Monday, April 8, 2019

Kullamaa kihelkonna tanud

Kullamaa kihelkonnas kadus tanude kandmise mood nii varakult, et muuseumis (ERM) on neid vaid üksikud.

Kabimütsid, kui moekamad ja ihaldusväärsemad peakatted, tõrjusid linasest riidest lillkirjas tanud kasutusest. Kabimütsid omakorda said 19. sajandi teisel poolel tõrjutud  pottmütside poolt, mida kanti veel 20. sajandi esimestel kümnenditelgi.

Kui aga soovida omale siiski Kullmaa rahvariiete juurde lillkirjas tanu, siis  peab enne selgeks tegema, et kas komplekti muud osad on enam-vähem samast ajast kui tanud.
Kui teame, et vanim Kullamaalt kogutud seelik on sinisepõhjaline rebasekarva triipudega ja alt laia hõbekardpaelaga kaunistaud, siis mina teeksin tanu just selle seeliku juurde. Eelmises kahes postituses on see seelik komplektis kabimütsiga  ja  jälle võiks mõelda sellele, et kui samaaegselt kanti nii tanu kui kabimütsi, siis nooremad ja jõukamad naised oleksid valinud ikka juba moeka kabimütsi, kuid kaunis tanu sobib vanemate seelikute juurde ju küll.
Muidugi kanti üleminekuperioodil ühelt peakattelt teisele samaaegselt mõlemaid, polnud ju tegu tänapäeva mõistes kiirmoele omase tempoga, siin võiks mõelda, et mis vanuses on rahvariiete kandja. Selge see, et vanemad inimesed hoiavad alati vanast kauem kinni. Seda on näha 20. sajandi alguse perepiltidelt, kus linlikus rõivastuses perekonna keskel troonib pottmütsis vanaperenaine.

Kui seelik on  sünteetiliste värvidega värvitud kitsaste triipudega triibuline või ruuduline, siis peakatteks võiks olla pottmüts, eriti erksate punaseruuduliste seelikute juures. Ka triibulisi seelikuid on Kullamaa kihelkonnast kogutud erinevast ajast. Eelmistes postitustes tutvustatud kabimütsid sobivad seelikute juurde, mille valmistamise ajaks ehk kõige hiljem 1860ndad aastad.  Peale seda tulid moodi juba erksad punased/lillad kitsamad triibud ja nii kooti seelikutriibud juba neis moevärvides ja muidugi nendega kõrvu ilmusid juba esimesed ruudulised seelikud kõikvõimalikes toonides. Mina lähtuksin sellest, et kui kandja on neiu (meeldetuletuseks jälle, et mütsimoe levimisega said ka neiud õiguse kanda mütse, sel juhul ilma valge servapitsi ehk treemlita) või noor abielunaine, siis ikka moekam müts. Samas kui on mõte rahvariietes abielluda, siis võiks pruudimüts olla just vanemamoeline, sellest allpool. Eakamale kandjale ei saa pahaks panna moekamate värvidega triibuseeliku juures kabimütsi kandmist, et nagu hoiaks veel vanast mütsimoest kinni või nii.  Aga kui vaadata, kui palju on Kullamaa kihelkonnast kogutud pottmütse, siis on selge, et neid ihaldasid nii noored kui vanad ja ilusad ümarad pottmütsid tõrjusid kabimütsid välja, kuigi mingil ajal kanti neid samaaegselt. 

Pottmütsidest kirjutan veel eraldi postituse.

Niisis. Kui teame, et vanim Kullamaalt kogutud seelik on sinisepõhjaline rebasekarva triipudega ja alt laia hõbekardpaelaga kaunistaud, siis mina teeksin tanu just selle seeliku juurde. Eelmises kahes postituses on see seelik komplektis kabimütsiga  ja  jälle võiks mõelda sellele, et kui samaaegselt kanti nii tanu kui kabimütsi, siis nooremad ja jõukamad naised oleksid valinud ikka juba moeka kabimütsi, kuid kaunis tanu sobib vanemate seelikute juurde ju küll.

Kui ma oleks hea tikkija, siis teeksin minagi oma mahedates üleminekutoonides Lääne- Eestile vanematele seelikutel omase sinisepõhjalise seeliku juurde siidikandiga tanu (kabimütsile lisaks).

Esimene tanudest on see kõige-kõige pidulisem! Sabaga tanu ehk linukas.

Teenuselt kogutud pruudilinukas ERM 17402, mille valmistamise ajaks kirjas 1820. a.

Seda Kullamaa linukat esitletakse allikates pruudilinukana. I. Mannineni "Eesti rahvariiete ajalugu" (lk 69) "Pruudilinuk kirju siiditikandiga. Vigala 17402". R. Piiri "Ehtimine" (lk 10) "Linuk, pruudimüts. Kullamaa. Kirju siidtikandusega, tehtud u 1810. ERM 17402".

Üldiselt säilis kaua mõrsja rõivaste juures komme kasutada vanemaid riideesemeid ja peakatteid, millega siis mõrsja tanutati. Selle tava üldtuntud näiteks on Muhu saare pulmatanud (kus pulmas oli kasutusel lausa kolm tanu, vanemast uuemani).
Nähtavasti on ka selle linuka puhul tegu hoitud ja tähendusega esemega.


Arvatavasti aga oli linukas 18. sajandil talunaiste väga piduliku peakattena levinud siis ka Läänemaa põhjaosas ja seda  nn seisuriietega, väga pidulikul puhul.

Pruudilinukas ERM 17402

Foto:  linukas, ERM 17402, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/647346 


Tänu Liivimaa valgustajale  August Wilhelm Hupelile on teada esimesed kirjalikud teated linukast ehk sabaga tanust. 1777. aastal ilmunud "Topograafilisi teateid Liivi- ja Eestimaalt" kirjeldab ta linuka ehk pika tanu die lange Haube toredust ja et neid kasutati pruudi linutamisel ja kanti väga pidulikel puhkudel. Hupel toob välja ka linuka hinna, mis olnud 3 rubla. Esialgu polnud siidtikand  jõukohane  talunaistele ning seepärast lasti seda teha saksa päritolu käsitöölistel. Tanusid tikkisid ikka meistrid.

Ilmari Manninen kirjeldab samuti sabaga tanu ehk linukat kui peakatet, mida kandsid viimasena pruudid uurimuses "Eesti rahvariiete ajalugu". Ühe näitena linukate kohta  toob  ta välja Kullamaa pruudilinuka, lisades, et "Kirjud värvid avaldavad nooremat päritolu" (lk 65).

Kitsas kardpael, mis õmmeldud punasele (villasele?) kangaribale, ääristab tanulaubapoolset serva, mis on keskel ühtlaselt kurdudesse õmmeldud kuni karrast lapini (paistab lõhiku vahelt). Tanu kardpael läheb üle sama laiaks  sidumispaelaks, millega sidudes  seisab tanu peas. Kas  tanul oli algselt ka karraga kaetud võru, mis peale tanu pähe sidumist sinna peale sätiti?

Manninen kirjutab lillkirjadega tanude levialast veel seda, et Harju- ja Läänemaal olid need levinud vaid kihelkonniti, kuigi möönab, et tanud olid siiski üldiselt algupärasemad peakatted kui naiste mütsid.

Linukate kohta soovitan lugeda ERMi  XXIV aastaraamatust Hilja Silla artiklit "Linuk ehk sabaga tanu" siit.

Teinegi  Kullamaalt kogutud stiliseeritud lillkirjas tanu on tikitud siidiniitidega. Tanule on tikutud  nelgi- ja kellukamotiiv. Mulle väga meeldivad need rohelised sõlmpisted ja tärnikesed leheväätidel.



Tanu ERM 14259



                       Foto: tanu, ERM 14259, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/658491 

Kahjuks pole mul teada täpsed tanu mõõdud, kuid vaatasin muisis teiste sarnaste tanude mõõte ning arvatavasti on tanu kõrgus 20 cm.
Samuti ei saa  fotot vaadates aimu, kuidas  tanu sopp välja peaks nägema.

Tänu Kaili Maasikmäele, kes muuseumist selle tanu kohta pearaamatust uuris, sain teada järgmist:
Tanu on muuseumile saadud 7.VIII. 1913. a. Selle kinkis muuseumile kaupmees A. Lillesmägi, Kullamaa khk. Luiste vallast. Kirjeldus:" mitmevärvilise siidiga mmeldud laiad kirjad." Vanus 60 -100 aastat, ehk et valmistamise aeg on umbes 1833.

Kailist peaksin lausa eraldi postituse tegema! Meid viis kokku see, et tema on rahvarõivameistrina valmistamas Kullamaa komplekti ja kuna ta ilma põhjaliku eeltööta ei taha  küll mingit tellimust ette võtta, siis eelneb alati põhjalik uurimine. Fantastiline!

Kui mõni blogi lugejatest on seda tanu muuseumis vaatamas käinud või selle omale teinud, siis oleks armas, kui sellest teada annaks.


Mulle nüüd isegi meeldib mängida ideega, et soovi korral saaksin oma sinisepõhjalise seelikuga komplektile teha lisaks kabimütsile ka tanu. Ja kui veel tekiks soov abielluda rahvariietes (ma ei räägi siin endast, eks ole), no siis saaks ju mõrsjale tellida ka linuka ...

Kirjutan täna, 09.04. eilsele postitusele lisa, sest ... veel on Kullamaalt tanusid. 

Mõtlesin hommikul, et vaataks veel mõnda raamatusse. Kolmas Kullamaa tanu oväljaandes "Eesti tikand". Mul kodus vaid mustrilehed, kus siis Kullamaa tanukirja leidsin ja Kaili otsis raamatust pildi välja (lk 73). Raamatus kahjuks puuduvad viited, aga kuna kuskilt pidi see tanukiri ju raamatusse võetud,  siis vaatasime Kailiga läbi ka Linnuse raamatud. Seal polnud. Kirjutasin abipalve FB gruppi "Rahvuslikud riided ja rahvariided". JaMulle nüüd isegi meeldib mängida ideega, et soovi korral saaksin oma sinisepõhjalise seelikuga komplektile teha lisaks kabimütsile ka tanu. Ja kui veel tekiks soov abielluda rahvariietes (ma ei räägi siin endast, eks ole) , no siis saaks ju mõrsjale tellida ka linuka ...

Kirjutan täna, 09.04. eilsele postitusele lisa, sest ... veel on Kullamaalt tanusid. 

Mõtlesin hommikul, et vaataks veel mõnda raamatusse. Kolmas Kullamaa tanu oväljaandes "Eesti tikand". Mul kodus vaid mustrilehed, kus siis Kullamaa tanukirja leidsin ja Kaili otsis raamatust pildi välja (lk 73). Raamatus kahjuks puuduvad viited, aga kuna kuskilt pidi see tanukiri ju raamatusse võetud,  siis vaatasime Kailiga läbi ka Linnuse raamatud. Seal polnud. Kirjutasin abipalve FB gruppi "Rahvuslikud riided ja rahvariided". Ja Liina Langi vastas kohe:" 1938 Kurriku rahvarõivaste raamatus on see pilt poolikult kui Kullamaa tanukiri EKM2110. Värvitahvel XXVI nr 4 . " Ja lisas veel nii toredalt: "Ma ei kujuta ette, miks ja kuidas see pilt mul praegu kellukese helisema pani. Pole mingi spetsialist. Täpselt selle raamatu võtsin ja teadsin, et pildi leian (ma pole miljon aastat tanude tikandeid vaadanud)." 

 Liina, loodan, et sa ei pahanda, lisan sinu tehtud pildi (ei malda oodata, millal raamatukokku saan mindud) tanust.

Kasutaja Liina Langi foto.

                                        Foto: Liina Langi. Sinine Kullamaa tanukiri EKM 2100 H. Kurriku raamatust, 



                     
                      Foto: Heli Kiverik. Kullamaa tanukirja joonis H. Kurriku 1938 a. raamatust

Ja jäägu siinkohal näitamata väljaande "Eesti tikand" joonised, sest kirjutasin autorile ning sain vastuseks, et  tõepoolest allikaks oli H. Kurriku raamat. 

Eesti Kunstimuuseum andis oma etnograafiliste esemete kogu üle Eesti Rahva Muuseumile ja selle numbri järgi seda tanu enam otsida ei oska. Kuid lootust on, et saame selle tanu kohta veel midagi teada ja ehk ka foto.

Kaili Maasikmäe aga kogenud muisi kasutajana leidis erinevaid otsingusõnu kasutades  veel ühe Kullamaa tanu, ERM 14291.
Sellegi tanu kohta on Kailil lootust rohkem teada saada, seni hoian pöidlaid pihus.


   

No comments:

Post a Comment