Saturday, April 6, 2019

Kullamaa naine 19. sajandi keskpaiga rõivastes ERMi püsinäitusel

               
Foto: Heli Kiverik. Kullamaa naine 19. saj. keskapigast ERM püsinäituselt. Mannekeenil peas kabimüts, mis kogutud Lääne-Nigulast,  kangas ja kardpits  sarnased Kullamaa kabimütsidele.


See mu lemmikkomplekt muidugi, sest just uuel püsinäitusel sain uurida nii sinisepõhjalise seeliku õigeid värve kui  üht kahest  Kullamaa kihelkonnast kogutud kampsunist ajal, mil muuseumi kogud uude majja kolimise tõttu kinni olid.

Kui eelmised komplektid olid koostatud ilma kampsunita, siis siin saab näha, kuidas siis kampsun seljas istub, kui pikk see on, kuidas on volditud sees  ja uurida kampsuni varrukasuud.

Tegu on nagu eelmistegi komplektide puhul abieluseisuses naise riietega, kellel on ees põll ja mütsil näitab abieluseisust valge  pits ehk treemel.

S e e l i k  ERM 17400


                                  Foto: Heli Kiverik. Seelik ERM 17400 muuseumi püsinäitusel


See Teenuselt kogutud seelik on  valmistatud 19. sajandi I veerandil.

Kullamaa kihelkonna nagu ka Läänemaa seelikutes üldse armastatud heledad sinised triibud. Tänapäeval ütleme küll helesinine, toona öeldi hele potisinine. Ka punased toonid saadi erinavate kodumaiste taimede abil, samuti oli võimalik osta punaste toonide värvimiseks  punapuu (parnambupuu) laaste ja putukapunast (košenilltäid ehk kaktusetäid, millega värviti ilusaid erksaid punaseid toone.  Sinist  sai värvida indigoga, ka nn viiulivärviga (sinipuu laastud),  kollast erinevate eestimaiste taimedega. Olid veel igasugu muud meetodid, mille kohta olen lugenud, kuid mina küll ei oska öelda, mis taimede vm täpselt selle seeliku lõngad värvitud on.
Eile näikes lugesin, et Häädemeeste kandis saadi imekena rebasekarva (pruunias)punast nii, et värviti villad lepakoortega. Lepakoored keedeti enne muidugi  peitsiga, silmakiviga (vaskvitriol). Kui siis saadud veega villa värviti, olnud vill alguses hallikas, siis pandud see riidest kotiga  leivaahju kust just leivad välja väetud. Peale paaritunnist kuumutamist väeti välja, liigutati segi ja lasti veel seista. Nii saadi ilusad punased villad - punased kui rebased, mille punane värv olevat olnud hästi püsiv.


Seeliku allserva kaunistavad lai hõbedane kardpael ja kitsam  4 cm laiune täissiidist pael.

ERMis on kolmel Kullamaa seelikul väga sarnane värvikasutus, triibustikud küll erinevad ja üks seelikutest märgitud hilisema valmistase ajaga, kuid siiski saab nende põhjal öelda, et sinisepõhjalised punaste triipudega (mitte veel erkpunase, nagu hilisematel ruudulistel seelikutel) seelikud olid levinud vähemalt 19. saj. keskpaigani.

K a m p s u n  ERM A 509:3202

Kullamaal öeldi kampsuni kohta kamsol.

   

Fotod: kampsun, naiste , ERM A 509:2302, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/604008 


Kampsun on kogutud 1920. aastal ja legend juures, et "tarvituselt kadunud 30 a eest".
Kogutud Vaikna vallast, Koolmaa talust.

Kampsun pidi olema hästi ümber keha õmmeldud ja lühike. Selle kampsuni pikkus ilma seesideta on 40 cm, seesi pikkus on umbes 6-7 cm.
Kaarjad seljaõmblused jooksevad Lääne-Eesti kampsunitel hästi kitsaks kokku, see on nende üks tunnuseid kirjutab Manninen. (Eesti rahvariiete ajalugu, lk 244).
Kullamaa kampsunid on rõhmseesilised, kaks rühma külgedel, üks taga. Voldid teravaks pressitud.  Rühmseessilised kampsunid on Lääne-Eestis levinud. Mannineni järgi ulatuvad Lääne-eesti kampsunite seesid selja keskjoonel vastaspoole voldihharjadele hästi lähedale.
Kampsuni käiksed õmmeldi puhvis ja voldilised, alt on need üsna kitsad.


                                    Foto: Heli Kiverik, Kullamaa kampsun ERMi püsinäitusel

Varrukad on alt üsna kitsad ja võib tekkida küsimus, et kuidas Kullamaa väga laiade varrukatega särg sinna mahutada. Üldiselt mähitakse laiad varrukad enne kampsuni varrukasse libstamist tihedlt ümber käe ja nii ei kortsu nad kampsuni kitsa varruka sees ning mahuvad kenasti.
Teine võimalus, et kampsuni all kanti kitsamate varrukatega pikka särki. Käisin ERMis uurimas särki, mille legendi on kirjas, et seda "kanti alussärgina,  talvel külmaga või heinal käis oli pihakatteks".. Sellel särgil polnud varrukasuu värvli külge kurrutatud, värvel puudus, varrukasuu laius on  24 cm ja varrukad on ka lõhemad, pikkusega  ca 39 cm.



     Foto: Heli Kiverik. Kampsuni kaelaava on väike, kaunistuseks sinisest siidpaelast kant.

Seljakaared on samuti kaunistaud helesinise siidpaelast "teraskandiga", mis on juba katkenud ja hargnev.



       Foto: Heli Kiverik. Kampsuni varrukad on laiad ja üpris ebakorrapäratult volditud.

ERMis on ka teine Kullamaa kihelkonna kampsun ERM 17380, kogutud Luiste vallast 1913. aastal, Loodna külast. Selle valmistamise ajaks on märgitud 1853. a. Legend ütleb, et "tüdrukute riie veel 20 a. tagasi".


Foto: kampsun, naiste, ERM 17380, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/646925 




P õ l l ERM A 293:92



                          Foto: põll, ERM A 293:92, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/503369 


Põll on Risti kihelkonnast kogutud, kuid sitsiriidest põlled olid moes ka Kullamaa kihelkonnas. Põlle pikkus 84 cm, laius samuti 84 cm.

K a b i m ü t s  ERM 10777


                         Foto:  kabimüts, ERM 10777, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/563928 



Tegu pole küll Kullamaa kihelkonnast kogutud mütsiga, vaid Lääne-Nigula kohelkonnast, Paliverest muuseumi saadud peakattega, kuid siidkangas on kolmel ERMis oleval Kullamaa mütsil väga sarnane. Samuti on sarnane niblatud kardpits.  Müts on kogutud 1913. a. ja vanuseks on märgitud 180. aastat, mis teeks valmistamise aastaks 1733. Mannini järgi on naiste mütsid tarvituse 1770. aastatel, nii et selle mütsi vanus võib just nii aukartusäratav olla.
Kabimõtsid tõrjusid Läänemaa mõnes piirkonnas, ka Kullamaal välja tanud. Kabimütsidest hilisem mood, pottmütsid aga kaotas moest omakorda 19. saj teises pooles kabimütsid, olles vahepeal mõlemad kõrvuti ja üheaegselt tarvitusel.
Püsinäituse mütsile on lisatud lai täissiidist lint, mis kogumise ajal puudus.


                          Foto: tanulint, ERM A 927:2, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/522158 


Müts tundub olevat ilma valge pistserva, treemlita, kuid lähemal vaatlusel paistab, et see on siiski olemas, lihtsalt ajaga on valge pits mütsi sisse vajunud. Konserveerimise käigus enne püsinäitusele panemist on treemle puhstatud ja oma kohale seatud, nagu kõige ülemisel fotol näha.  Abielunaise müts oli alati kaunistaud valge treemliga.

Manninen kirjutab, et nii kabi- kui pottmütsi kandis ka neiud, kuid sel juhul ilma treemlita.

K a e l a r ä t i k.  H e l m e d.

Rätikut ma muisit ei leia, kuid kampsuni kaelaavasse sobib mõõtmetelt väiksem rätik, narmastega või ilma.

Rohelised klaashelmed on kogutud Kirblast ERM A 509:6171



                  Foto: helmed, ERM A 509:6171, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/504529 

S ä r k pole kampsuni alt näha, kuid särkidest on juttu eelmistes postitustes.

S u k a d on valged, puuvillasest lõngast kootud ja neist kirjutasin ühes eelmises postituses. Muide, need ERMi püsinäituse sukad on minu kootud :) 

See komplekt sai läbi vaadatud. 

Edaspidi püüan  kirjutada veel erinevatest riideesemetest ja muidugi kunagi näitan ka kostüümi, mis mul valmimas. Praegu on tegemisel särk, kampsun, seelik,  milledest tahaks ka pilte näidata. Eks kui midagi valmib, siis ... 

Tahaks rääkida ka Kullamaa kihelkonna uuematest riietest, kui moodi tulid punasepõhjalised ruudulised seelikud, särkidele õmmeldi rinnalapid ja neile tikiri punase niidiga ristpistes ja kanti triibulisi villaseid sukki.  


Meesterõivad ka veel ju.




No comments:

Post a Comment