müts oli kunagise talvenumbri kaanefotol kauni blondi modelli peas ja aasta võis olla 1990-1992. Saatsin siis Novita toimetusse meili ja nad olid nii kenad ning saatsid mulle skännitud kaanefoto ja tööjuhise.

Väikese mütsipaanika (ei olnud enam ühtki halli mütsi pähe panna) tulemusena heegeldasin endale kahekordsest mohäärist mütsi ja enne pidama ei saanud, kui mütsile veel ka võimsa õie:)

No õis sai ikka väga toekas. Aga et ka müts kahekordsest mohäärist (soomalste Novita Princess mohäär), siis tegin seekord nii.
Ilma õieta müts oleks muidugi maitsekam ja puha, kuid millegipärast lihtsalt peab mul viimastel aastatel mütsi peal lill olema.

Palmikutega karupüksid

2011-01-20T14:25:00.001+02:00

Kudusin lõpuks valmis beezid meriino-kashmiirisegusest lõngast karupüksid, seekord palmikutega külgedel. Lõng on nii-nii pehme, 75% õrna meriinot ja 25% kashmiiri.

Endale meeldivad väga, lapsena olid ka mul just suurte palmikutega karupüksid. See püksipaar telliti minult kingituseks, tütrelt emale. Loodan, et saajale sobivad.
Õnneks leidus hea inimene, kes oli nõus lahkesti mulle modelliks olema, Aitäh!

Pildilt on näha, et püsksisääred pisut pikad, modell nii nääpsuke:)

Ja nõng, siis nagu juba öeldud, ekstrapehme meriinio ja kashmiiri segu, Emmeby Nepal, värvus tumebeez.
Tokis on 25 gr ja 90 meetrit lõnga, vardasoovitus 3,5-4.
Mina kudusin püksid sääre sisepikkusega 81, ülaosa pidi saama selline, et kummardades selg paljaks ei jääks, ning puusaümbermõõdule 105 cm. Kokku kulus 14,5 tokki lõnga ja sääreosad kudusin 3,5 sukavarrastega, ülaosa ringvarrastel nr 4, sest ringvarrastel kudumine tuleb mul alati pisut tihedam.

Vaiksed pühad

2010-12-27T00:53:00.001+02:00

Triibujuhtmete keerutamisest järelejäänud lõngaotsakesed soojendavad mu jõululilli ja ka väike kaktus sai piduliku lõngapõhu sisse peidetud.

Kaunist ja rahulikku pühadeaega ma ootasin ja sellised need möödunud päevad olidki. Kuigi elan linnas, on tunne, et olen talvevaheajaks maale saadetud. Nii muutunud on linnamaastikud. Ilus.

Sel aastal unistasin ka jõululõhnadest juba ammu. Piparkoogid, hüatsindid, mandriinid ja ahjusoe shokolaadikook. Nende lõhna tundsin juba enne kojujõudmist.

Märjamaa seelikutriibustikke

2010-12-16T08:46:00.001+02:00

Minu ema sünnikodu on Märjamaalt umbes 15 kilomeetri kaugusel Luiste külas, tema ema aga on Loodnalt. Milliseid triibuseelikuid seal kanti, seda ma kahjuks ei teagi, tean Kullamaa triibustikku ja mul on olemas ERM töölehed Märjamaa rahvariiete valmistamise kohta. Ühe triibustiku leidsin veel googeldades.

Vanemad seelikud olid sellistes mahedates toonides, nagu esimeselt pildilt näha, hiljem juba kärtsumad, punaste triipudega. Läksin alt punasetriibulise mustriga, tegin värvitahvli järgi, millel täiesti selgelt oli must triip, hiljem leidsid tekstist lause, et tegu siiski pigem tumehalliga:(

Nii et olgu see must siis tumehall.

Vahepeal oli mu korv juhtmeid peaegu täis, ka uusi triibustikke, aga nii kiireks läks, et pildile ei saanudki. Tahan ikka enda jaoks üles pildistada mustrid, mida olen juhtmetele kandnud, nii et proovin korvi jälle täis saada.

Siin aga kohalikke mustreid ja triibustikke:) Arbati väljaku kuusepuu on kohe meie kodutänava lõpus.

Kuusepuud ehitatakse siin karkassile. Tuledesäras õhtuti on väga kena.

Mütsi asemel

2010-12-01T14:05:00.003+02:00

Kui pakane paugub, siis annavad ka paandunud mütsivastased alla. Ühel päeval toodi mulle 4 tokki roosat lõnga palvega sellest mingi toru kududa. Selline, mida hea mugav õues pähe tõmmata või siis niisama salli asemel kanda.

Kuigi idee oleks pidanud olema lihtsalt teostatav, siis õnnestus mul kõik valesti teha ja esialgne 10 cm läks harutamisele.
Lõpptulemus sai selline, et kudusin vaheldumisi ühe- ja kahekodse lõngaga, et anda kudumile juurde mahulisust. Üleni kahekordsena kududes oleks jäänud liialt tuim.

Siin on hästi näha kahekordsena kootud osad.

Samuti hoiavad sellised vaalud kenasti vormi, pähe tõmmates on toru tihedalt ümber kaela. Seda peaks alumisel fotol hästi näha olema.
Tagasipööratud serva soov oli omanikul kohe ja samasugune soonik on ka allservas, langedes kenasti õlgadele.

Kokkuvõttes läks mõtlemise ja mõõtmise-katsetamise peale päris palju aega. See see on, kui hakata muudkui otsast tegema:)
Põhiosa kudusin varrastega nr 4 ja lõng on selline tavaline, 50% villa. Ja lõnga kulus torule 200 grammi.

IWC Winter Bazaar Moskvas

2010-11-27T17:25:00.003+02:00

Igaaastasest Moskva Rahvusvahelise Naisteklubi korraldatavast üritusest võttis osa 70 saatkonda. Rahvast oli palju, valitses tõeline laadamelu.

Kummikud tekitasid palju elevust:) Saatkonna visiitkaardi, sekretär Reelika õlul oli pea kogu ettevalmistustöö.

Villaste kudumite virn kaunite ja lahkete müüjannade ees muudkui kahanes.

Mõned nopped

Jupike Madagaskari letist.

Rootslannad pakkusid jõulukraami.

India oli esindatud oma tekstiiliga.

Vahvad nukud Nigeeriast.

Itaalia letil teada-tuntud kraam.

Sai proovida rahvussööke ja -jooke.

Siin Lõuna-Aafrika saatkonna lett.

Ei puudunud ka meelelahutus.

Kuigi ma Mardilaadale sel aastal ei saanud, sain täna oma laadaelamuse siiski kätte. Enamus riike oligi panustanud oma maa käsitöö tutvustamisele, lisaks enamusel veel söök&jook.
Väga meeleolukas üritus oli. Järgmisel aastal tuleb varakult raha kõrvale panema hakata:)

Christmas Bazaar

2010-11-23T23:27:00.002+02:00

Mida küll viia kooli Jõululaadale? Lapsed ise viivad-müüvad, kingitused emadele-isadele, põnevat lastele. Elisabeti nõusolekul panin kokku väikese valiku villapalle:)

Ei tahtnud me kumbki poekingitusi teha. Tippisime siis helmeid ja lõikusime vanu jõulukaarte.

Mõned pallid said karbi sisse pehmest villast pesa.

Purk kibuvitsamoosi sai ka pisut kabedama välimuse:)

Ja muidugi küünlad ja käsitööseebid, neid peab ju ikka kodus tagavaraks olema. Lisaks andsin ära oma Eestist kaasavõetud jõulukaartide varu:)

Triibulised tornid

2010-11-22T23:43:00.002+02:00

Selmet mõnusalt tugitoolis kudumist nautida, on mul näpud villis:) Punusin kolmkümmend joonepirrukest-netijuhet.

Sain oma maavillase varusid tuulutada.

Vaja veel nelikümmend viis keerutada. Piltidele sättisin minu jaoks uusi triibustikke. Et lubasin endale, et kaht sarnast triibustikku esimese kolmekümne viie juhtme juures ei kasuta, on mu laastukorv sellist värvirõõmu täis, et ... :)

Täna olen ka seepärast õnnelik, et nüüd ei pea enam fotokaid laenama ja tuttavaid tüütama, vaid pildistan oma fotokaga ja just siis, kui isu tuleb:)

Honeysuckle, veel poolik

2010-11-19T18:24:00.002+02:00

Kui on tunne, et üks kudum võib lõpetamata jääda, sest poole kudumise pealt lõng otsa sai, siis peaks lõnga ju ometi juurde muretsema. Proovisingi seda teha, palusin abikaasal, kes kodus käimas oli, tuua mulle lõnga juurde.Tolles kapis ja seal riiulil on avamata läbipaisvas kilepakis ootamas 10 tokki terrakotakarva mohääri, vaja lihtsalt võtta ja kotti pista ....kotti pisteti aga paar tumepruuni ja ka mõni beez tokk :))

Ah, vaatan siis pilte oma poolikust Kuslapuust, ehk ei unu siis lõpetamine.

Äärepitsi kudusin 3,78 m, puudu veel ühe siilu jagu:) Kudumisel kasutasin vardaid nr 4 ja lõng - selle ostsin möödunud aastal,Abakhanist, sest oli ilus ja väga odav - toki hind vaid 15 krooni. Ükski tokk polnud sildistatud, juures vaid info, et 50% mohääri. Ilus pikakiuline lõng.

Disainer Sarah Hatton oli valinud siiski palju peenema ja õrnema mohääri, sestap ei tule minu Kuslapuu nii õhkõrn ja kaunis, kui originaal http://www.ethknits.co.uk/Rowan/Rowan-Patterns/Rowan-45/honeysuckle_b.jpg

Kogu kudumine oli puhas nauding ja lõõgastus, alustasin juba varasügisel ja ei kiirustanud, ikkka mõned read päevas:)

Loodan siiski ehk uuel aastal ka valmis kudumist pilte teha.

Need pildid tegi Merle, aitäh!

2011 käsitööaasta aastateema - ehe ehe

2010-11-16T22:19:00.002+02:00

Lisaks ajakirjadele sain eile kodust muudki põnevat!
Sellise voldiku saatis mulle sõbranna Ira, enne veel kirjutas, et rõõmustab mind, aga ei midagi täpsemat. Ja kui ajakirjade vahelt libises välja voldik, millel mu oma tüdrukud ... :))) See oli tõesti üllatus! Täna sain teada, et kuna järgmine aasta on ehteaasta (tänavune oli puuaasta), siis nii see foto sinna voldikule sattuski.

Sisu ka uudistamiseks ja miks mitte järgmise aasta plaanide tegemiseks!

Ja konkurss eesti-oma-ehe tõotab tulla osavõtjaterohke!

Kaastöö ajakirjale Käsitöö

2010-11-15T22:05:00.004+02:00

Oh, täna sain lõpuks ometi Tallinnast ajakirja Käsitöö talvenumbri! Kui kaunis number jälle.

Olin juba küll ajakirja kaasautorite Anna, Inga Ilukuduja ja Ruthi blogides näinud nende kauneid kudumeid, kuid pole ju midagi mõnusamat, kui oma vastsaadud ajakirja ja tassi kohviga tugitooli vajuda.
Kui imeilusad modellid! Palju huvitavat lugemist. Ootasin jälle Juulika Roosi ja Liis Luhamaa Villast lõngani artiklisarja lugu. Hinge läks lugu puuetega noorte loometegevusest. Hiiu kuubede lood olid äärmiselt põnevad ja fotod nende juures nii lahedad! Portreelugu Ellen Hansenist.
Imetlesin ikka ja jälle kauneid fotosid. Ma pole suurem õmbleja, kuid igal juhul suur suure naise kleidiseeria fänn!!!! No see kleit oli ikka eri lahe. Tõsiselt. Tahaksin endale ka sellist, kui paganama vanus seda välja võimaldaks kanda.
Ja mulle väga meeldib, et autorid ise oma loomingut esitlevad.
Anu Kaelussoo loomingust tehtud fotoseeriad on ka nii nauditavad.
Oh, ma ei saa ju siis tervet ajakirja leht-lehelt refereerida .... kuigi tahaks.
Palju ilusaid ideid!

Aga kuna ootasin väga, et näidata lõpuks, kuidas rubiinpunane talvekleit seljas välja näeb, siis nüüd on mul selleks suurepärane võimalus:)

Nii armsad modellid, eks ole.

Ja teist sooja ja punast, Vilja Konovalovi kleiti tahaks kohe kuduma hakata, sest ... mul on seda värvi Raasiku lõng juhtumisi olemas, imeilus ja jõululik kleit.

Ja siis veel juba tuttavad kedrid, eks! Ülilahedate siniste kingadega:)!

Kedride juhend on kootud kedride kohta, kuid lõige sobib ka vanast villasest sallist lõigutatud pahkluusoojendajale:)
Need kedrid siin ääristas Ira oma overlokkmasinal, siin tema nimi ka! Kuid ka ilma ääristamata, lihtsalt üle heegeldades, jäävad servad korrektsed. Ira käest sain ka tülliribad.

Veel toodi mulle Tallinnast soomlaste käsitööajakiri MODA, milles väga huvitav portreelugu Anna Verschikust, ajakirja Käsitöö kaasautorist.

MODAst rääkides, koon parajast (ikka juba väga pikka aega) üht kaunist disainer Sarah Hattoni romantilist kudumit ajakirja kevadnumbrist. Paljud kindlasti on tuttavad selle kudumiga ka Rowani ajakirjast nr 45, helehall ja õhkõrn Honeysuckle. Mina valisin terrakotavärvi lõnga, meenutab pisut Browni kuslapuu tooni:)
Aga .... lõng sai otsa enne varrukate juurde asumist ja abikaasa tõi palutud terrakotavärvi mohääri asemel kodust riiulilt hoopis paar tumepruuni ja paar beezi lõngatokki, noh juhtus;)

Karupüksid, angooralõngast ja palmikutega

2010-10-31T02:01:00.001+03:00

Valmis! Ja mis kõige tähtsam, täiesti parajad said ka. Kudusin neid pükse ilma proovimata, ilma lõiketa samuti. Pabistasin ikka kõvasti. Eile sain üle anda ja kergendustunne oli suur.

Lõngaks valisin Fonty Angora, sest mõtlesin, et püksid võiks olla hästi pehmed. Palmikud tegin lõbu pärast. Keskel jookseb suur palmik ja tillemad kõrval.

Ainus kurvakstegev asi oli, et kaks tokki olid kergelt teist tooni. Kududes ma seda esialgu ei märganudki, sest lambivalgel polnud midagi näha. Kuid mis parata.

Olen rahul ja lõpetan teist paari villaseid pükse. Need aga tulevad juba teise lõikega!

Lihtne ja soe müts

2010-10-25T19:21:00.001+03:00

Pole paremat, kui klassikaline kootud müts. Sellisele järeldusele jõudsin, kui tuulasin mitmel hommikul lapse mütsides, et talle pähe leida midagi, mis peaks kinni tuule ja vihma ja mille alla mahuks ka kohustulik koolipats.

Pisut arvutamist ja tundus, et idee saab teoks.

Et see pats ikka mütsi alla mahuks, kudusin kasvavate ja kahanevatega palmikutega mütsi. Peale tublit soonikut alustasin 5:5 palmikutega, iga järgmise keeru ajal kasvatasin ning lõpupoole jälle kahandasin palmikud sihvakamateks tagasi.

Lõnga võtsin kahekordselt ja vardad polnud ka liialt jämedada, nr 4 tundus paras. Piltidelt on ka näha, et lõng on karvane, Fonty angoora, see ei aja õrna nahka üldse kihelema.

Selline mütsitegu siis. Kõige mõnusam oli kudumise juures see, et sain puhata karupükste kudumisest, mille pilt loodan ka varsti teha. Veel veidi ja saavad valmis!

Aga et sõitsime koolivaheajaks Eestisse, siis käisime Lühikese Jala Alikka käsitööpoes ja tegime Madli (mu vanem tütar) tehtud võrudest ka pilti. Me otsustasime nii, et mina teen maavillasest lõngast oma netijuhtmeid ja Madli puub puuvillaseid võrusid eheteks, et pisut taskuraha teenida.

Küll on hea kodus olla!

Väike vestike

2010-10-19T11:37:00.002+03:00

Üle hulga aja on mul üks pilt:) Kudusin sellise vestikese imearmsale tüdrukukesele, kes sai just kolmeaastaseks. Lõnga olin ostnud möödunud aastal ja tegu on Red Heart Soft Mohairiga, mis pole väga kallis lõng ja toona kudusin seda kokku kid-mohääriga. Nüüd siis ühekordsena ja juhendi järele kootud!
Soome ajakirja MODA 2010 aasta kevadnumbrist. Jäi ära silmuste arvutamise vaev, nii hea oli kududa.

Kui kood ja kood karupükse (praegu on varrastel teine paar) ja mitte pikkusele 98, vaid kaunile neiule, siis mõtled, et oh, peavad ta jalad nii pikad olema :)
Olen aeglane kuduja ja enda utsitamiseks olen iga päev teinud blogitiiru ilusaid kudumeid uudistades. Tõesti kaunis sügis on olnud! Oh, loodan mõlemad karupüksid ka piltidele saada. Praegu on ju karupüksid täitsa moes ja kui neid veel pisut omamoodi kududa, saab ehk päris hea tulemuse. Kuid jah, kudumismasinaga oleks neid mõistlikum kududa

Eile sai mul sääreosa kududes võhm ja tahe aga lõplikult otsa ja otsustasin hoopis Elisabetile soojema mütsi kududa. Moskvas on hommikud juba väga külmad, kuigi keskpäevaks läheb soojemaks. Kuna ühed karupüksid tulevad Fonty angooralõngast (ei aja kihelema), siis võtsin sama lõnga.

Oi, kui mõnus oli vahelduseks kududa midagi väiksemat. Tahaks pilte ka teha, sest müts sai tore, suurendasin ja vähendasin palmikuid.

Kena sügise jätku!

Kodused triibulised võõrsil

2010-10-06T09:20:00.006+03:00

Punusin seelikutriipe netijuhtmetele ja sõpradega jalutama minnes pistsin need kotti:) Mul pole fotokat ja Sveta oli nõus paar pilti tegema. Sveta tehtud pildid tulid nii vahvad, et lihtsalt pean neid siin jagama, kuigi olen oma triibulisi juba nii palju näidanud.

Sangaste seelitkutriibustik Kremli Uspenski katedraali kuldsete kuplite taustal.

Kremlis oli parajasti Lalique näitus. Oh, tema kiilid, rohutirtsud ... lihtsad õied, rahvas lausa ohkis vitriinide ees, oli nii kaunis.

Aga siin ripuvad triibulised väraval, mida ehk nii mõnigi teab. Sealt sammus ametissekinnitamise järel alla nende praegune riigipea koos eelmisega.

Punane on Kambja seelikutriipu.

Ja randmekott, mis mul juhtus käes olema lausa nõudis selle ukse kõlge riputamist:)

Aitäh, armas Sveta!

Punane talvekleit

2010-09-30T10:46:00.003+03:00

Rubiinpunasest Tupa siidisegusest lõngast kleit Elisabetile.
Näitasin siin seda lõnga vihis, nüüd siis kaks pilti ka valmis kleidist. Et lapsed kannavad nüüd meelsasti kleite pükste peal, siis võib selle kudumi kohta öelda ka tuunika ning kudusin just sellise pikkusega, et annaks mõlemit moodi kanda.
Suur soonikkoes krae muudab kleidi mõnusalt soojaks ja lühikesed varrukad annavad võimaluse erinevaid pluuse, pusasid sinna alla panna.
Kahjuks pole mul pilti, kus kleit lapse seljas on, aga ehk kunagi saan sellisegi lisada.

Kleidi vöökoha nihutasin pisut kõrgemale, seda märgistab keerupael uhkete tuttidega. Tutid polnud pildistamise ajal veel valmis:)
Kuna lõng on nii luksuslik, tahtsin parempidist koepinda palju kasutada ja passeosale siis veidi lõbusamat ilmet annavad palmikud. Seljatagune passeosa on 2/2 soonikkoes, nagu ka krae.
Rohkem mul pilte praegu pole, ehk saan kunagi ka Elisabeti seljas näidata ja siis juba tuttidega.

Lõng on siis Katia Tupa, milles on 50%siidi! ja 50% meriinot. Lisaks veel teed iga toki ostuga väikese heateo, sest osakene müügitulust läheb Peruu karjuste lastele koolimaja ehitamiseks.
Vardad võtsin nr 4. proovisin ka nr 3,5 kududa, kuid loobusin, sest lapse kudumiks sai liialt jäik. Lisan aga veel, et peenemate varrastega kududes on samuti väga kaunis ja tulemus jääb väga pidulik.

Aga kui suvel näitasin üht vanemale tütrele koos Iraga õmmeldud taaskasutuskleiti täissiidist ja villastest kampsikutest, siis siin veel üks foto samas kleidikesest. Nüüd juba modelli seljas ja Disainiöö raames toimunud väikesel moedemmil, kus näidati taaskasutusmood ja just sellist, kus kasutatud kudumeid. Tore pilt mu meelest.

Aga sattus see kleit sinna nõnda, et me Iraga (põhiliselt küll Ira, sest minul olid juba ärasõidumõtted ja pakkimine ja ...) osalesime jälle Uue Maailma festivalil ja müüsime oma taaskasutusasja seal. Et Madli vingus selle kleidi kallal (talle tundus, et passe nagu ei sobi, alumine osa aga on nunnu), siis panime selle kleidi ka müüki. Anu Hint, kes sinna sattus, tegi Irale ettepaneku paar täiskasvanutele tehtud kleiti näitusele ja moedemmile anda. Teine kleit aga osteti ära:) ja nii jõudis Madli kleit poodiumile. Loodan, et talle nüüd ehk hakkab meeldima?

Piibelehed

2010-09-20T23:40:00.007+03:00

Oi kui tore, sain Ira käest pilte! Kudusin talle suvel mohäärist poolkindad. Piibelehtedega.

Käsitöö tegijana on tal alatasa randmed haiged ja meie heitlikus kliimas on teinekord ka suvel mõttekas käed soojas hoida.
Poolkindakesed said soojad-soojad, Emmebi Kid mohäärist. Vardad võtsin nende jaoks üsna peened, sest koon üsna pehmelt. Muster on kõigile tuttav maikellukesekiri. Ikka me oma ja armas muster!

Oh, see foto on tehtud mu Tallinna-kodu ukse ees. Nii suur koduigatsus tuli nüüd seda vaadates. Olen siin juba ka üht-teist kududa saanud. Täna lõpetasin pisikese jakikese ühele armsale kolmeaastasele tüdrukukesele. Ja siis koon veel ümmarguse laudlina põhimõttel disainitud kampsunit, mille kudumine aga seisab, sest ootan Tallinnast oma pakke, kus sees ka kõik mu ringvardad:) Olin kevadel ostnud soome ajakirja Moda 2/2010, sealt need mõlemad kampsid leidsingi. Ise midagi välja mõelda ei jaksa veel, nii palju energiat nõuab harjumine suure linnaga. Õnneks olin pakkinud esimeste asjade hulgas kastidesse ka osa oma lõngavarudest ning ühe karbitäie vardaid.

Siis tahaksin veel näidata ka mõnd taaskasutuskleidikest. Need õmbles Ira juba üksi, saatis mulle pildid. Aga oi kuidas ma rõõmustasin, kui nägin, et oranzikas-pruunikas kleit on seesama, mille me juba kevadel plaanisime koos teha. Ruudulise kangatüki leidsin Balti jaama turult, silt veel küljes, ehtne villane! Ja neerumustriga (siin on näha küll taimornamendiga passeosa, neerud läksid varem juba käiku!) kampsunist olime juba ühe pisikese kleidikese talvel teinud. Et aga antud daamisviiter oli suur ja asjalik asi, siis jätkus ka sellele kleidikesele passeks. Aga kõik pisikesed võluvad deitailid on juba nüüd Ira looming. Kuna me soov oli algusest peale teha kõik võimalikult naturaalsetest materjalidest, siis ka selle kleidi kollased ilusad tipud ja vahekant on täissiidiribadest välja võlutud. Oi, ja siin näen ka ribakest kampsikust, millest tegime Elisabetile ühe kleidi.
Nii hea Ira, et sa meie taaskasutusprojekti üksi edasi vead!
Hea meel on ka, et kui talvel leidsin sellise salongi Teeme teistmoodi ja selle perenaine lahkelt meie väikest kollektsiooni oma salongis eksponeeris, siis nakatasime ka tema oma kudumitest ja kangastest kokkumiksitud rõivaste loomise pisikusse, sest kui sealt hiljem läbi olen astunud, panin tähele, et me ideed on langenud viljakasse mulda.
Ehk kutsub salongi perenaine Irat läbi viima lisaks viltimise töötubadele, mida ta on seal juhendanud, selliste vanade kudumite ümberloomise koolitusi.

Sini-valgete kleidikeste puhul on minu tagasihoidlik panus vaid valge villase plisseerseeliku leidmine:) See seelik oli aus ja ilus. Jäi samuti oma õiget aega ootama. Olen täitsa vaimustuses! Need tipud ja pärlikesed!!!!Aitäh!

Nende pihikleitide lõige on selline, et võimalikult vähe peaks vana kudumit lõikamisega raiskama ja ikka nii, et ühes naiste kampsunist või seelikust saaks vähemasti kaks kleidikest. Kevadises ajakirja Käsitöö numbris on meie põhilõiked olemas, need on nii lihtsad, et igaüks saab hakkama.

Need kleidikesed läksid Pere ja Kodu messile, ehk on praegu juba mõne armsa väikese tüdruku seljas. Mu meelest sellised ideaalsed lastekleidid, et alla saab vastavalt vajadusele panna õhema või paksema pluusikese.

Ja siis veel, et kui keegi satub Disainiöö ajal Rotermanni kvartalis ringi uitama, siis kuskil seal on näitus, kus on üks Madlile tehtud kleit ka välja pandud:) See siin

Algselt pidi sinna kõrvale saama ka teine samadest kampsidest tehtud kleit, kuid see osteti meilt enne ära.
Seal saab näha ka teisi taaskasutusrõivaid, kahju et ma ise vaatama ei saa.

September... rubiinpunane

2010-09-07T23:25:00.000+03:00

On lõngu, mida vaatan poes imetlusega, kuid ostma ei kibele. Minu puhul on tavaliselt põhjuseks liialt kõrge hind. Olid ajad, mil ma ei suutnud vastu panna ja andsin kiusatusele järele, nüüd mõtlen, et topiliseks muutub ta vaatamata oma hinnale. Aga seda lõnga nähes andsin järele. Muidugi, 50% meriinot ja 50% siidi teeb sellle lõnga eriliseks. Vaadates proovitükki, oli see juba üsna viletsa moega. Sellele vaatamata ostsin. Oh...
Katia Tupa on see lõng. Toon on rubiin.
Praeguseks on kudum ka juba valmis, kuid näitan ehk kunagi hiljem, praegu pole pilte veel. Kudusin tütarlapse talvise tuunika, sooja kõrge kraega. Kududa oli muidugi nauding, kuid näha on, et tegu on väga õrna lõngaga. Siiski imeilus. Mulle meeldis ka, et iga vihi ostuga toetad Peruu mägikarjuste lapsi.

Arvatavasti tuleb siin üks pikem paus, sest ees on suuremat sorti kolimine. Mul võtab uue koduga harjumine aega. Vanem tütar oma fotokaga jääb ka liiast kaugele.

Aga siin on käevõrude paar. Emmaste.

Ilus on see triibustik.

Uues Maailmas täna Kudumisgraffiti õhtu! Koome Uue maailma festivaliks.

2010-08-30T14:50:00.004+03:00

Kui oled täna õhtul Tallinnas, siis tasub ehk kohale minna ja midagi lahedat nädalavahetusel toimuvaks Uue Maailma Festivaliks kududa. Plaan on kaunistada kuduumisgraffitiga tänavapostid, turulauad, kiiged ja lava.http://www.uusmaailm.ee

Lisa vaata kudumisgraffiti ürituse kohta siit

Seelikutriibulised

2010-08-18T13:11:00.004+03:00

Kui tegin prooviks esimese seelikutriibulise kaelavõru, siis oli see villasest lõngast ja suvel sellist kanda oli ikka üsna võimatu. Nüüd võtsime aega ja tegime pilte suvistest puuvillastest triibuvõrudest!

Siin on Hargla naise seelikutriipu kaelaehe.

Sellel pildil aga lisaks ka Hargla neiu triibuvõru.

Muidugi on villasega mähitud võrud pisut kaunimad, minu silmale kuidagi paremad vaadata. Kuidagi rohkem seelikutriibulisemad, mahedamad. Puuvillane lõng aga on palju nahasõbralikum. Arvata võib, et maavillast võru turistist ostja naljalt kaela ümber ei pane palaval suvepäeval. Talvel saab teha jälle villaseid, musta kõrge kaelusega sviitri peal võib selline lihtne ehe üsna põnev välja näha.

Sügisvärvides barett

2010-08-17T11:38:00.003+03:00

Heegeldatud rõõmsates sügisvärvides bareti tööjuhis on ka sessamas uues ajakirja "Käsitöö" numbris.
Iseenesest väga lihtne asjake, aga ehk pakub huvi. Mulle väga-väga meeldib ajakirjas olev meeleolukas foto, aga mõtlesin näidata sama mütsikest pisut lähemalt. Kliki suuremaks!

Nende barettidega oli nii, et esimese heegeldasin ju tütarapsele. Ei kujutanud alguses sellist lopsakat lillelist mütsi täiskasvanu peas ettegi. Aga nüüd on neist kuidagi saanud sellised kõigile sobivad mütsikesed.

No säti pisut paremini, kamandasin mina kaamera tagant!

Just nii võiks seda baretti kanda! Hea tuju teeb endale ja teistelegi.

Pisut nippe lõnga valimiseks. Parim tulemus jääb sellisest peenest mohäärist, näiteks Alvita Pukas või ka seesama halli kampsuni Kidsilk.
Ülipeent lõnga võib heegeldada kahekordsena, siis aga muidugi muutub kohe kasvatamiste-kahandamiste arv. Aga mulle on elu õpetanud, et ükski tööjuhis pole täpselt minu käele ning alati on olnud vaja pisut kohendada oma käe järele, sama heegelnõela valikus, igaühele oma.
Iiri roosi heegeldades kasutavad paljud heegeldajad kaht erinevas suuruses heegelnõela, et vältida kiskumist või siis hoopis lainetamist. Nii et, kuigi minu juhendis on kirjas heegelnõel nr 3, siis võib proovida ka 2,5-ga heegeldada.

Simba saalis meil pildistamise ajal ümber jalgade, lõpuks väsis ja heitis puhkama. Kui hästi talle need mütsivärvid sobiksid:) Ei suuda vastu panna ja panen ka pildikese meie 15 aastasest kassiisandast.

Vausabamustriline kampsun ajakirja Käsitöö sügisnumbris

2010-08-16T01:30:00.008+03:00

Head sõbrad, uues sügisnumbrist leiab sellise lihtsa vausabalise kampsuni. Olemas on ka tööjuhis. Imetlen ikka ja jälle blogides näidatud imekauneid haapsalu salle ja just need imelised sallid olid selle kampsuni inspiratsiooniks! Aitäh!

Aga... tegijatel juhtub vahel, ja seekord läks nii, et tööjuhisele unustati lisamast mustriskeem. Kindlasti ilmub see järgmises numbris, nagu lubati. Kuidas see juhtus, eks neid mustriskeeme oli selles numbris tõesti palju ja nii see juhtuski. Kui kellelgi tekkis huvi mustri vastu, siis on see klassikaline vausaba! Vausabamustreid leiab suurest Haapsalu salli raamatust mitmeid ja kuna ajakirjas olev foto näitab kudumit üsna kaugelt, siis panen siia ka mõned enda tehtud fotod, kus muster suuremalt näha.

Klikk pildile ja läheb suureks ka:) Ehk on näha, et muster on vausaba, mis on Haapaslu salli raamatus leheküljel 121.

Et kudum jääks eriliselt õrn ja sarnaneks tõesti haapsalu salliga, siis kudusin kogu kamsuni ühes tükis, kuid mitte ringvarrastel, vaid siiski küljeõmblustega. Nii meeldis mulle, sest oli tunne, nagu kooksin salli:) Krae võib kududa kasvõi sellises pikkuses, et saab tõmmata õhkõrna kapuutsina pähe!

Siin on hästi näha, kuidas muster voolab seljatükil ülalt alla.

Parempidine pind on kootud kahekordsest lõngast, et tekiks kontrast udupeene mustriosaga ning üldmulje poleks liiga peen.

Panen siia ka mustriskeemikese. Ja kui juba muster, siis olgu ka lõige.

Ja lõng on Filati Soft Dream! Tõeliselt pehme unelmalõng, siidisisaldus 30%! vardad võtsin nr 4, sellele lõngale ja minu käele nagu sobis just see vardasuurus.

Käsitööst

2010-08-15T14:44:00.000+03:00

Ma arvan, et paljudel on juba ostetud või vähemasti poes läbi sirvitud kena kohvilauaalbum Kihnu Roosi käsitöökogu.
Ja see album andis ainet mõtlemiseks omaenda ja oma pere kätetöö kogumisest, säilitamisest. Olen alles hoidnud küll vanavanaema heegeldatud imekauneid esemeid,mis on pooljuhuslikult minu kätte sattunud-jäänud, kuid samas on need olnud pidevalt kasutuses. Samuti mu oma ema kaunist käsitööd oleme alati kasutanud-kandnud ega ole osanud seda vääriliselt hinnata. Meie peres on tädi kudunud telgedel suuri põrandavaipu, jällegi on aeg teinud oma töö. Kõik on siis-seal laiali. Ka tuli on võtnud oma osa, kahjuks üsna suure, tulest on küll asjad päästetud, kuid pikka aega puudus võimalus neid korralikult hoiustada. Mõnigi kaunis ese on langenud ka koide ohvriks. Ei ole osanud me väärtustada ja hoida.

Aga mis ma viimasel ajal teinud olen.... oma perele vähe.

Nokitsesin ühe triibukaabli kallal, kui Madli fotokaga tuli ja siin siis poolik Muhu põlleriide triibustik
.

Minu armsa ämma juured on Muhust, ta pajatis hiljuti, et mäletas, kuidas ta vanaema, kes abiellus Hiiumaale, kandis ka mehekodus igapäevaselt muhutriipu seelikuid. Vaid kirikusse minnes ei olevat sellistega läinud. Tal oli olnud ka oranzi-mustaruuduline muhu seelik, teised olevat olnud ikka mustad ja oranzitriibulised. Ning ... mitte midagi pole säilinud. Muidugi, pole imestada, sest pole alles tolmukübetki kogu selle pere, kus pereisa oli koolidirektor, omandist. Väga kurb lugu.
Hm, allolevad seelikutriibud valmis punutud, suutsin unustada, mis kandi triibustikega tegu, ehk tuleb teine kord meelde:) Nii pealiskaudne olengi.

Hall lehebarett

2010-08-03T21:39:00.003+03:00

Möödunud sügisest olen kudunud ja heegeldanud mitmeid barette. Armastan barettte. Nii naiselikud ja isikupärased. Tõsi, paljud ütlevad, et neile barett ei sobi. Mina aga arvan, et igaühe jaoks on olemas õige barett... kui see vaid leida.
Kudusin helehalli bareti, mida saab kanda mõlemat pidi. Madlile meeldis pahem pool!

Siin veidi suuremalt.

Paremalt poolt on aga tuttav sirelilehemuster:)

Kudusin kaks mütsi, sest Madli ja Elisabet teatasid, et neil just sellised baretid veel puuduvad. Elisabetile meeldib aga traditsiooniline lehemuster, nii et tema hakkab oma mütsi niipidi kandma.

Parim osa baretiteo juures on venitamine!

Kootud on barett Gedifra Shetland de Lux lõngast.

Olen mütsiinimene. Kui ilm vähegi kannatab, panen mütsi pähe. Tundub, et mu tütred on selle kiiksu minult pärinud:) Mütsihullud!

Aga veel ...

Hinges kriibib ja pigistab. Lugesime Elisabetiga kahe võrratu kiisu lahkumisest. Ta tormas vihmaga õue meie vana Simbat otsima, tassis ta tuppa, pigistas ja kallistas teda pisaraid valades. Ütles, et Simba ei tohi enam väljas käia. Oh, kui me kõrvalt lahkuvad ustavad teekaaslased... see valu.
Ka meie kiisu on kogu oma elu armastanud koos minuga kududa, koos laotame ikka märjad kudumid suurele voodile ja kinnitame nööpnõeltega. Ja siis Simba heidab ettevaatlikult märjale kudumile ja aitab seda kuivatada. Ja nii on see alati olnud.

Ning kui meie perre möödunud septembris tuli Jossu, siis uskuge või mitte, juba sel kevadel hakkas ka tema mul vormisätitud kraami kuivatama.

Kumbki neis ei ole iial mu töid segamini ajanud, lõngadega pahandust teinud. Jossu jumaldab nõelviltimist . Tema ainus nõrkus on villapallide näppamine. Selle eest armastan teda veel rohkem;)
Talvel kudus Elisabet mõlemile kiisule sooja vesti. Polnud neil selle vastu midagi, hea oli külma ilmaga lumes istuda, soe vest seljas. Siin pildil tuleb Jossule tukk peale, vest on soe ja pehme. Ikka pikutavad on nad koos, puhastavad teineteise kasukat ja tukuvad.

Puhake rahus Flika ja Ferdinand.Post Options

Villast ja siidist ika ja jälle

2010-07-29T12:36:00.003+03:00

See soe kleit oli selgapanemiseks ikka liig ning seepärast ripub ta siin piltidel aia küljes.
Aga ega tali tulemata jää ja Elisabeti kappi õiget aega ootama ta pannakse.
Alati ei ole tahtmist uue riidetüki tegemiseks vana eset väga lõikuda, sellel kleidil jätsime Iraga kaelaava puutumata. Selline argine pihikkleit kukkus välja ja kaamelikarva passe lausa nõudis midagi säravat.

Kuskilt mingid järelejäänud siidist kandiribad peale ja voila!

Oma koha on leidnud kaks sellist kudumit, mida selga panna enam tahaks ... punasel lohmakal kampsunil siin seal augud, beez kamps oli aga tubli pesija masinas kaotanud kolmandiku oma algsest pikkusest (see-eest kasvanud laiusesse!.
Need kaks ootasid mind Balti Jaama kaltsuturul 3 kroonises korvis ja et nad ikka 100% villased olid, võtsin kaasa. Kodus tunduski, et kokku nad tahavad jäädagi!

Tasku oli juba olemas, natuke satsi selle elavdamiseks.

Lisaks veel, et mõlemad kudumid vanutasin enne lahtilõikamist kergelt pesumasinas, see andis ludridele kampsidele veidi rühti ja kaotas topid. Vanutasin 40 kraadise puuvillapesu rezhiimil ja tavapulbriga pestes.

Villast ja siidist

2010-07-25T20:27:00.002+03:00

Siit tuleb jälle üks taaskasutuslugu!

Talvel sattus mulle näppu mitu roosakas-punast täisvillast kampsikut, mis ootasid kannatlikult oma aega.
Kui siis leidsin ühest sekkarist viiekroonise ja veel poeetikettidega varustatud villase seeliku, siis oli aeg sammud Ira juurde sead ja koos tööle hakata. Sellest seelikust sai talvine pihikkleit. Passe jaoks siis minu roosakas-punased kampsid.
Kui juba lõikama hakata, ei tasu enne lõpetada, kui materjal ja ideed otsas.
Mu armas ema oli mulle oma kapist leidnud omapärast värvi täissiidi. Juba järgmisel päeval panin ta roosade kampsunite kotti.
Et ei raatsinud hinnalist täissiidi väga lõikuda, pakkusin Irale välja, et teeks sellest ja järelejäänud roosadest tükkidest veel ühe kleidi. Ja kui kleit on kandjale tüütuks muutunud, saab sellest jälle midagi uut teha, sest siidikangas on lõikumata.

Ja et kampsunitükke veel jätkus, lõikasime välja veel ühe passe, mulle paraja muide! Seisab siiani mul riiulis, valmis õmblemata. Hoogu õmblemiseks oleks jätkunud, pulnud aga sobivat alumis osa. Selle sain, kui tuulasin kapis oma riiete hulgas. Üks hall kontoriseelik ootab nüüd kleidipassega ühekssaamist.

Ja siis veel üks lihtne asjake. Madli vana hõlmikkampsik sai nüüd Elisabetile, lõikasin lihtsalt külgedelt kitsamaks ning heegeldasi jälle kokku.Hõlmad helehalli mohääriga pitsiliseks. Varrukad jäid samaks. Esialgne suurusnumber oli S. Selle kiire projekti tingis külm suvealguse ilm, mil tuli tahtmine just selle kleidiga klassiõhtule minna ja mitte ei leidnud ruttu kleidiga sobivat kampsikut.

Jäime mõlemad hõlmiku uue ilmega rahule!

Seelikutriibulised

2010-07-23T00:28:00.004+03:00

Oleme Madliga, mu tütrega, ikka päris palju neid joonepirrukesi-netikaableid seelikutriibuliseks mähkinud ja midagi uut peaks kah välja mõtlema ja tegema. Ideest valmis nö toote saamiseks läks aega üsna kaua, proovisin nii ja proovisin naa, ikka nagu ei sobinud. Madli andis viimaks hea soovituse ja siis oligi asi käes!

Kui punutud sõbrapaelu kantakse kogu maailmas, siis siin on meie oma värk. Omadele äratundmisrõõmu ja turistile väike meene Eestist - see ongi nende lihtsate käevõrude idee.

Käevõrude juures jääb maavillane lõng esialgu kõrvale, kasutatud on vaid suviselt puuvillaseid lõngu.

Need ongi esimesed neli võru, Elisabet lahkesti poseerib siis nendega! Kõigi neljaga :=)

Siin on aga esimene prooviks tehtud kaelavõru. Minule meeldivad väga punased Emmaste pruudiseeliku värvides kaelavõrud, ehk saan neist ka pildi.

Ja et Madli läheb sügisel Helsingi Ülikooli, siis punub ta neid võrusid lahkesti kõigile soovijaile, et pisut taskuraha teenida. Mina tegin valmis vaid prototüübi ja aitan tal triibulõngu kokku seada.
Tallinnas saab triibuvõrusid osta Allikamaja Käsitöö poest Lühikeses Jalas :)

Pisikesele poisile

2010-07-21T16:33:00.001+03:00

Kui ammu ma pole kudunud nii tillukesele! Silmuseid luues tundus, et kipub suureks jääma, tegin uue katse, tundsin vastupidist hirmu.

Lõnga valisime koos pisipoisi emaga ja mul on hea meel, et ta ostis just selle BBB Meriseta lõnga. Siidi ja meriino segu on fantastiline! Nööbid - need on ju vahvad, eks ole.
Lõng on muidugi kallivõitu, kulus seda komplektile ka omajagu, helesinist pea viis tokki, kuid jäime mõlemad rahule.

Mina olen nii vanamoeline kuduja, et raglaani koon alt üles, kuidagi ei leidnud just oma lõngale sobivaid juhiseid-lõikeid ja seega pidin arvutama ja veelkord arvutama, et mõõte paika saada.
Alati kirun end, et mul pole korralikku kladet, kuhu kõik kirja panen - sellegi töö märkemed on arvatasti kadunud vanapaberikonteinerisse. Oh seda kuuma suve ja hajameelsust.

Jasmiin on oma hurmavad õied praeguseks juba langetanud.

Juulikuus .... lillebarette!

2010-07-02T18:10:00.002+03:00

Keset selget suve heegeldan baretikesi, päris segane, eks ole, aga no rege rauta ....

Selle riisika jaoks lõnga tõin Karnaluksist, etiketti pole käepärast, on vist Softer, igal juhul tegu lõngaga, mis läbis kihelemistesti ja Elisabet hakkab seda sõgisel kandma! Kuna lõng pole just peenike, sai ka barett selline pontsakas ja ümara vormiga. Sellisele lillebareti kulub õsna palju lõnga, kolme toki ülejääkidest teist samasugust ei heegelda!

See lill on heegeldatud Pukase mohäärist ja on palju õrnem, lõng on ka nii imepeenike ja heegeldasin ühekordse lõngaga. Mulle endale väga-väga meeldib:)

Kuidas tundub?

Varsti tahan heegeldada ka ühevärvilist lillebaretti, aga esialgu veel tõmbab kolmevärviliste poole!

Selinne heegeldis jäi silme ette aga netiavarustes kolades:) Keegi oli tänaval pildistanud sellist imeasja!

Lopsakate õitega suvine kott

2010-06-29T11:53:00.008+03:00

Pojengid õitsevad siin Pelgulinnas veel pööraselt, nende lopsakad õied olid silme ees, kui tegin selle koti. Sain vanu kampse pisut vähemaks ja ka üks kantud suveseelik leidis oma koha.

Olen suure huviga jälginud projekti Tarbetust tarvilikuks. Muide just andis mu tütar mulle teada, et läheb sekkareid kammima, heegeldatud linakesi vaja, et teha endale ja sõbrantsidele heegellinikutest kausse! Idee sai ta just sealt.

Aga et ka see lihtsamast lihtsam lillekott on tehtud nö kaltsukoti kraamist, siis tavapärase paari pildi asemel sai tehtud ikka lausa mitu-mitu ja ka tööjuhend on kirjas just SIIN

http://craftwerk.ee/tarbetusttarvilikuks

Ja kuigi esmapilgul võib mõelda, et miks peaks suvekott olema villane, siis ei maksa kõhelda proovimast - selline kott on eriliselt pehme, ei kortsu, hoiab väga hästi oma kuju ja on pisut teistmoodi.

Imelised värvid mu aias

2010-06-16T11:21:00.000+03:00

Need värvid jäägu inspiratsiooniks! Ja julgustuseks mulle värvide kokkusobitamisel.

Kooskudumise Päev

2010-06-10T15:39:00.002+03:00

Ülemaailmne Kooskudumise Päev. Milline põnev üritus! Kus ma küll varem elanud olen, mõtlen ma viimasel ajal liigagi tihti:)

Hirmsasti tahaksin sel päeval olla Tartus ja kui hakkabki vihma sadama, siis leiab varju Lianni Stuudiost, mis on üks ütlemata hubane koht.

Aga võtan siis ja lähen Tammsaare Parki kuduma või ehk hoopis heegeldama:)

Täiendatud 16.juunil - Käidud, Elisabet tuli kaasa ja kudus oma hamstrile (keda tal veel pole!) padjakest. Kuna tal vardaid kaasas polnnud, sai ta endale proovimiseks nr 6 vardad ja töö läks lahti. Armas üritus ja Hollandi prouad olid väga sümpaatsed!

Alustaks näiteks millegi sellise tegemist!

Päikesekleit vanast suvetopist

2010-06-09T19:28:00.001+03:00

Oma väikesele tüdrukule on nii tore rõõmu valmistada. Nagu meiegi, vaatas ka Elisabet ilusate ilmade saabudes ootusärevalt oma möödunudaastased suveriided üle ja ohkas siis, et nii tahaks mõnd uut kleiti.

Ja kleidi ta saigi. Selleks ei kulutanud ma pea üldse ei raha ega ka pikki tunde kududes!

Lõin käärid sisse ühele vanale suvetopile ja peale väikest juurdekudumist ja heegeldamist sai valmis selline kleidike.

Siin siis ka pilt algmaterjalist:)

Tegu siis nii roosa kootud suvepluusiga, mida mina enam kindlasti selga ei pane. Paatkaelus on ju tegelikult jälle moes, kuid minu topil oli see paarist kohast rebenenud. Samas palju ilusat kaunist parempidist pinda. Üles harutada? Ei taha harutada. Nii see vana kudum mul siis ootas oma aega.
Ja jõudiski ära oodata.
Olen sellise projekti nagu Tarbetust tarvilikuks suur fänn. Ja kui projekti ellukutsujad tegid mulle vahva ettepaneku selles osaleda, siis olin väga-väga elevil!

Ning nüüd saab mu vana roosa suvetopi muutumist lihtsaks ja vallatuks päikesekleidks uurida siit.http://craftwerk.ee/tarbetusttarvilikuks

Loodan väga, et ehk annab see lihtne idee põhjust oma panipaigad enne suurt suve üle vaadata:)

Kleidi omanik on küll väga-väga rahul ja juba palju komplimente saanud oma uue! kleidi kohta.

Käsitööst

2010-05-30T18:22:00.003+03:00

Kuigi väljas on jälle kaunis soe, istun mina toas ja koon. Kududes on hea mõtteid veeretada!
Kõikjal toas on lõngu, üritan neid pidevalt silma alt ära panna, aga juba mõna aja pärast vallutavad nad oma positsioonid tagasi.

Mõtlen ikka eilsele Disainimaja müügipäevale Rotermanni Prooviveskis ja et kui palju kaunist ma seal nägin.
Tänane sissekanne ongi nagu mulle endale.
Kui tagasi vaatan oma möödunud aastale, siis maikuu lõpuks olin juba toibunud sellest, et sain koondatud oma töökohalt, kus tahtsin pensionipõlveni olla. Igal hommikul avasin kabineti ukse hea tundega, õhtuti oma töölauda sättides tundsin, et teen tööd, mis mulle meeldib.
2009. aasta 2. jaanuaril aga seda ma enam teha ei saanud.
Peale esialgset meeleheitlikku rabelemist uue töökoha otsinguil tundsin ma, et jõudu pole.
Üsna märkamatult kudusin oma perele üht teist kõige selle närvesööva sebimise kõrvalt. Ja tundsin, et see on see, mida mul vaja oli, mida tehes tasapisi taastusin. Ma polnud käsitööd teinud aastaid, muud huvid sisustasid aega. Olen küll varem väga palju käsitööd teinud, sellega isegi vorsti leiva peale teeninud!, aga see kõik oli nii-nii ammu. See tunne, kui saad midagi oma käte alt tulnut valmis, oli lihtsalt nagu tagasi lapsepõlvekoju jõudmine.
Suve lõpupoole utsitas mu vanem tütar mind osalema Uue Maailma Festivali Tänavaturul. Võtsin sinna kaasa kõik suve jooksul tehtu ja see oli üks eriliselt armas päev!
Hakkasin jälle tihedamalt suhtlema Iraga, oma klassiõega, kellega olime noorena aastaid ninapidi koos toimetanud, küll kudunud, õmmelnud ja mida kõike veel teinud.
Ira julgustas mind osalema projektis Käsitööga tööle 2.
Ira oli see, kes minu katsetused villaste kudumite taaskasutamisel kriitlise pilguga üle vaatas (no minu õmblusoskus pole just kiita ja vändaga masin on parasjagu logu) ja ettepaneku tegi, et võiksime neid ideid koos ellu viia. Minul oli ju aega otsida materjale ja neid kokku sobitada ja ette valmistada. Ira vormistas kõik kauniks ja korralikuks ja lisas omalt poolt vahvaid mõtteid. See koos tegemine näeb välja nii, et kogun oma ettevalmistatud saagi kokku ja tassin Ira juurde, kus hakkame siis koos pihta, õmblusmasina juurde mind ei lasta kunagi! Kokku sobitada, lõigata - seda teha ta lubab (kuigi ta peab minu lõigatud servad tihti korralikult üle lõikama:D), õmmelda mitte! Ja jumal tänatud, et see nii on.Koos leiutame lõikeid. Selle kõige juures on huvitav, et oleme nähtavasti mitugi korda jalgratta leiutanud. Näiteks sündisid vanutatud kampsunitest suurte kottide väljalõikamisest jäänud tükkidest randmekotid, olime maru õnnelikud ja tegime kotikesed, millel pole vaja lukku ega trukke. Kui olime neid teinud ja tikkinud ja oma tuttavatele näidanud, siis mäletan hästi, kui jahmunud olin, kuuldes sõbratari teismelise tütre käest, et just sellise lõikega kotid tulid müüki Vero Modasse (need, tõsi küll, olid kunstnahast). Uh. Aga mis teha. Ikkagi on tahtmine teha uut vanast, säästes niimoodi keskkonda ja seepärast teeme neid vahvaid kotte ka edaspidi. Ja muidugi oleme nüüd nii nakatunud sellest ümbertegemise pisikust, et materjali on varutud kottide kaupa ja enam ei jõua iga uut tegemist pildile püüda. Eriti meeldib teha just lasteriideid, lapsed võtavad need nii suure rõõmuga omaks.

Meil oli tore võimalus seda kudumite taaskasutusideed tutvustada ka ajakirjas "Käsitöö".
Ja lasteriided, need tulid ikka vajadusest, sest osa neist saab kohe mu noorema tütre omaks!

Nüüd sai see tore koolitusprojekt läbi ja ma võin jälle aktiivselt tööd otsima hakata (projektis osalemise tingimuseks oli Tööhõiveameti arvel olemine).
Kuid, kui saime Viljandi Kultuuriakadeemias kätte oma tunnistused, tekkis hirmus tahtmine veel edasi õppida :D

Sügisest oleks see võimalik. Tahaksin seda teha.

Viht lõnga ja mitu toredat ostu

2010-05-29T15:12:00.005+03:00

Miks küll ma selle ostsin? Käisin Raasikul. Mul olid vajalikud ühevärvilised villased lõngavihid juba hunnikus, villaloor ka juba kaalutud. 20 tiiru laos tehtud ja siis viimasel minutil rabasin selle vihi ka veel! Algul tundus mulle, et nende kodukal seda väljas polnudki, kuid siiski eksisin. Foto ei anna ikka värve edasi. Pesin siis kodus oma aarde puhtaks ja nüüd ei teagi, mis sellest teha võiks.
Andke mõni hea idee!

Mulle tundub, et need järgulised lõngad on sageli vihis ja tokis isegi kaunimad, kui valmis kootuna. Talvel kudusin Novita Marjaretke lõngast kampsunikese. Murakatoonides. Sai selline.

Ka päris nunnud värvid, eks ole.
Esimest korda aga kudusin Raasiku Artistic lõngast põlvikud, päris naljakad tulid välja. (Muster on ajakirjast Käsitöö, raamatukogust võtsin, ei mäleta, mis aastakäigu omast)

Kas teha veel ühed põlvikud?

Aga tahtsin rääkida ka, et käisin täna Disainimaja laadal Rotermanni proovilaos ja ostsin sealt mitu vahvat vidinat!
Disainikombinaadi Barbie-prossi ja pliiatsikõrvakad. Need on lihtsalt nii toredad!
Veel imetlesin Hõngu väljapanekut ja proovisin selga nelja! kleiti. Kahjuks seda oma ma täna ei leidnud, küll jõuan, aga lahedad olid kõik need kaks stangetäit redisainitud riideid.
Siis ostsin veel vahvad suvised needsamad! pärlitest korralimoodi kõrvakad.
Ühed võluvalt lihtsad punased puust mummud, vist siit poest.
Ja veel sellised põlvikud.
Ongi vist kõik!
Ah jaa, sain imetleda kõrvakaid, mis kolmapäeval loosimisele lähevad, võrratud, nagu kogu Reeda looming!!!
Tore ettevõtmine oli, kuigi ilm polnud linnas jalutamiseks just kõige parem ja võib-olla seetõttu ka rahvast veidi vähe, kuid kella viieni on aega, jõuab veel minna!

Võta kaks kampsikut ... ja üks vana seelik

2010-05-27T10:53:00.005+03:00

Sedakorda siis suvepäevadeks!
Eelmises postituses tutvustasin veidi seda ideed ja siin on veel üks võimalus võimalus nende riiete kokkusobitamiseks!

Mõned detailid.

Sama kleidikese ehk tuunika keskkoht.

Ja see allosa oli naiste suvine kudum.

Sama topi ülemisest osast sai teise kleidi passe muutmata kujul!

Veidi krookimist ja kandiga ääristamist!

Selle kleidi alumise osa sai tehtud meeste puuvillasest suvekampsunist, millest jätkus ka vahetükiks ja teise kleidi passeks!

Ja vana seelik - sellest said põlvpüksikesed!

Vaid vest uhkeldab uuest kangarestist esiosaga, seljatükk on samuti vanast puuvillasest kudumist.

Vestinööbid tulid ühe koidest puretud kampsuni küljest ja lõin nad uhkesti läikima ka!

Iraga koos me neid tegime ja kuigi mitmeski asjas me ikka vaidlesime ka, siis lõpptulemuse üle otsustavad kandjad, lapsed aga teadagi on oma ütlemistes otsekohesed! Ja neile meeldis!
Kui on tahtmist midagi taolist meisterdada, siis põhjalikuma seletuse leiab sellesuvisest "Käsitööst".

Kevadised õied

2010-05-25T22:05:00.004+03:00

Olnud paar kaunist ilma meelitasid õue!

Otsisin välja Elisabeti juukseklambrid, mis said tehtud suviste pidulike taaskasutuskomplektide juurde ajakirja Käsitöö kaastööna.Tegime need ikka koos Iraga, nagu ka kogu selle väikese taaskasutuskollektsiooni. Kellel huvi, siis julgustan oma riidekappide sisu veidi tuulutama ja tõesti, lastele meeldivad sellised looga riided!
Et Käsitöö ilmub ka soomekeelsena, siis siin toreda pealkirjaga lastelehekülg!

Siis ei suutnud vastu panna ja sokutasin lillekasti õite vahele veel lapse kaelaehted!

Madli, mu vanem tütar, pidi jälle klõpsutama emme rõõmuks pilte lilledest ja nipsvärgist:) Milleks siis veel üürike lilleilu, kui mitte imetlemiseks koos sõpradega!

Kaela ja randme ümber

2010-05-23T23:38:00.001+03:00

Joonepirrukesi kõlbab nii ümber randme kui kaela kinnitada, internetti need paraku kätte ei too.

Lustakaks vahelduseks aga sobivad küll!

Otepää neiu seeliktriibustik sobib tänapäeva neiule, kes vast paksu triibuseelikut igapäevaselt selga panema ei kipu.

See joonepirruke siin on villane, järgmised aga tulevad juba suviselt puuvillased.

Joonepirruke

2010-05-20T19:32:00.002+03:00

Minu joonepirrukeste kogu sai täiendust

See mahedates toonides triibumuster on Jüri seelikult.

Seelikutriibustike jahil lugesin ka erinevid materjale pikitriibulise seeliku leviku kohta. Lisaks muule huvitavale leidsin K. Konsini raamatust "Kudumid" sellise toreda lõigu -

19. saj. teisel poole asendati mahedate toonidega taimevärvid järk-järgult aniliin- ja asovärvidega, mis tingis seelikutriibustike muutumise märksa intensiivsemaks.

Triipmustreid käidi üksteiselt eeskujuks võtmas. Selleks mähiti värvilised lõngad pulgakesele (joonepirrukesele) kindlas järjekorras ja võeti see näidisena kaasa. Mõned naised olid ümbruskonnas tuntud osavate joonepirrukeste seadjatena.

Ka minu netijuhtmed on ju omalaadsed joonepirrukesed! Nende saajad viisid meie seeliktriibustikud ilma pidi laiali. Võrgukaabel sarnaneb puupulgakesele, vaid palju pikem on! :)
Kui pidin maikuu alguses tegema slaidiesitluse oma juhtmeprojektist, siis kandis see pealkirja "Joonepirrukesed - rahvusmustrites võrgukaablid". Nüüdseks on see mulle nii suupäraseks saanud, adumata, et teised ei pruugi selle sõna tähendusest aru saada:)

Siin küsiti minult, palju neid triibukaableid tehtud ja vastasin, et praeguseks üle kolmesaja. Selgus ka, et uute tegemiseks on lõngatoonide valik nadiks kahanenud. Sestap sõitsin täna Raasikule ja naasin sealt rahast lagedana ja kotid täis lõnga ja villaloori. Oh! Lisaks hädavajalikule valikule ei suutnud vastu panna mitmevärvilisele artistic lõngale. Nende kodulehel seda värvi ei olegi, mille mina valisin! Madli lubas homme pildistada mul üht-teist ja lasen ka sellest vahvast lõngast pilti teha.

Setu pits savis, litrid ja linnupesad

2010-05-19T19:22:00.002+03:00

Tahaksin jagada oma lapselikku rõõmu isetehtud taldrikust. Aili Palmi õpitoas proovisin! Tundsin end tõesti lapsena, kes oma vormitud kausikest võib nädalate kaupa imetleda:)
Taldrikul aga on kaks paari kõrvakaid, mis endale tegin ja mis on minu paljudest villastest kõrvaehetest lemmikumaid oma lihtsuse ja tagasihoidliku värvi tõttu.

Hallid on linnupesakesed, soojad ja turvalised igapäevased ehted. Lihtsad villapallid said külge litrid, mis pudenesid suvekleidi passelt ümbertegemise käigus.

Rahvusmustrites võrgukaablid vol 5

2010-05-18T09:18:00.003+03:00

Hiiumaa vikerkaarevärvides küitkuubede triibustikud on võrratult kaunid! Reigi nooriku küitkuue triibustiku sain lõpuks teha, otsisin kaua erksat rohelist!

Villapallidest kee

2010-05-16T23:37:00.000+03:00

Need nõelvilditud pallikesed, mis väike Jossu oma pehme käpaga laiali paiskas, said kaelakeeks. Tegin selle endale, sest maavillasest keed kandja nahk siiski tunneb ja paljud seda ei talu.

Endale väga meeldib ja musta kampsuni peal tuli õrn lillakas-roosa kaunilt esile.

Mummukesi on selles kees ikka omajagu!

Oi aegu ammuseid ...

2010-05-10T19:56:00.003+03:00

kui daamid olid ka suvisel ajal kaunilt kaetud.

Ja kuidas pits rõhutab kaunist maniküüri! Mina näeksin hea meelega seda moodi rohkem tänavatel ka praegu, nii praktiline meie heitlikus kliimas.
Need valged poolkindad tegin vanast villasest sallist! Sall oli äraviskamisele määratud, kaelas kanda seda vist enam küll ei tahaks, rohked pesemised vale pesuvahendiga on maavillase salli tuimaks vanutanud. Aurutasin salli nii pehmeks, kui sain ja heegeldasin sellised randmekatted.

Et muster oli niigi kaunis, siis rõhutasin veidi küljeõmbluseid ja see ongi pea kõik, mis lisasin.

Ja ühest kitsast sallikesest saab kaks paari pikki pitsilisi poolkindaid!

Villase võlu

2010-05-07T23:10:00.000+03:00

Need on villapllid, mis ootasid kõrvaeheteks saamist. Kuni meie Jossu-Kiisu minu hoolega sätitud kuhilad segi paiskas ja mu tegemise tuhin kadus.
Helistas Tarmo, kel oli fotokas kaasas ja kes parajasti oli Vabaduse Väljakul, kust algas jalgrattasõit Tallinnas piirkiiruse alandamise toetuseks. Mummud ja valmissaanud kõrvakad kotti ja kohale!

Ilus sammal kasvab Vabaduse Väljaku konteinerites:)

Mummudest sai aga kee, mida hoiab koos Villu. Pilti sellest veel pole. Loodan jälle sõprade abile!

Villu ja Veevi

2010-05-07T00:09:00.007+03:00

Teate ju Villut ja Veevit! Kindlasti. Mõnus ja toekas paarike, muidugi pean nüüd silmas kaht imemõnust käsitöömaterjali.
Mul on mõlemaid nii paar meetrit.

Siin üks jupike... Ristna (ülalt neljandal fotol meie punase katusega majake, nii nagu ta veel paar suve tagasi seal seisis) otsast korjatud õnnekiviga.

Ainul mõte villasest kaelaehtest ajab paljusid õlgu võdistama. Aga mulle miskipärast sobib.
Tegin eile villapallikestest lillekobaraid. Kõrvaeheteks. Sättisin suuruse järgi valmis ja hetkeks vaatasin mujale. Sellest piisas. Jossu oma pehme käpakesega lükkas pallihunniku liikuma:)
Korjasin kõik kokku ja enam polnud tahtmist kõrvakaid teha. Pilk jäi sellelesamale villasele kivikeele pidama ja tegin pallikuhjast hoopis kobarakee. Mul on pilt mummudest enne keeks saamist. Kui Tarmo selle mulle saadab, siis tahaks näidata, endale nii meeldis.

Siin aga veel kivikee.

Kinnise tegemise näitas ette Liana. No ikka traadist kohe!

Mul on kõikjal need Hiiumaa kivid. Kõige tillemad ripuvad kõrvaehete küljes, siis kaelas ja käe ümber. Ristna suved...

Päike tuli välja!

2010-05-05T12:35:00.005+03:00

Peale eilset vihma sirab täna kõik nii värskelt!

Kuigi selle käevõru jaoks on veel liiga vara, otsisin ta juba kapist välja. Tegi selle möödunud sügisel, ootas oma aega! Villapallide vahel on ka peidus auguga õnnekivi Ristna otsast. Villapallid ise on lihtsalt ülejäägid, kokku vabalt heegeldatud. Käevõru aga on korralik, kinnisega, mudugi pole seda pildil näha:)

Kollase kaelaehte aga kinkisin Tiiule, oma armsale sõbrannale, samuti sügisel.

Ja kui veel mõtlen oma kollaste peale, siis Madli sai sellised kollased pallikesed!

Aga tegelikult tahtsin rääkida, et kiigake Disainimaja blogi, seal on käimas tore loosimäng, kus auhinnaks on imeilusad kõrvaehted, kollased muidugi!

Säravsinine

2010-05-01T21:32:00.003+03:00

Tsillade õitsemise aeg! Pelgulinna vanad aiad sinetavad. Elisabet toob iga päev kimbukese tuppa.

Kui Kersti rääkis mulle oma suvise heegelkoti ideest, ei olnud meil esialgu plaaniski teha seda särvasinisest lõngast. Mõtlesime, et võiks teha väikese loodusvalge linase kotikese
.
Seadsime siis sammud Lianni lõngapoodi ja valisime välja Katia linase lõnga Lino, riiulite vahel tiirutades aga jäime imtlema Katia Bolero erinevaid säravaid tokke. Poest lahkusime nii linase lõngaga kui ka kolme säravsinise keraga!

Mul polnud esialgu üldse ettekujutust, millise koti võiks sellisest lõngast teha, plaanisin hoopis heegeldada esmalt linase ridiküli. Kuid juba samal õhtul, kui erinevaid heegelnõelu ja mustreid proovisin mõlema lõngaga, oli mulle selge, milline saab olema Bolerost heegeldatud kott.

Siin on kauniteks suvepäevadeks ja -õhtuteks tehtud kotike leidnud koha Kersti aias tsillade vahel Liisu Arro imelisel roosilisel tordialusel.

Tahtsin teha sellist kotikest, millega saaks nii õhtul pidutsema minna, kui ka suvisel tänaval jalutada.
Kui peita kett kotti, saab sangade alla jäetud avausest vabalt käe läbi pista ja ongi ridiküli asemel lahe suvine käekotike. Sangade sisse peitsin 20 cm pikkused joonaluad ja fotol pole näha magnetkinnist, mis neid koos hoiab. Heegelnõel number 3. Sang pärit ühelt ajast-arust ridikülilt, punusin ahelsilmustest keti vahele ja sai veidi toekam. Lõnga kuluski 3 tokki ja rohkem satsikesi, kui see üks sangade all, teha ei saanudki.

Kunagi oli mu emal umbes selline nahast kott, oi kuidas mulle meeldis sellega linna peal eputada ... salaja muidugi:)

Klotsikesed

2010-04-30T18:00:00.003+03:00

Ma olen Lini suur fänn. Sain temaga tuttavaks Tartus ja olen selle tutvuse üle väga õnnelik. Tema loomingust kiirgab ilu. Vaadake vaid tema imelisi ehteid Disainimajas. Ostsin tema käest just sellise kauni punastest kuubikutest kaelakee. Ja siis veel punase puust pärliussi. Mõlemad ehted on lihtsalt vaimustavad, ideee ja teostus - geniaalne. Juba nägin kuskil blogis tema pärliussi täpset koopiat ka:)!
Usun, et Lin oma uue puidust ehete kollektsiooniga on minusugustele meisterdajatele jälle uue suuna kätte näidanud :D

Tegin puust kuupidest (mida ma enne tema ehete nägemist iial poleks taibaud osta!!!) mõned kõrvakad. Klõbisevad nii mõnusalt ja kuigi siin piltidel panin nad puusse, siis kõrvas on ka väga lahedad.

Piibelehekindad baretiga

2010-04-28T11:43:00.005+03:00

Enne kaablite triibustamist kudusin Kerstile kevadise baretikese ja poolkindad. Tegime neist tema juures paar klõpsu ka. Ei ole see pildistamine kerge töö - imetlen kauneid fotoseeriaid blogides, mõtlesin kaua, kas panna siia neist veel mõni mu oskamatu pilt. Aga et eelmisel korral jäi objektiivi ette vaid osa kinnastest ... las nad siis olla siin. Pärast hea meelde tuletada, mis tehtud.

Baretti alustasin soonikuga ja edasi kudusin lehemustrit ning siis hakkasin kahandama nii nagu parasjagu õige tundus, õpetust pole sellise mütsi kudumise juures vaja, sest iga lõng ja olemasolevad vardad on erinevad. Õnneks tuli välja selline petit beret, nagu ette olin kujutanud.

Kerstile, kes käsitööd armastab, on rõõm jälle midagi uut teha! Ütlesin talle juba, et ta on nüüd üks minu kolmest muusast. Teised kaks on muidugi mu armsad tütred.

Veel on mul hea meel, et pildile jäi ja Liisu Arro kirssidega vaagen. Olen Liisu loomingu austaja ja kuigi mul endal pole veel tema kauneid töid, imetlen neid Kersti juures. Selle vaagna juurde tõi ta eile Liisu ateljeest veel hiigelsuure kaanega kausi - lihtsalt võrratu!

Meite mustreid vol 4

2010-04-24T18:24:00.002+03:00

Netikaablite seelikuid ...

Vormsi

Harjumaa

Kadrina

Kõik triibukaablid pakiti kinkekotti koos shokolaadi, likööri ja muu põnevaga ning NATO kohtumist kajastama sõitnud välisajakirjanikud said igaüks sellise suveniiripaki.

Meite mustreid vol 3

2010-04-23T22:16:00.001+03:00

Ja veel triipkoode!

Rannu

Tori

Veel Tori

Audru

Karuse

Läheb silme eest kirjuks ja lõpetan.... a mul on neid veel:)

Meite mustreid vol 2 - rahvusmustris võrgukaablid

2010-04-22T15:30:00.004+03:00

Mõned:) triipkoodiga kaablid veel.

Sangaste

Peale Sangastest tulevad Emmaste, Pärnu-Jaagupi, Saarde, Muhu, Tartu-Maarja, Torma ja Vastseliina.