Wednesday, June 28, 2017

Uus Muhu põll ja kõik see muu ka


Tegin omale põlle!  Ise olen veel mõningas hämmingus, aga siin see on, trükimustrilisest sitsikangast põll.  Ja see kangatükk lihtsalt oli mul riiulis juba paar aastat, õmblesin sealt isegi ühe titemütsikese ja  vardakoti jaoks lõikasin paar lapikest. Jumal tänatud, et pidama sain selle võtmisega :) Alles oli just täpselt põlle jagu, isegi värvli jaoks jagus.



Siin ma parajasti oma põllekest teen. Vana põll on kõrval ka, et oleks toekam tunne ja ei eksiks põlletegemise reeglite vastu. Päris koopiat teha ei ole kena ja ei teinud ka, samas tahtsin saada nii samasugust kui vähegi võimalik.


Vana põll kuulus minu meheema vanaema Elenale. Ta tegi selle millalgi enne 1907 aastat. Põll on tööpõll, alasel pole pappi sees ja kõhu peal on tulest põlenud auk.
Selliseid kangaid nagu vanasti on väga raske leida ja mina vaevelsin ka kaua kangaotsingutel. Millegipärast tahtsin leida ka just triibulist või siis roosilist, nagu vanadel fotodel tihti näha võib. Kuidas ma selles kangatükis oma põlle nägin, see on päris tore. Ma nimelt sokutasin talvel ühe oma pleekinud villase roosirätiku muhuroosa lõnga värvimisel patta ja sain sellise kena aga pisut haleda muhuroosa rätiku. Mõtlesin, et sellest saab põlle küll, aga värvimisel olin olnud lohakas ja sai veidi laiguline ja põlleks ikka ei sobi. Sokutasin seda rätikut parajastti siis oma kangarestide riiulile, kui seesama punapõhjaline sealt välja pudenes. Et mul oli just voodi peal laiali paar Muhu siilikut, kushu ma seda roosat rätikut olin passitanud, siis panin korraks sellegi resti ühe seeliku peale. Põllekangas oli olemas!


Mu põll sai alla tumesinise puuvillase poepitsi. Laia musta vingupaela lõikasin ise, justnagu ka vanal põllel.  Otsustasin, et kasutan ainult seda kraami, mis mul kodus olems on. Aga vaat valget sik-sakpaela ei ole. Mõtlesin, et no selle ma siis ostan. Aga imelikul kombel polnud Karnaluksis valget siksakpaela. Nii asendasin selle valge pitsiga. Kõik õmblustöö tegin käsitsi, välja arvatud värvli juures, mille suristasin masinal külge.

Korra käis mõte läbi pea, et paneks alasele papi ka. Aga jällegi, mul polnud täpset sellises laiuses pappi ja liimimda või kleepima ei tahtnud hakata, kardan, et see ühenduskoht võib hiljem järgi anda. Eks järgmisele põllele teen.


Põlle värvli voltisin vana põlle eeskujul. Ja põllepaelte jaoks lisasin lausa kaht erinevat kangast. Ka vanal põllel on paelad mõlemal pool erinevatest kangasiiludest tehtud.


Pikkus. Vaatasin läbi hulga vanu fotosid ja jäin sellise pikkuse juurde.


Ja lõpetuseks pilte ka kogu (peaaegu kogu, sukki ei hakka näitama, valmis on esialgu vaid poolteist imeilusat sukka. Praegused on ajutised ja pole kenad) kostüümist.  Mul on võimalus ka jahedama ilmaga välja minna, ilma et peaksin kilejope peale võtma, särgi peale saan panna kas vesti või vati või siis mõlemad. Aa, unustasin pildile pana valge narmastega täissiidist suure rätiku, mille jaheda ja tuulise ilma puhul saab siduda pähe tanu peale. Ja siis on mul ka kirsipunane villane rätik, mida samuti saab külma ja vihmaga pähe siduda. Vesti kanti omal ajal just nii, villase kampsuni ehk vati peal. Vöö veel kõige peale.


Ja tähelepanelik vaataja näeb, et vardakoti peal on tiba lilltikandit, mis pole selle ajastu kostüümi juurde hea, aga need kaks mustapõhjalist lapikest on mu ema tikitud poolikud titapättide pealsed ja ma nii tahtsin need mälestuseks kuhugi nähtava koha pele seada. Ehk teen nende riiete juurde uue paunakese kunagi.


Kogu selle meeletu värvilisuse juures on siiski nii, et see kõik sobib omavahel kenasti kokku. Vatt on sinine, nagu ka põllepits ja siiliku allserva vingupael.  Põllekanga tumepunane rahustab kenasti. Roosa on roosa ja kõik see muu ka.





Kaunis pojengiaeg toetab mu roosarõõmu!




Monday, June 26, 2017

Vardakotid tantsupeoks


Minu pisike panus vabatahtliku tööna. 8 vardakotti Leesikate tüdrukutele. Pakri riiete juurde.  Leesikate 7.-9. klassi neidudele valmistati sel aastal uued riided.  Pakriga ja Pakri tantsudega on Leesikatel ammune tutvus, sestap selline valik.
Ütlen kohe, et minu tehtud vardakotid pole need õiged,  tegind nagu oskasin. Kotisuud aga said peale sarnased, selline puhvis kahekordne kangas ei lase telefonil ja muudel asjakestel kotisd välja pudeneda. Esimese koti tegin ilma selle satsis servata, aga kotisuud kinni vedades ei olnud see nii turvaline, seega jäin satsilise serva juurde. Said küll jälle need tavalised, nagu kõik õmblevad, aga vähemasti on lastel nüüd väikese kotikese mure murtud ja telefoni, vihmakeebi, kuivade sukkade ja rahakoti jaoks kotike olemas.

Üks Pakri tillukene niplispitsipulkade kotike ( ERM A 429:259) on Eesti Rahva Muuseumis ka olemas. See on kitsa suuavavariidega.


Kuiväga ma ka ei armastaks selliseid erisuurtes lapikesi, siis kaheksat kotti nõnda valmis teha,  ei, seekord polnud aega.
Värvid valisin sellised, et oleks erinevaid punaseid ja siniseid lappe, sekka roosat ka. Noh, seda mis kätte sattus.

Üks armas õe-venna  foto.


Keskel pruut seppeliga


See uhke seppel on Rannarootsi Muuseumist Haapsalus. Ka kaks ülemist fotot on külaskäigust muuseumisse, samuti mõned allpool olevad pildid.











Et juba nende paari foto järgi on aru saada, et nd väga armastasid punast värvi, siis ega ma ehk oma vardakottide värvivalikuga päris mööda ei pannud.

Eesti Rahva Muuseumis on uuel suurel rahvarõivanäitusel väljas ka Pakri kostüüm 19. saj. keskpaigast.



Niplispitsi pulkade kotike kenasti vööl.

Meie tüdrukte riided on sellised. Vanus lubab neil juba põlle kanda, nagu ka teistel saartel kombeks oli.



Lõpuks veel üks pilt minu tehtud vardakotikohjast.



Head tantsu- ja laulupidu!

Sunday, May 28, 2017

Muhu kindad

Et end viimaste ristpistemotiivide motiivikeste tikkimiseks pisut motiveerida, tegin mõned fotod, et veenduda, jah, need ON imelised kindad. Kuigi kõige töömahukamad Muhu kindad, mida olen seni kudunud, on siin ju nii kudumist, heegeldamist kui tikkimist. Ja seda kõike peene 12/2 lõnga, peenikeste varraste ja nr 1 heegelnõelaga.

Olgu, tulemus on seda vaeva väärt.


Nende kinnaste originaalid on hoiul Eesti Rahva Muuseumis ERM A 852:19/ab http://muis.ee/museaalview/481277


Palusin Madli abi kindapiltide tegemisel ja olen nii rahul, et sain need pildile just nii säravatena, nagu nad tegelikkuses ka on.



Nagu näha, siis minu kootud kindad lähevad ilusti üle käe, kuigi heegeldatud rannet on suhteliselt riskantne kinnastele teha, võib jutuda, et kindad valmis kootud ja siis ei lähe need kätte. Heegeldatud randmeosa ei veni absoluutselt.


Kel huvi teada, mitu silmust vardal, siis nagu ikka - 28 silmust vardal. Varda nr 1,25
Lõng Saara Hea kindalõng 12/2

Friday, March 31, 2017

Kevadõrna tooni

Õrnkaunis villane kangas ootas kapis aastast 1987 ja jõudis oma kevade ära oodata.



Ma õmblen harva, eks põhjuseks ikka vähene osavus. Kuid vahel on tahtmine. Sest kes teine su idee ikka teostab :)
Mulle meeletult meeldivad villased ülerõivad. Neid võiks kapis olla erinevaid, toekamaid ja selliseid lihtsaid nagu see siin.
Paar aastat tagasi tegin Madlile sama kanga sõsarast musta ja pea sama konstruktsiooniga mantli, mida ma oma suureks rõõmuks ka ise mõnedki korrad kanda sain. Tookord tegin lõike väga lihtsalt, lihtsalt kangas andis end nii kergesti kätte. Joonistasin lõike kriidiga otse kangale ja vaatasin, mis välja tuleb.  Varrukapikkuse määras toona  ja ka sellel mantlil kanga ultusäär, mida ma tagasi keerama ei hakanud.  Õnneks praegune mood on vaba soosib jälle ka tagasikeeramata varrukaotsi ja hõmlad ma siiski palistasin seepoolt kandiga.
Kinnist pole vajagi, kinniseks on kas kaunis pross või lai mantlikangast vöö (ups, vööga unustasin pilti teha). Samuti on lõige selline, et hõlmad hoiavad väha hästi ja tuuletu ning soojema ilmaga pole kinnitada vajagi.
See mantel sai oma lõpliku kuju alles selga proovides,  nõelte ja kääride abil, päris telki polnud tahtmist kokku vuristada.
Aga seekord  ma ei suutnud piirduda vaid ühevärvilise mantliga, lisasin uhked karusnahksed taskud. Ka see must karvanahk seisis aastakümneid meil keldris.  Mõtlesin, et prooviks tasku serva kantida ja nii ma tegingi. Tasku serv pole nüüd karvane ja kant on hea üleminek villasele taustale.





Aias olid täna mantliga kokkusobivad toonid.



I quite rarely pick up sewing myself for the main reason being my lack of skills on that department, but sometimes it is still tempting me. Who else is going to realize your dream projects? I really adore woolen outwear. We should all own a variety of them, some heavier and others more simple like the one shown in here.

A few years ago I made the same kind of a black fabric coat with the same construction for Madli that I was delighted to wear a few times myself as well. At that time the construction was made rather easy with just a few chalk lines on the fabric and cutting it to fit the wearer. The length of sleeves was and is on that project too dictated by how much fabric there was and so it was left unturned. Fortunately, the current fashion favors the unhemmed look although the insides of the coat where still hemmed. or buckling we use a pretty brooch or a belt made out of the same fabric as the coat itself. The cut of the coat holds quite well so on a calm day it can be worn open. This coat was finalized while trying it on and changed in consideration of the wearer herself. Well, this time I couldn’t restrain myself with a monochrome style thus adding these gorgeous fur pockets. Like this lavender fabric the fur was sitting in the basement unutilized. The upper line of the fur is hemmed for greater user convenience.

For buckling we use a pretty brooch or a belt made out of the same fabric as the coat itself. The cut of the coat holds quite well so on a calm day it can be worn open. This coat was finalized while trying it on and changed in consideration of the wearer herself. Well, this time I couldn’t restrain myself with a monochrome style thus adding these gorgeous fur pockets. Like this lavender fabric the fur was sitting in the basement unutilized. The upper line of the fur is hemmed for greater user convenience.










Monday, March 27, 2017

Muhu sukk

Sain valmis Muhu suka. Ühe. Esialgu vaid ühe, kuid kindlasti tuleb talle ka paariline ... kunagi ikka.
Ja pole mul mitte piinlik ka, et sedakorda suure elevusega vaid ühte sukka näitan.
Sest see sukk on minu jaoks täiesti uus tasand, kuhu ma üksinda jõudnud poleks. Aitäh Anule,  julgustajale, nõuandjale ja peene lõnga maaletoojale! Aitäh Leenale, Kadrile ja Marele, kelle kunagi kootud sukkade pealt ma kirjad võtsin!





160 silmust ülesloomisreale, vardad 1,25. Lõng Saara 12/2  "Hea lõng".
Ise tuleb vaid värvimistöö ette võtta, et saada muhuroosat ja oranzi. Juhatused selleks tööks leiab Saara kirjastuse kudumisraamatutest, abiks on "Meite Muhu mustrid" ja "Silmuskudumine I"

Nii ma alustasin siis 160 silmusega, sukasääre kõige laiemas kohas oli varrastel 200 silmust.
Enne kanna alustamist oli igal vardal 30 silmust.





Kui kunagi mõlgub mõtte kududa ühed päris Muhu sukad, siis nüüd ma julgen küll soovitada: kuduge need samuti peenest lõngast.
Jääb ära igasugune mustrite vähendamine ja kuipalju mahub rohkem mustreid sukale. Samuti saab ometi kudada ka suurte motiivide vahekirjad, mida 8/2 lõngaga teha ei saa (saab, kuid siis peab korralik säär olema).
Ja minu jaoks veel hästi meeldiv oli see, et kuigi silmuseid oli rohkem, siis töö edenes kiiremini, sest lõnga ja varda suhe oli tasakaalus.



Ka pöiaosa kudusin 12/2 lõngast. Ma ei kasutanud tallevilla, mis oleks jäänud liiast õrn. Praeguse tulemusega olen ise rahul. Ja et neid sukki ei hakata ju iga päev kandma, siis peaks nad ikka vastu pidama mõne aja. Ja kui kuluvad, siis uued pöiad kududa pole ju raske.




Kindlasti saab kootud ka teine sukk ja siis tuleb pilte ka. Üks neist siilikutest saab seltsiks uued sukad.



Tuesday, February 28, 2017

Untsukootud sukatüki uus tulemine vardakoti peal


Nüüd on mul natuke nagu muhumoodi vardakott. Tegin selle õmblustööde jääkidest, untsuläinud sukatükist ja mu ema poolt kunagi ammu-ammu alustatud ja poolikuks jäänud tillukeste pättide pealsetükkidest.
Untsuläinud sukatüki lugu on järgmine. Kui ma olin Elisabetile tema esimeste sukkade ühe suka  pahkluuni valmis kudunud, siis selgus, et see sai liiga kitsas.  On üsna täpselt vaja kududa, kui on soov saada kenasti ümber jala sukad, mis ei ole lohvakad, aga siiski tulevad vabalt  üle pahkluu. Ja ju ma siis tiba liiga puiselt kudusin. Oli vaja üks mustrikord üles harutada, aga ma lihtsalt ei raatsinud seda teha ja siis ma lihtsalt lõikasin selle küljest ja kudusin uue osa asemele.
No mulle absoluutselt ei meeldi oma tööd üles harutada :) Mõtlesin, et ehk saab sellest kunagi miskit teha.
Ja kui ma sain omale need tillukesed poolikud pätipealsed, siis panin muidugi kõrvale, et ehk kunagi teen valmis, aga ... ma ei oska ju :)
Ema mul tikkis kunagi ammu oma esimesele lapselapsele, minu tütrele, imepisikesed Muhu pätid. Imeilusad, nagu päris!  Lasi tänaval käimise tallad alla panna,  linnalaps ju.  Mäletan, kui uhke ma olin.  Need olid tõesti tillukesed, kaheaastasena oli ta neist juba välja kasvanud.

Need poolikud pealsed aga ... las nad siis õitsevad vardakoti peal. Elisabetil on teinekord Muhu riiete juurde kotikest vaja, siis on hea vardakott näppu haarata ja vanaema tikitud lillekesed on seal peal kenaks mälestuseks.





Kui juba jutt rahvariiete peale läks, siis ometi on nüüd kott, kuhu sisse rahakott panna, sest ega kihnupärase vardakotiga ju Muhu riietega välja ei lähe :)
Tahangi veel ühe kotikese juurde teha, õmblesin juba pisut lapikesi kokku, aga päris valmis teist kotti ei saanud,  esimese õmblesin suure hooga valmis, teist tehes hakkasin liialt mõtlema.

Muhu vardakottidest on tore kirjeldus raamatus "Meite Muhu mustrid" ja sealt ma muidugi idee kootud sukaosa ära kasutada sain.





Aga jah,  tore on, et vardakotidki kihelkonniti nii erinevad on.

Muhus tehti nööriga kokkutõmmatavatele vardakottidele lisaks ka sangaga kudumistöö kotte nagu alloleval foto näha.



Allolev kootud Muhu vardakott on Soome Rahvusmuuseumist (SU4002:399, pussi, kudinpussi).






Ja tillukestest ruudulappidest kotidki olid Muhus  kasutuses. Kott on erakogust, nagu ka ülalolev valge linane vardakott.




Tuesday, February 14, 2017

Vatt Muhu mehele



Muhus kandsid mehed kampsuneid ehk vatte. Kootud kampsunid olid muhulastel väga hinnas, kuigi võiks ju arvata, et mis sest niiväga hinnata, kulub kergesti. Aga kui valmiskootud vatt tugevasti vanutada, siis saab sellest hästi tuult pidav ja soe rõivatükk. Ja kui ilusasti seda vatti kaunimaks teha sai! Kõiksugu võimalused - tikkimine, värviline heegeldamine, paelte lisamine jne. võeti käiku, et muuta kampsun tegija meelest kandjat parimal viisil kaunistama.
Tänapäeval teavad pea kõik, et muhu mehe kampsun on musta-punase männamustriga kootud. Vanasti aga kandsid mehed ka eest lahtiseid vatte, mis võisid olla üsna erinevad. Olid igapäevased mustad nupilises ("kanaihu" meenutav kude). Olid värvilisemad ja rohkelt kaunistatud pulmavatid, mida siis hiljem ka väga pidulikel puhkudel selga pandi. Kootud kas käsitsi või 19. saj. lõpus juba ka kudumismasinal.


Üks uhke näide sellisest vatist Eesti Rahva Muuseumis.  Muuseumile müüs selle E. Tarvis ja see oli tema isa laulatuse- ja pulmavatt 1920. aastate lõpul.
See vatt on kootud nupilises koes, vanutatud. Ühele küljele avanev rinnaesise tükk on heegeldatud tuniistehnikas, nagu ka alläär. Legendi järgi on ka varrukasuud tuniistehnikas, kuid tundub, et tegelikult on need heegeldatud ringselt, mida aga tuniisi puhul teha pole võimalik. Kõikidele detailidele on ristpistes tikitud. Ja need ilusad nööbid!


                                               vatt, meeste, ERM A 651:15, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/499798 




Olin juba ammugi mõlgutanud mõtteid, et mis oleks, kui mu Muhu juurtega mees omale ka sellise uhkuse selga saaks. Õige hekt saabus möödunud sügisel, kui koolis (Viljandi Kultuuriakadeemias, kus ma avatud ülikooli rahvuslikku tekstiili õpin) algas meie armsa õppejõu Riina Tombergi käe all nn kampsunisemester, kus pidime kujundama ja valmis tegema rahvusliku kudumi. Teadsin kohe mida ma teha tahan!  Kohe tekkis idee teha  üks vatt ka endale, et kui juba, siis juba :)
Oli võimalus kas ise kududa või kavadada ja tellida endakavandatud kampsunitoorik õppejõu kaudu. Pidasin viimast võimalust parajaks väljakutseks ning valisin selle võimaluse.
Kavandid tehtud, mõõdud võetud. Valisin kauni tumeda kirsipunase lõnga ja jäin oma kampsunitoorikut ootama. 
Oi, sain kampsuni kätte juba vanutatult! Super, sest ega ma tõtt öelda poleks ise julgenud uut asja vanutama hakata ju. 
Minu tööks jäi teha  rinnaesise tükk, varrukavärglid, alläär, taskuklapid, kaelus ... lisaks kõik need detailid korrektselt toorikuga ühendada, lisada vatihõlmale vooder, õmmelda taskukotid, kaunistuspaelad, nööbid, teha nööpaugud.
Mulle tuhutult meeldib tunisstehnika ja muidugi heegeldasin siis rõõmuga meeletult palju tunde seda laia esiliistu. Võib tunduda, et mis see ära pole, kuid kui heegeldada korraliku tihedusega, siis on see paras väljakutse.



Varrukaotsad heegeldasin seekord peenest, 12/2 lõngast ja pean tõdema, et see oli ainuõige otsus. Tulemus sai suurepärane.




Tikkimine. Sellele eelnes kavandamine ja lihtne see polnud .... võimalusi oli lihtsalt liiga palju :)
Vatiomaniku soovidele vastu tulles jätsin ära kavandatud paabulinnud ja valisime koos need vahvad vapiloomad.



Mina soovisin kindlasti vätil näha igahaljast sümbolit "usk, lootus, armastus" ja nimetähed pidid tulema.



Lisaks veel üht-teist, et kogu lugu tervikuks siduda. 
Kindasti on sellisel uhkel kampsunil väga tähtsad õiget sorti nööbid, nende valimine oli paras väljakutse. Tulemus aga jällegi mu enda meelest see parim võimalikest valikutest.

Kahjuks ei ole mul võimalust vatti omaniku seljas näidata, küll aga on mul tore jäädvustus koolis toimunud moedemonstratsioonist, ehk pidulikust hindamisest. Meile tulid appi ülikoolikaaslased, toredad poisid, kes olid lahkesti nõus meie kampsuneid esitlema.