Monday, April 11, 2016

Muhu särakindakesed

Kuidas siis muidu, kui lõngakorv peent ja kallist lõngakest kuhjaga täis. Pean seda ju vähemaks kuduma. Peenest 12/2 lõngast sõrmkindad kaaluvad vaid 75 grammi, nii et saan kududa veel palju muhu kindaid.


Ikka juhtub, et mõni toon saab keset kudumist otsa ning tuleb jälle varusid täiendada, nii see korvike ei tühjenegi ...



Kui  mõned aastad tagasi proovisin Kristi Jõeste kindakoolitusel esimest korda kududa 1,25 varrastega, siis oli see piin. Kudusin, aga sõrmed olid veriseks torgitud. Mäletan, et küsisin Kristilt, et mida teha ja ta vastas, et küll selle valu peale lõpuks käed harjuvad ise teravate vardaotste eest kõrvale hoidma.  Nüüd aga koon veel peenemate varrastega ja tõesti, käed hoiavad end tervetena.

Kuulsaid muhu kindaid ei pea ilmtingimata kuduma nii peente varrastega, aga võib, see käib mängu ilu juurde.
Vanas muhu laulus tähemõrsjast koob kaunitar lausa kuldvarrastega, ise hõbedasel nööril kiikudes.

... istus hõbenööri peale,
kudus kuldavardasida ...



 Igal juhul sobivad vanade peenkinnaste koopiad suurepäraselt tänapäeva.





Seekordsed kindad on jällegi kauni laia kirjatud soonikuga ja  et sellist soonikut olen juba mitu korda kudunud, siis lisan siin-seal omalt poolt middagi, et mitte end pidevalt korrata. Kindakirja sain oma rõõmuks kududa vähendamata.
Varrastele oli mul randmete jaoks loodud 110 silmust ja käelabale 132.
Lõngad on soetatud Saara kirjastusest.

Kaunis tekk on Grete Küppari kootud. Grete on ilus ja andekas neiu, kes õpib Viljandi Kultuuriakadeemias. Grete blogist saab selle toreda  teki kohta rohkem lugeda.


Sunday, April 3, 2016

Kalded ja pisted

Kuigi olen väga kudumise poolde kaldu ja seda üldse ei kahetse ka, pakub elu teinekord kalde üle juurdlemise hetki. Tikkimisest räägin:)



No tikkida on väga keeruline. Juba eeltööd ... Ja siis see kalle. Muidugi, olen tegelikult kindel, et kui ma tikiksin järejepanu näiteks 100 maasikat, siis poleks enam mingit hala ja kalded oleks paigas ka. Aga kui tikkida vägaväga harva, siis sageli on kogu seda vaeva hiljem vaadates põhjust mõelda, et ehk oleks parem olnud, kui oma ajaga midagi targemat ette oleks võetud. 
Vahetevahel  ma ikka selle minu jaoks nii keerulise töö ette võtan.
Näiteks selle roosa lille tikkimine nõudis minult ütlemata suurt pingutust ja pidevat enda kontrollimist. Ikka see kalde jälgimine. Et ikka pisutki lihula tikandi sarnane saaks. Samas ... oleks ju võinud kohe jätkata ja terve seelikutäie õisirjest nõeluda, kindla peale oleks kalle paremini välja tulnud.
Eks saame kõik aru, mis kaldest ma räägin. Ikka sellest, mis kalde all pista nõela kangasse. Et ikka saaks just sellele tikandistiilile sobiv tulemus.
Lisaks kaldele on minu jaoks komistuskiviks ka pistete pikkus ja tihedus.
Ja nagu sellest veel vähe, siis minuealiste põlvkond mäletab hästi elu tikitud  lillepiltidega kaunistatud vanematekodusdes inult võttis see pikkadeks  aastateks igasuguse võime pidada tikitud esemeid kauniks).  
Viimasel ajal on ikka ette tulnud, et tikkida on lausa  tarvis. 
Nagu eelmise postituse tuniisvesti juures.  
Et säändseid veste kanti siis, kui praeguseaja muhu tikkimise viise veel ei tuntud, siis püüdsin ka mina tikkida nn vanamoodi. enne tikkimist pidin endale selgeks tegema, millise pikkusega ja mis kaldega nee dpisteid ikka olema peaksid. Mingit oma käekirja sellest tööst otsida pole mõtet, isegi kavandi jaoks sain inspiratiooni siit ja sealt, ikka vanade tekkide ja sukkade pealt.




Aga ...  üleeelmisel suvel oli mul ülitore võimalus õppida Saara suvekoolis Anu Kaburi käe all moodsat muhu sidepistest.  Ja et meelde tuletada , kuidas  tänapäevases sidepistes  nõelumine käib, mõtlesin tikkida  mõnele rõivatükile paar lille ja maasikad. Maasikad sellepärast, et maasika tikkimist me harjutasime. Mina rohkem ei jõudnud. Maasikas, maasikaleht ja maasikaõis, nende tegemist ma harjutasin seal, oi, linnukest tikkisin ju ka. 

Leidsin vaba pinna ka, kuspeal harjutada. Kui (?) ma selle kunagi valmis saan, siis pildistan üles ka. 
Praegu on valmis saanud üks maasikas ja poolteist õit ja ma kahtlen, kas üldse edasi teha. Tegin mõned fotod ja et teinekord aitab poolikut tööd lõpetada teadmine, et olen sellest rääkinud, siis ...

Lisaks on piltide pealt näha kõik, mis juhtus. Nii kummalised kalded, tikkimislõngade erinevus  (liiga hilja sain sellest aru). Ja vaat seda ma ei teagi, kui valeks või mittevaleks seda pidada, et tikkisin hõredalt. Ei tahtnud kootud eseme peale nii paksult tikkida ja proovisin õrnemalt ja õhemalt. No ei tea, aurutanud ma õisi veel pole, see ehk teeb asja paremaks.



Nüüd tuleb õis, mille ühel õielehel on mingi mudru.  Kuidagi nii läks, kas peaksin üles harutama? Mõtlen veel sellele.