Tuesday, December 15, 2015

Kärbsed seinapraos

Need on kindad Betile.





Pole küll enam vajadust siia lisada, et kindad on Muhu kirjadega, värvide ja kirjade järele saab sellest kohe aimu. Küll on aga tegu labakinnastega, jälle jah labakinnastega:). Kuidagi kukkus nii välja, et kolmele kenale kudusin need.

Ega tegelikult täpselt sellised labakindaid Muhus ei tuntud. Pean silmas just taolise vanamoelise randmeosa kasutamist.

Labakindad olid ikka väiksekirjalised ja kahevärvilised, näiteks must-valged, sellised nagu ka mujal Eestis kooti. Eks aga argipäevaks kooti mitmesuguseid kindaid.
Leidsin ERMi kindakogust näiteks sellised allpool näha olevad ja juba nõukogude ajal kootud labakindad, kus kuduja on toredasti kasutanud mustrite paigusel endisaegset kommet eraldada kirjaosa mõlemalt poolt vahekirjaga. Kuigi on näha, et ammu on loobutud peenkudumise vaevast ja ka randmed pole enam äratuntavalt muhulikud, siis mõne detaili järgi saab siiski kohe aru, et tegu on  Muhus kootud kinnastega. Foto: Eesti Rahva Muuseum.

                                                                    
                                                          Foto: ERM A 651:17//ab

Jällegi kasutasin Saara lõnga, millest kootud kindale mahub mustrit kenasti. Ja vardad mitte sugugi miinuses, pluss 1,25 hoopis, nii et polnud sugugi kurnav kudumine.




Randmed on kootud nõnda, et üks silmus pahempidi ja siis hea mitu tükki parempidi, tulemuseks selline lai soonikpind, mis kirjatuna rõõmustab kenasti silma. Ja otsakahandus  nagu Muhu sukkadel.

Musta põhja peal aga kahjuks läksin alt värvidega, kole jõrmid värvid said ja samas vahekir ei paista foto pealt üldse silma. Ärge kunagi alustage kudumist kiirustades nagu mina:). Ja kui aus olla, siis ega enne aru ei saa, kui oled paremini kokkukõlavaid värve kasutanud ja suur-suur osa minu kehva värvisilma arendamisel on muidugi mu õpetajatel.  Samas, Elisabetile väga meeldivad, musta ja heleda muhuroosa valis ta ise.

Wednesday, December 9, 2015

Imelised Muhu kindad

Muhu kindad on imelised.










Tegelikult on imeline ka võimalus neid tänasel päeval kududa tõepoolest täpselt sama suure silmuste arvuga varrastel nagu vanasti.



Selleks oli vaja oodata, oodata ühe parajalt hullu ja tohutu missioonitundega naise ette võetud üritust tuua Eesti naistele tagasi peened kinda- ja sukalõngad. Ja palun, vali välja, telli ja koo:)!
Ja tundub, et parajalt hulle ja missioonitundega kudujaid jagub, seda nägin viimasel Mardilaadalgi, kus Saara lõngad kudujarahva lemmikud olid.
Sama lugu vanade töövõtetega. See on väga hea ja uhkegi tunne, kui sa saad õppida vanu võtteid meistrite käe all. Nende teadmiste taga on loendamatud tunnid muuseumides, kus nad on vaadelnud, võrrelnud, vardad ja luup käes kohapeal jõudnud vanade töövõtete koodi murdmiseni. Tänud Kristi, Anu ja Siiri!

Need kirjatud randmetega sõrmkindad ma kudusin suures osas  vaat nende kinnaste järgi. Kindad kudus 1906. aastal 22 aastane Kallaste küla neiu omale kaasavaraks.

 ERM A 566:1//ab, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/483177 



Ma küll musta lõnga ei valinud, sest olin just ühed mustapõhjalised kindad kudunud ja küllalt sai.  Samuti jäid lõpuks ikka ära lilled. Peale pikka nii- ja naapidi kaalumist ja proovimist ja seepärast, et kirjutasin ERMi kinnaste 852:19//ab pealt maha selle imekena kirja, mis nüüd lillede asemel kinnastele sai. 


Pildistasin kindaid tormijärgsel päeval vee ääres.