Wednesday, June 28, 2017

Uus Muhu põll ja kõik see muu ka


Tegin omale põlle!  Ise olen veel mõningas hämmingus, aga siin see on, trükimustrilisest sitsikangast põll.  Ja see kangatükk lihtsalt oli mul riiulis juba paar aastat, õmblesin sealt isegi ühe titemütsikese ja  vardakoti jaoks lõikasin paar lapikest. Jumal tänatud, et pidama sain selle võtmisega :) Alles oli just täpselt põlle jagu, isegi värvli jaoks jagus.



Siin ma parajasti oma põllekest teen. Vana põll on kõrval ka, et oleks toekam tunne ja ei eksiks põlletegemise reeglite vastu. Päris koopiat teha ei ole kena ja ei teinud ka, samas tahtsin saada nii samasugust kui vähegi võimalik.


Vana põll kuulus minu meheema vanaema Elenale. Ta tegi selle millalgi enne 1907 aastat. Põll on tööpõll, alasel pole pappi sees ja kõhu peal on tulest põlenud auk.
Selliseid kangaid nagu vanasti on väga raske leida ja mina vaevelsin ka kaua kangaotsingutel. Millegipärast tahtsin leida ka just triibulist või siis roosilist, nagu vanadel fotodel tihti näha võib. Kuidas ma selles kangatükis oma põlle nägin, see on päris tore. Ma nimelt sokutasin talvel ühe oma pleekinud villase roosirätiku muhuroosa lõnga värvimisel patta ja sain sellise kena aga pisut haleda muhuroosa rätiku. Mõtlesin, et sellest saab põlle küll, aga värvimisel olin olnud lohakas ja sai veidi laiguline ja põlleks ikka ei sobi. Sokutasin seda rätikut parajastti siis oma kangarestide riiulile, kui seesama punapõhjaline sealt välja pudenes. Et mul oli just voodi peal laiali paar Muhu siilikut, kushu ma seda roosat rätikut olin passitanud, siis panin korraks sellegi resti ühe seeliku peale. Põllekangas oli olemas!


Mu põll sai alla tumesinise puuvillase poepitsi. Laia musta vingupaela lõikasin ise, justnagu ka vanal põllel.  Otsustasin, et kasutan ainult seda kraami, mis mul kodus olems on. Aga vaat valget sik-sakpaela ei ole. Mõtlesin, et no selle ma siis ostan. Aga imelikul kombel polnud Karnaluksis valget siksakpaela. Nii asendasin selle valge pitsiga. Kõik õmblustöö tegin käsitsi, välja arvatud värvli juures, mille suristasin masinal külge.

Korra käis mõte läbi pea, et paneks alasele papi ka. Aga jällegi, mul polnud täpset sellises laiuses pappi ja liimimda või kleepima ei tahtnud hakata, kardan, et see ühenduskoht võib hiljem järgi anda. Eks järgmisele põllele teen.


Põlle värvli voltisin vana põlle eeskujul. Ja põllepaelte jaoks lisasin lausa kaht erinevat kangast. Ka vanal põllel on paelad mõlemal pool erinevatest kangasiiludest tehtud.


Pikkus. Vaatasin läbi hulga vanu fotosid ja jäin sellise pikkuse juurde.


Ja lõpetuseks pilte ka kogu (peaaegu kogu, sukki ei hakka näitama, valmis on esialgu vaid poolteist imeilusat sukka. Praegused on ajutised ja pole kenad) kostüümist.  Mul on võimalus ka jahedama ilmaga välja minna, ilma et peaksin kilejope peale võtma, särgi peale saan panna kas vesti või vati või siis mõlemad. Aa, unustasin pildile pana valge narmastega täissiidist suure rätiku, mille jaheda ja tuulise ilma puhul saab siduda pähe tanu peale. Ja siis on mul ka kirsipunane villane rätik, mida samuti saab külma ja vihmaga pähe siduda. Vesti kanti omal ajal just nii, villase kampsuni ehk vati peal. Vöö veel kõige peale.


Ja tähelepanelik vaataja näeb, et vardakoti peal on tiba lilltikandit, mis pole selle ajastu kostüümi juurde hea, aga need kaks mustapõhjalist lapikest on mu ema tikitud poolikud titapättide pealsed ja ma nii tahtsin need mälestuseks kuhugi nähtava koha pele seada. Ehk teen nende riiete juurde uue paunakese kunagi.


Kogu selle meeletu värvilisuse juures on siiski nii, et see kõik sobib omavahel kenasti kokku. Vatt on sinine, nagu ka põllepits ja siiliku allserva vingupael.  Põllekanga tumepunane rahustab kenasti. Roosa on roosa ja kõik see muu ka.





Kaunis pojengiaeg toetab mu roosarõõmu!




Monday, June 26, 2017

Vardakotid tantsupeoks


Minu pisike panus vabatahtliku tööna. 8 vardakotti Leesikate tüdrukutele. Pakri riiete juurde.  Leesikate 7.-9. klassi neidudele valmistati sel aastal uued riided.  Pakriga ja Pakri tantsudega on Leesikatel ammune tutvus, sestap selline valik.
Ütlen kohe, et minu tehtud vardakotid pole need õiged,  tegind nagu oskasin. Kotisuud aga said peale sarnased, selline puhvis kahekordne kangas ei lase telefonil ja muudel asjakestel kotisd välja pudeneda. Esimese koti tegin ilma selle satsis servata, aga kotisuud kinni vedades ei olnud see nii turvaline, seega jäin satsilise serva juurde. Said küll jälle need tavalised, nagu kõik õmblevad, aga vähemasti on lastel nüüd väikese kotikese mure murtud ja telefoni, vihmakeebi, kuivade sukkade ja rahakoti jaoks kotike olemas.

Üks Pakri tillukene niplispitsipulkade kotike ( ERM A 429:259) on Eesti Rahva Muuseumis ka olemas. See on kitsa suuavavariidega.


Kuiväga ma ka ei armastaks selliseid erisuurtes lapikesi, siis kaheksat kotti nõnda valmis teha,  ei, seekord polnud aega.
Värvid valisin sellised, et oleks erinevaid punaseid ja siniseid lappe, sekka roosat ka. Noh, seda mis kätte sattus.

Üks armas õe-venna  foto.


Keskel pruut seppeliga


See uhke seppel on Rannarootsi Muuseumist Haapsalus. Ka kaks ülemist fotot on külaskäigust muuseumisse, samuti mõned allpool olevad pildid.











Et juba nende paari foto järgi on aru saada, et nd väga armastasid punast värvi, siis ega ma ehk oma vardakottide värvivalikuga päris mööda ei pannud.

Eesti Rahva Muuseumis on uuel suurel rahvarõivanäitusel väljas ka Pakri kostüüm 19. saj. keskpaigast.



Niplispitsi pulkade kotike kenasti vööl.

Meie tüdrukte riided on sellised. Vanus lubab neil juba põlle kanda, nagu ka teistel saartel kombeks oli.



Lõpuks veel üks pilt minu tehtud vardakotikohjast.



Head tantsu- ja laulupidu!