Friday, March 25, 2016

Muhu vest, tuniisheegeldus

Heegeldasein selle vesti Elisabetile. Kandmiseks eelkõige rahvarõivastega. Sobib ka värvirõõmsaks täienduseks tänapäevasele riietusele, järele proovitud, ilus. Rahvarõivaste kandmisel on alatihti see mure, et jahedamal ajal värised oma valges särgis, õlgadele võetud villane roosrätt aitab pisut hädast välja, aga siiski. Niiviisi, koos vestiga on juba palju parem. Kui nipiga vatt ka veel vesti alla oleks võtta. Ma tegelikult paar aastat tagasi alustasin selle kudumist, aga ... no valesti tegin kõik:) Lõng  liru, keerukorrad vales suunas ...  Praegu aga annab juba ainuüksi see vest niipalju sooja ja sära juurde.





Tuniistehnikas vesti heegeldamise mõte ei andnud rahu peale Eesti Rahva Muuseumi kogus olevat Muhu tuniisvesti nähes. Mulle lihtsalt nii meeldis see väike rõivatükk. Tihedalt kaetud nuppudega, lõikesse heegeldatud. Kuid kuidas see tuniisiheegeldamimne ikka käib? Üsna unustatud tehnika.  Ja  kui avanes võimalus seda Kristi Jõeste juhendamisel õppida, siis polnud enam ühtki ettekäänet. Pean aga juba ette hoiatama, et kui tekib ka soov säändset tööd ette võtta, siis tasuks enne põhjalikult mõelda, kas jaksu jätkub lõpuni. Tuniisheegeldamise omapära on, et kõik silmused kogu rea laiuses on korraga pikal heegelnõelal ja see on kätele, eriti randmetele üsna väsitav. Vähem oluline pole ka töö tihedus, lõdva käega heegeldatud tuniispind on äärmiselt näotu.
Neid toredaid nuppe, mida vestil on palju-palju, nimetatakse karakullnuppudeks.


Seljatükil on tore männamuster. Elisabet sidus vöö vesti alla, kuid vanasti kanti uhke pandlaga vööd otse vesti peal. Seda ka, et muhu neiud-naised armastasid hästi keha järgi riideid, et oleks kena ja ega minu tütar ka teistsugune pole.





 Ja nagu näha, pole sugugi võimatu mõte kanda niisugust rõivatükki täiesti tavaliste tänapäevariietega.




Nipp allääres on ka täiesti omal kohal, no ilma selleta kohe nagu poleks õige asi.

Kõige suuremat muret tegi mulle aga hõlmatüki kaunistamine, aga läbi raskuste ma selle valmis sain. Kavandasin mustri, traageldasin heegeldisele ja tikkisin madalpistes.





Pisut neerudega sitsikangast ilu pärast.




Ja palun!





Kui keegi, kunagi, mingil hullul põhjusel tahaks tuniiisvesti tegema hakata, siis ...

Vesti heegeldasin 8/2 lõngast. See võiks olla näiteks Aade lõng, nende lõngad pole üldiselt sellised väga maavillased. Kui lõng tundub liiga paks, siis peaks seda kuidagimoodi peenemaks saama, väga hästi sobib kivikõvaks keraks kerimine. Tuniisi heegelnõel oli minul nr 2,5. heegeldsin üsna tihedalt. Peale viimistluspesu on tulemus kena ja ka pehmem.  Tuniisi töövõteid on erinevaid, mina heegeldasin selle kõige tavalisema pinna, googeldades Tunisian Chrochet Simple Stitch leiab hulganisti õpetusi. Nuppudega sama lugu, nenndegi õpetusi on hulgi.
Vest valmis, tegelesin allserva kandiga. Siin on võimalusi mitmeid, mina valisin tavaliste kinnissilmustega heegeldatud serva. Ainuke nipp, mida kasutasin, oli see, et katkestasin lõnga iga rea lõpus. nii sain paremalt poolt ühesuguse pinna. Aga see katkestamine pole sugugi vajalik, saab ka tänapäevaselt, edasi-tagasi heegeldada. Tuniistehnikat ei kasutanud, pole nii pikka heegelnõela, et kogu vesti servasilmused peale mahuks.




Tikandi jaoks sobisid Saara peenikesed 12/2 kindalõngad. Tuniisi peale polegi nii hull tikkida, kui põhi on tihedalt heegeldatud. Minu oskustele kohaselt sai tikand lihtne.




Siis veel servadesse erinevaid lihtsaid pitsikesi ja tipukesi, nati sik-sakpaela, kardpaela, hõlmatüki alla ilusat sitsikangast voodriks. Kinnituseks suured haagid (trukid on ke hea variant).
Õmblused. Küljeõmblused käsitsi, servakandi sitsivooder käsitsi, hõlmatüki paelad ja vooder osaliselt õmblusmasinaga.