Thursday, July 27, 2017

Muhu sukad


See kaunis kõlapoogale tikitud siilikuai oleks just nagu nende sukkadega kokku loodud, kuigi tegelikult ma ei tea, millise seeliku juurde ma need sukad kudusin, pildistamise jaoks sai seekord tütre kollane seelik selga pandud. Kollaseid seelikuid ehk siilikuid olen ma siin ikka vähem näidanud.    Lihtsalt oleme kõik rohkem vanemate, nn punaste, koldsepunaste ehk siis oranžide seelikute juurde jäänud, sest kuidagi tundub  õige. Lahkus ju mu abikaasa vanavanaema saarelt poja juurde Hiiumaale umbes 1907, olles jäänud leseks ning uusi riideid enam ta Hiiumaal elades juurde ei teinud (kandis aga oma surmani peales viimast sõda Muhu riideid ka Hiiumaal, ainult palvetundi oli läinud üleni mustas), samuti oli ta ainus tütar surnud lapseaes. Elisabet kannab temale hoida antud seelikutest kõige erksamat-heledamat ja keerukate korjatud kirjadega seelikut, millel aga all ikka kitsas kirju kõlapook, kuid juba ka heegeldatud pael (see tuli küll ära harutada, sest villane lõng oli katkenud). Nii polegi kollased seelikud tulnud meile mitte kirstuvarana vaid teisi teid mööda. Kuigi tal võis olla ka veel kollasem kollane siilik, sest Leenast olevat maha jäänud ikka väga palju seelikuid, rääkimata sukkadest.  Samuti viibis ta veel meile teadaolevalt vähemalt ühel pikemal perioodil Muhus, sest suures talus oli töökäsi ikka vaja ja teda kutsuti ikka tagasi ja kui ta tundis, et pojal esimese abikaasaga keerulised ajad olid läks ta Muhusse, kuni jälle poeg ta Hiiumaale tagasi viis, kus teda samuti abiks vaja oli. Samuti veetis noorem poeg Mihkel kõik suved Muhus ja võimalik, et emagi suveks teinekord kaasa sõitis. Nii et vabalt võis tal olle ka veel moodsam siilik olemas. Näitks midagi sellist. Seelik pärit samast talust.


Kui ma nüüd lisan siia meie siilikute pildi, kus olen nad reastanud vanimast moodsamani, siis sooviks lilla pooga ja nanema tikandga siilik just täpselt  keskele.




Olgu siinkohal üks kena pilt mu abikaasa vanaisast Matveist. Matvei oli hea poeg, aitas Hiiumaal kanda kinnitanuna leseks jäänud emal üles kasvatada noorma venna Mihkli. Tagasi Muhusse Matvei peale Tartu Õpetajate seminari ja õpinguid Moskva, kus õppis kõrgematel raamatupidamiskursustel ei läinudki, sai hoopis koha Kärdla Kalevivabrikusse, kus töötas raamatupidajana kuni vabrik suleti mingil ajal 1917, siis kutsuti ta Kärdla Tütarlastekooli, algul õpetjaks, hiljem oli selle kooli direktor. Kärdlasse sabunud ja töö saanuna kutsuski ta kohe ema ja venna enda juurde, sest kuna ta isa uppus oma laevaga ning taluperemeheks oli isa vend, siis ei tahtud noor Matvei, et ema jääks lesena suurde tallu rasket tööd tegema. Vend Mihkel koolitati aga tüürimeheks, "noor kapten", nii teda Muhus kutsuti. Kahjuks suri noor Mihkel ajateenistuses haiguse tüsistustesse, jõudmata saada kapteniks. Matvei  jõudis Hiiumaal kaks korda abielluda, oma teise naisega juba küpses aes sai ta palju lapsi, ta suurimaks panuseks jäi töö Lauka kooli direktorina  1930-1948, mil ta juhatas seal kooli, lasi ehitada uue, moodsa koolimaja, oli aktiivne kogukonna liige, kelle teeneid Päts tunnustas teenetemärgiga ning lisaks direktori ametikortrerile pidas Kalanas ka talu.



Tagasi seelikute juurde :)
Endale ma ostsin UKUle kudunud Saaremaa käsitöömeistri tehtud seeliku möödunud suvel. Oli lihtsalt haruldane võimalus soetada just minu mõõtu seelik, ei saanud kohe mitte omale kravamata jätta :) Sellel seelikul on all juba pealesõjajärgsete aastate aegu tuntukd tikitud lilltikand sinisest villasest kangast aial. Aga ega mul selle kollase juurde pole õiget tanu ega midagi, põllegi pole sellist, millega tahaks pidupuhku kodust välja minna. Saaksin muidugi siduda ette olemasolevatest põlledest midagi, aga tegelikult tahan teha omale kena heegeldatud põlle, või siis paneks ette hoopis mingi tillukse kolmnurkse põllekse, pean veel mõtlema, kas mu vanuses enam sellist kanda sobib. No ja pikemas plaanis teen ikka selle kõige tuntuma kollase seeliku põlle (heegelpitsid jne). Selle seeliku juurde olen kandnud täissiidist, tikitud passega, eest kinnist pluusi, mis meenutab omaaegseid nn Ungari pluuse, mis olid Muhus väga moes mingi aeg. Siis võin sinna alla ka valged siidsukad jalga panna :) Tanuke-laevuke vaja kas tikkida või teha lasta. Ja talvisel või muidu külmal ajal sobib sinna peale imekenasti üks teiseringi poest soetatud villasest taljes palitust ümbertehtud jakk.

Aga selle foto juurde tagasi. See kollane seelik on aga vana, kõlapoogaga, mille peale on aga juba suure meisterlikkusega tikitud, mis pidi ikka raske töö olema ja nii need kõladega tehtud aiad kangale teed andsiki. Värv on hele-helekollane, sidrunkollane. Poepits on kena ja peen, litrid ka jälle originaalid, ehk et neid ei tohi mingil juhul tänapäeva aurutriikrauaga töödelda, sulavad ära. Imekena siilik on.  Kanda võib Elisabet seda ka oma vanema seeliku juurde kuuluva särgiga, kui ta kunagi tanuga käima peab, siis üks selles stiilis lilledega tanuke meil on olemas ka, vaja vaid punastada ja uus valge pits õmmelda. Sinna juurde võib ta särgile peale panna nii oma tuniisvesti, kui ka motiividest heegeldatud abuvesti. Ehk kunagi valmib ka must nipiga vatt (see käsitsikudumine... läheb aega, pool on valmis), kanda saab seda  nii punase kui kollase seelikuga. Pean veel mõtlema, mismoodi selle lahendan, et sobiks ka mõlematega, ristpiste jääb ära ja  lopsakas lilltikand ka. Heegeldised sobivad ikka.



Kudusin need Muhu sukad  mitte oma peresse. Paluti ja oli raske ei öelda. Lõngaks jäi 8/2 villane, peale seda kui oli Eesti Rahva Muuseumis originaale uurimas käinud, millede juures oli kasutatud kolmes eri jämeduses lõngu. Vikkel ehk soonik oli kootud takusest hästi jämedast villasest lõngast, sääreosa umbes sama, mis Raasiku  8/2 ja pöiad pisut peenemast. Muuseumisukad olid muidugi säärest jämmemad, nii et päris sama silmuste arvu ma ei saanud kätte, mis neil. Mulle väga meeldis muuseumisukkade säärekahandus. see oli ikka selline korralik kiilulaande, igal real kahandatud, silmatorkav diagonaal selline. Kuidagi peab ju selle jämeda sääre peeneks saama enne pahkluud.  Ilusad sukad said, tikkisin ja silmasind kirjudust juurde, kuigi see üks tüütu tegemine on. Kuid ilma jääb lahjaks. Pöiad kahandasin vanamoeliselt, nii et ikka kohe saab aru, kumma jala sukaga tegu on.

Foto: ERM

Pikkus on selline, et sukapaela on sea peale siduda. Elisabet kunagi nõudis tohutult pikki sukke omale, et pidin põlve sisse kuduma, nüüd koon teistele rõõmuga normaalses pikkuses sukki, mis ulatuvad ikka põlvendlasse.
Muhuroosa ja oranž lõng tuli mul endal värvida, no ei saa muidu seda muhuroosat. Kirjad nii originaallähedased kui võimalik, valged õied kirjutasin täpselt muuseumisukkade pealt üles.




Friday, July 21, 2017

Sinine nipiga vatt ehk Muhumoodi kamps

Sinisemast sinise kootud vati sain valmis juba talvel, valmis sai ja kannan seda suure rõõmuga siin ja seal. Lisaks selgus, et meeldib ka mu tütrele, kes seda samuti vabalt kanda saab, kuigi ma seda oodata ei osanud, et see talle selga sobib. Kuid enam ma järge ei pea, kelle kapis kams parajasti on, kanname   mõlemad. Mina sain noorte laulupeol ometi külmetamata olla just tänu sellele, et täisvillane ja vanutataud vatt mind soojana hoidis.
Täna aga nägin seda jälle Madli seljas.



Igatepidi sädelev vaatepilt :)


Mina päris nii särav laulupeol vist välja ei näinud, vatti polegi nagu näha, kuid seljas see mul on. Pildil olen ma tõesti sisse pakitud, vati peal on vest. Just nõnda omal ajal aga rahvariiete kandmise ajal Muhus vesti kanti, ikka varrastel kootud vati peal. Vesti aga õmbles Gitta truu, mu armas kursuseõde raamatus "Meite Muhu Mustreid" oleva foto järele. Kindad on mul ka käes, sest eelmisel päeval oli Lauluväljakul proovide ajali ikka väga külm ja seepärast pole siin pildid midagi niisama poosetamise pärast. Villane rätik üle tanu ja villased sukad-saapad jalas. Foto minust tegi Maire Noorkõiv, olime koos Eesti Rahva Muuseumi telgis muuseumirahval abiks töötubades.


Aga kirjutan siis oma kaunist vatist. Kõigepealt seda, et kampsuni juures on varrastel kootud vaid allserv esi- ja tagaosal, kampsun masinkoes. Kududa lasin selle oma õppejõu Riina Tombergi firmas Ruut ja Triip. Pean üles tunnistama, et ka selle imelise sinise tooni soovitas just Riina :) Mina oleksin ikka musta tahtnud, aga Riina veenis mind sinise kasuks. Muhu Muuseumis on samasugust sinist tooni varrastel kootud vatt, mis oligi minu kampsuni peamiseks inspiratsiooniallikaks.


Muhu naise nn. nipiga vatt (JSM F 302:5 F); Muhu Muuseum; Faili nimi:JSMF302_5.jpg



 Masinkoes kampsunile silmasin varrastel kootud detailid külge, vanutasin neid üsna kergelt, et siiski oleks näha ka muster. 
Siis heegeldasin varrukatele peene lõngaga värvlid, mis nõudis omajagu aega ja pingutust, lõng oli peenike ja heegelnõel veel peenem.
Üsna suur probleem oli kauni ja erksa oranži ehk muhukeeli koldsepunase villase kanga leidmine. Siin tuli mulle appi kursuseõde Piret Tiismaa, kes andis mulle kena kanga, mille ma siis kui parajasti nagunii sukalõnga vaja värvida oli, samuti värvipotti sukutasin. Sai kena!
Hõlmaliistude kauni masintikandi aga tegi Ilme Kosesson, kes on Viljandi Kultuuriakadeemia vilistlane ja kelle spetsialiteet ongi masintikand, oma diplomitöö tegi ta just Muhu masintikandist.
Ning see pole veel kõik. Nimelt selgus, et minust ja minu õmblusmasinast pole asja, kui on vaja õmmelda venivale villasele kudumile sirgete õmblustega kante ja siksakpaelu. Hea kursuseõde Gitta Truus oli see, kes oma tööde kõrval võttis aja ja aitas mul lokkivad õmblused lahti harutada ja õmbles kõik nii nagu peab ja ilus on. 
Tänud teile Riina, Piret, Ilme ja Gitta!
Mina aga lisasin masintikandile peaoga veel litreid, helmeid ja piiprelle (torukujulisi helmeid), et kõik ikka säraks ja oleks!