Tuesday, February 28, 2017

Untsukootud sukatüki uus tulemine vardakoti peal


Nüüd on mul natuke nagu muhumoodi vardakott. Tegin selle õmblustööde jääkidest, untsuläinud sukatükist ja mu ema poolt kunagi ammu-ammu alustatud ja poolikuks jäänud tillukeste pättide pealsetükkidest.
Untsuläinud sukatüki lugu on järgmine. Kui ma olin Elisabetile tema esimeste sukkade ühe suka  pahkluuni valmis kudunud, siis selgus, et see sai liiga kitsas.  On üsna täpselt vaja kududa, kui on soov saada kenasti ümber jala sukad, mis ei ole lohvakad, aga siiski tulevad vabalt  üle pahkluu. Ja ju ma siis tiba liiga puiselt kudusin. Oli vaja üks mustrikord üles harutada, aga ma lihtsalt ei raatsinud seda teha ja siis ma lihtsalt lõikasin selle küljest ja kudusin uue osa asemele.
No mulle absoluutselt ei meeldi oma tööd üles harutada :) Mõtlesin, et ehk saab sellest kunagi miskit teha.
Ja kui ma sain omale need tillukesed poolikud pätipealsed, siis panin muidugi kõrvale, et ehk kunagi teen valmis, aga ... ma ei oska ju :)
Ema mul tikkis kunagi ammu oma esimesele lapselapsele, minu tütrele, imepisikesed Muhu pätid. Imeilusad, nagu päris!  Lasi tänaval käimise tallad alla panna,  linnalaps ju.  Mäletan, kui uhke ma olin.  Need olid tõesti tillukesed, kaheaastasena oli ta neist juba välja kasvanud.

Need poolikud pealsed aga ... las nad siis õitsevad vardakoti peal. Elisabetil on teinekord Muhu riiete juurde kotikest vaja, siis on hea vardakott näppu haarata ja vanaema tikitud lillekesed on seal peal kenaks mälestuseks.





Kui juba jutt rahvariiete peale läks, siis ometi on nüüd kott, kuhu sisse rahakott panna, sest ega kihnupärase vardakotiga ju Muhu riietega välja ei lähe :)
Tahangi veel ühe kotikese juurde teha, õmblesin juba pisut lapikesi kokku, aga päris valmis teist kotti ei saanud,  esimese õmblesin suure hooga valmis, teist tehes hakkasin liialt mõtlema.

Muhu vardakottidest on tore kirjeldus raamatus "Meite Muhu mustrid" ja sealt ma muidugi idee kootud sukaosa ära kasutada sain.





Aga jah,  tore on, et vardakotidki kihelkonniti nii erinevad on.

Muhus tehti nööriga kokkutõmmatavatele vardakottidele lisaks ka sangaga kudumistöö kotte nagu alloleval foto näha.



Allolev kootud Muhu vardakott on Soome Rahvusmuuseumist (SU4002:399, pussi, kudinpussi).






Ja tillukestest ruudulappidest kotidki olid Muhus  kasutuses. Kott on erakogust, nagu ka ülalolev valge linane vardakott.




Tuesday, February 14, 2017

Vatt Muhu mehele



Muhus kandsid mehed kampsuneid ehk vatte. Kootud kampsunid olid muhulastel väga hinnas, kuigi võiks ju arvata, et mis sest niiväga hinnata, kulub kergesti. Aga kui valmiskootud vatt tugevasti vanutada, siis saab sellest hästi tuult pidav ja soe rõivatükk. Ja kui ilusasti seda vatti kaunimaks teha sai! Kõiksugu võimalused - tikkimine, värviline heegeldamine, paelte lisamine jne. võeti käiku, et muuta kampsun tegija meelest kandjat parimal viisil kaunistama.
Tänapäeval teavad pea kõik, et muhu mehe kampsun on musta-punase männamustriga kootud. Vanasti aga kandsid mehed ka eest lahtiseid vatte, mis võisid olla üsna erinevad. Olid igapäevased mustad nupilises ("kanaihu" meenutav kude). Olid värvilisemad ja rohkelt kaunistatud pulmavatid, mida siis hiljem ka väga pidulikel puhkudel selga pandi. Kootud kas käsitsi või 19. saj. lõpus juba ka kudumismasinal.


Üks uhke näide sellisest vatist Eesti Rahva Muuseumis.  Muuseumile müüs selle E. Tarvis ja see oli tema isa laulatuse- ja pulmavatt 1920. aastate lõpul.
See vatt on kootud nupilises koes, vanutatud. Ühele küljele avanev rinnaesise tükk on heegeldatud tuniistehnikas, nagu ka alläär. Legendi järgi on ka varrukasuud tuniistehnikas, kuid tundub, et tegelikult on need heegeldatud ringselt, mida aga tuniisi puhul teha pole võimalik. Kõikidele detailidele on ristpistes tikitud. Ja need ilusad nööbid!


                                               vatt, meeste, ERM A 651:15, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/499798 




Olin juba ammugi mõlgutanud mõtteid, et mis oleks, kui mu Muhu juurtega mees omale ka sellise uhkuse selga saaks. Õige hekt saabus möödunud sügisel, kui koolis (Viljandi Kultuuriakadeemias, kus ma avatud ülikooli rahvuslikku tekstiili õpin) algas meie armsa õppejõu Riina Tombergi käe all nn kampsunisemester, kus pidime kujundama ja valmis tegema rahvusliku kudumi. Teadsin kohe mida ma teha tahan!  Kohe tekkis idee teha  üks vatt ka endale, et kui juba, siis juba :)
Oli võimalus kas ise kududa või kavadada ja tellida endakavandatud kampsunitoorik õppejõu kaudu. Pidasin viimast võimalust parajaks väljakutseks ning valisin selle võimaluse.
Kavandid tehtud, mõõdud võetud. Valisin kauni tumeda kirsipunase lõnga ja jäin oma kampsunitoorikut ootama. 
Oi, sain kampsuni kätte juba vanutatult! Super, sest ega ma tõtt öelda poleks ise julgenud uut asja vanutama hakata ju. 
Minu tööks jäi teha  rinnaesise tükk, varrukavärglid, alläär, taskuklapid, kaelus ... lisaks kõik need detailid korrektselt toorikuga ühendada, lisada vatihõlmale vooder, õmmelda taskukotid, kaunistuspaelad, nööbid, teha nööpaugud.
Mulle tuhutult meeldib tunisstehnika ja muidugi heegeldasin siis rõõmuga meeletult palju tunde seda laia esiliistu. Võib tunduda, et mis see ära pole, kuid kui heegeldada korraliku tihedusega, siis on see paras väljakutse.



Varrukaotsad heegeldasin seekord peenest, 12/2 lõngast ja pean tõdema, et see oli ainuõige otsus. Tulemus sai suurepärane.




Tikkimine. Sellele eelnes kavandamine ja lihtne see polnud .... võimalusi oli lihtsalt liiga palju :)
Vatiomaniku soovidele vastu tulles jätsin ära kavandatud paabulinnud ja valisime koos need vahvad vapiloomad.



Mina soovisin kindlasti vätil näha igahaljast sümbolit "usk, lootus, armastus" ja nimetähed pidid tulema.



Lisaks veel üht-teist, et kogu lugu tervikuks siduda. 
Kindasti on sellisel uhkel kampsunil väga tähtsad õiget sorti nööbid, nende valimine oli paras väljakutse. Tulemus aga jällegi mu enda meelest see parim võimalikest valikutest.

Kahjuks ei ole mul võimalust vatti omaniku seljas näidata, küll aga on mul tore jäädvustus koolis toimunud moedemonstratsioonist, ehk pidulikust hindamisest. Meile tulid appi ülikoolikaaslased, toredad poisid, kes olid lahkesti nõus meie kampsuneid esitlema.