Tuesday, February 14, 2017

Vatt Muhu mehele



Muhus kandsid mehed kampsuneid ehk vatte. Kootud kampsunid olid muhulastel väga hinnas, kuigi võiks ju arvata, et mis sest niiväga hinnata, kulub kergesti. Aga kui valmiskootud vatt tugevasti vanutada, siis saab sellest hästi tuult pidav ja soe rõivatükk. Ja kui ilusasti seda vatti kaunimaks teha sai! Kõiksugu võimalused - tikkimine, värviline heegeldamine, paelte lisamine jne. võeti käiku, et muuta kampsun tegija meelest kandjat parimal viisil kaunistama.
Tänapäeval teavad pea kõik, et muhu mehe kampsun on musta-punase männamustriga kootud. Vanasti aga kandsid mehed ka eest lahtiseid vatte, mis võisid olla üsna erinevad. Olid igapäevased mustad nupilises ("kanaihu" meenutav kude). Olid värvilisemad ja rohkelt kaunistatud pulmavatid, mida siis hiljem ka väga pidulikel puhkudel selga pandi. Kootud kas käsitsi või 19. saj. lõpus juba ka kudumismasinal.


Üks uhke näide sellisest vatist Eesti Rahva Muuseumis.  Muuseumile müüs selle E. Tarvis ja see oli tema isa laulatuse- ja pulmavatt 1920. aastate lõpul.
See vatt on kootud nupilises koes, vanutatud. Ühele küljele avanev rinnaesise tükk on heegeldatud tuniistehnikas, nagu ka alläär. Legendi järgi on ka varrukasuud tuniistehnikas, kuid tundub, et tegelikult on need heegeldatud ringselt, mida aga tuniisi puhul teha pole võimalik. Kõikidele detailidele on ristpistes tikitud. Ja need ilusad nööbid!


                                               vatt, meeste, ERM A 651:15, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/499798 




Olin juba ammugi mõlgutanud mõtteid, et mis oleks, kui mu Muhu juurtega mees omale ka sellise uhkuse selga saaks. Õige hekt saabus möödunud sügisel, kui koolis (Viljandi Kultuuriakadeemias, kus ma avatud ülikooli rahvuslikku tekstiili õpin) algas meie armsa õppejõu Riina Tombergi käe all nn kampsunisemester, kus pidime kujundama ja valmis tegema rahvusliku kudumi. Teadsin kohe mida ma teha tahan!  Kohe tekkis idee teha  üks vatt ka endale, et kui juba, siis juba :)
Oli võimalus kas ise kududa või kavadada ja tellida endakavandatud kampsunitoorik õppejõu kaudu. Pidasin viimast võimalust parajaks väljakutseks ning valisin selle võimaluse.
Kavandid tehtud, mõõdud võetud. Valisin kauni tumeda kirsipunase lõnga ja jäin oma kampsunitoorikut ootama. 
Oi, sain kampsuni kätte juba vanutatult! Super, sest ega ma tõtt öelda poleks ise julgenud uut asja vanutama hakata ju. 
Minu tööks jäi teha  rinnaesise tükk, varrukavärglid, alläär, taskuklapid, kaelus ... lisaks kõik need detailid korrektselt toorikuga ühendada, lisada vatihõlmale vooder, õmmelda taskukotid, kaunistuspaelad, nööbid, teha nööpaugud.
Mulle tuhutult meeldib tunisstehnika ja muidugi heegeldasin siis rõõmuga meeletult palju tunde seda laia esiliistu. Võib tunduda, et mis see ära pole, kuid kui heegeldada korraliku tihedusega, siis on see paras väljakutse.



Varrukaotsad heegeldasin seekord peenest, 12/2 lõngast ja pean tõdema, et see oli ainuõige otsus. Tulemus sai suurepärane.




Tikkimine. Sellele eelnes kavandamine ja lihtne see polnud .... võimalusi oli lihtsalt liiga palju :)
Vatiomaniku soovidele vastu tulles jätsin ära kavandatud paabulinnud ja valisime koos need vahvad vapiloomad.



Mina soovisin kindlasti vätil näha igahaljast sümbolit "usk, lootus, armastus" ja nimetähed pidid tulema.



Lisaks veel üht-teist, et kogu lugu tervikuks siduda. 
Kindasti on sellisel uhkel kampsunil väga tähtsad õiget sorti nööbid, nende valimine oli paras väljakutse. Tulemus aga jällegi mu enda meelest see parim võimalikest valikutest.

Kahjuks ei ole mul võimalust vatti omaniku seljas näidata, küll aga on mul tore jäädvustus koolis toimunud moedemonstratsioonist, ehk pidulikust hindamisest. Meile tulid appi ülikoolikaaslased, toredad poisid, kes olid lahkesti nõus meie kampsuneid esitlema.