Thursday, July 30, 2015

Sõba, suve jaheduses ja vihmas nõnda armas


Ei ole tegu poest soetatud ostukaubaga, on algusest lõpuni omatehtud soojahoidja.


Isegi kui vaim pole kangastelgede alla minemiseks valmis, lähed sa sinna ja üritad kuidagi hakkama saada. Mina sain lahke kooliõe abiga siduse tehtud ja head õpetajad aitasid hiljem vigu parandada. Ei tulnud kergelt ka kudumine, mis kursuse naistel tundus olevat lausa lemmiktöö. Valmis ma kuidagi selle sõbakese sain kootud. Väga ehmatav oli mahavõetudd tööd vaadata, rida rea järel ebaühtlase tihedusega kootud, üks ots tihedam kui teine.  Täielik läbikukkumine. Kuid ega midagi teha polnud, pidin töö siiski ette näitama. Eks õppejõud julgustas veidi, öeldes, et peale pesemist muutub pilt veidi paremaks.  Et aega nappis uue sõba rakedamiseks ja kudumiseks, lootsingi siis pesemise imele.
Mis moodi  ja millega pesta. Osa meist pesi oma töö käsitsi, kuigi õppejõud julgustas kasutama pesumasinat. Õrna villapesu programmiga muidugi. Minu sõba läks ka pesumasinasse. Välja võtsin täiesti karvase ja pooleldi viltunud narmastega kahuse hunniku. Olin oma kudumise jaoks soetanud  tundmatut välismaist (Norra) lõnga, mis oli minu jaoks väga hea hinnaga ja mul polnud aimugi, et lõng peale pesu  nõnda karvaseks muutub. Harutasin narmad lahti ja laotasin sõba kuivama, ahastades, et nüüd on mul lisaks ebaõhtlasele koele ka karvastatud pind (meie tööd just nimelt ei tohtinud olla nõndaviisi karvaseks vanutatud).

Kuivanuna paistis, et vähemalt ühtlasemaks oli kude muutunud, kui vastu valgust mitte vaadata. Ega midagi. Asusin kõlapookade tegemise juurde. Mõlema pikiserva jaoks kõlatasin triibulise pooga, külge õmmelduna oli pilt juba üsna kena. Otsanarmastesse kõlatasin samuti lihtsa kirjaga pooga, mille tegemisel lisasin töö käigus nii villaseid kui linaseid  lisanarmaid.  Kõlab lihtsalt, kuid kui kaua see aega võttis ... imekombel  ei hakanud midagi kuskilt kiskuma ega lokkima.
Ja siis oligi juba hindamipäev. Ei läinud pahasti, töö  üldmulje varjutas nähtavasti kudumise ja pesemise apsud.
Kui teised meie kursuse naised rõõmsalt plaani pidasid ja suve jooksul lubasid veel ja veel telgede alla ja taga istuda, siis mida nii entusiastlik pole. Üsna suure murega mõtlen järgmise aasta töö, sõbakirjalise teki peale.


Aga samas, pole midagi mõnusamat jahedal ja vihmasel suvel kui üks läbivillane ülevise. Kes teab, mõistab:)



Sunday, July 19, 2015

Suvi ja sukad



Kui see oleks võimalik, ärkaksin suvehommikuti selles sängis. Noh, võimatu. Säng ei kuulu mulle, maja ka mitte.


Aga vaat  laevukestega sukad on minu hoolde antud:)
Päriselt ja päriseks. See on üks imetore sukapaar.
Äratuntavalt muhulik ja lustakas. Aga oma pisikirjadega ka
üpriski erandlik.
Igatahes hetkel pikutavad sukad sügavkülmas, et üsna pea jälle saada kokku oma kunagise omaniku ja tegija teiste rõivatükkidega.

Mina omakorda olen lubanud, et katsun neid hoida ja säilitada
nii kuis oskan.

Ja pean tunnistama, et juba on need sukad ka saanud
tunda seda õiget sukatunnet, nad nimelt veeti kohe jalga (nii
õrnalt ja ettevaatlikult kui võimalik) ja seda keerutamist ja lustimist lubasin ma lausa pool tundi.
Igatahes loodan ma väga kududa neile vastse asenduspaari.
Lihtne see ei saa olema, sest kuigi minu telefon seda ei näita, siis leherohelise toone on sukkadel kahte erinevat, samuti ka oranzi.
Samuti on suur tahtmine saada ühele sukale ikka kaks laeva, mitte poolteist ja see nõuab jälle pisut peenemaid lõngu, kui
tavapärane 8/2.

Monday, July 13, 2015

Muhu sukad



Uued sukad Elisabetile. Kirjad on aga ikka need tema lemmikud:) Vahetasin välja ühe mustrikorra ja servamuster pole seekord ka mitte mustad kassid või siis koerad, ega neist aru saa. Tema jaokos on need kassid:). Tegelikult sai ta oma sünnipäevahommikul kätte küll mustade kassidega sukad, aga noh, juhtus nii, et olin osanud nii pingule vedada kassilõngad, et jalga vedada neid ei õnnestunud. Ega siis sünnipäevaingitust ei saa jalga proovida lasta ja nii see läks. Kõik peab ju kenasti ümber jala olema, lotendavais sukkis ringi käia, seda ei taha. Aga jah, need kassid üle jala ei läinud, proovisime ka märjalt jalga ajamist, aga ei. Uh, ma olin enda peale pahane. Lõikasin siis pöiaosa lahti ja harutasin need koerad kassid üles. Asemele aga kudusin lühemate lõngajooksudega meandri. Silmasin pöiaosa uuesti külge ja korras. Üle kanna tuleb küll pisukese pusimisega vedada, aga jalas on kenasti ümber. Sukapaelad ka alati peale ja ei need sukad lontsi vaju.


Ega nende sukkade juures pole ainult pöiad lõigatud ja uuesti külge silmatud. Tegelikult on terve see sukapaar kahest lõigatud sääretükist alguse saanud. Kui ma eelmisi kudusin, siis ei saanud ma täpseid mõõte samuti võtta (oli jälle üllatuskingituseks kudumine) ja kudusin siis mõlemad sukasääred sinnamaale, et linnud olid peal. kui mul lõpuks õnnestus neid umbes samasuguse sääremõõduja jala otsa ajada, selgus, et said tiba kitsad. Et aga harutada suurt tööd ma küll ei tahtnud, siis lõikasin aga altpoolt soonikut ehk viklit mõlemad säärosal küljest ja kudusin uued sääred juba laiemad.
Aga selgus, et need lõigutud jupid sobisid Elisabetile ümber sääre kenasti, kui ma neid nagu "naljaviluks" tal palusin jalga ajada ja nii ma siis seekorda kudsin mõlemale poole neid juppe. Eks ma siis proovisn seda põlvepealse sooniku lõpetust teha võimalikult looduse sarnaseks:)
Loo moraal võiks olla, et võtke mõõte isegi siis, kui see kuidagi võimalik pole. Ja kudumise ajal võiks ikka vahetevahel kontrollida, kas lõngajooksud venima ka annavad:).


Muidu aga peak olema kõik kena. kahandasin ilusaasti võngeliselt, otsad on kahandatud mugavasti nagu ikka. Jalas mõnus ja vaadata ilus.




Thursday, July 9, 2015

Muhu kindad, üpriski koopiad



Eks kuduja teab, et vahel ei piisa ei tahtmisest ega kudumisoskusest. Vaatad ja imetled vanu kindaid, aga vat ei saa samasuguseid kootud. Võid proovida kasvõi miinusvarrastega, aga silmuste arvu pead ikka vähendama. Nii koodki oma kindale nelja kirjamotiivi asemel kaks. Nagu oleks kena küll, aga ikka pole see.
Nii ma olengi noid Muhu kindaid ainult näpuotsaga julgenud puutu. Vaatasin praegu oma vanau märkmeid ja leidsin esimeste sõrmkinnaste kohta tehtud ülestähendused. Kinnas Muhu Muuseumist (JSM 643:E1143), kiri raamatust "Meite Muhu mustrid". Kui Ekaterina omale need kindad kudus, siis mahtus tema kindale 18 silmusega kirjakorda arvatavasti seitse, mis teeb labaosa silmuste arvuks umbes 120 silmust. mina pidin randmeosale võtma 72 silmust ja vähendasin sel kirjakorda 12 silmuseni. labaosale mahtus mul aga ainult neli kirjakorda seitsme asemel. Vardad nr 2, sel ajal mulle tundus, et peenematega pole nagu võimalik kududa:).
Ega kindad näotud saanud, kanda oli kena ja puha.
Järgmistega oli samamoodi. Ikka vähenda ja kombineeri. Puh, ma ütlen.

Aga ... sellega on lõpp. Nüüd saab kududa küll. Ja kahekordsest lõngast, mida ei pea väljamaalt ise taga ajama. Ja villasest lõngast. Rääkimata sellest, et saab rahulikult ka 1,25 vardaga kududa. Silmuseid aga võta südamerahuga samapalju kui vanasti. Kena. Lõngapoe lingi panen siia ka. Anu Pink Saara kirjastusest võttis selle asja ajada ja nüüd saab Saarast omale lõnga koju kätte tellida ja ükski peen kiri ei pea raamatusse jääma.

Soetasin omale 12/2 lõngad ja jäin siis toppama muhuroosa lõnga puudumise taha. Kollast ka ei tellinud.  Kollasega läks hästi, seda sain kaselehtest kahes erinevas tibutoonis.
Roosa puhul tahtsin muidugi rodamiiiniga värvida, aga mul polnud parajasti kollast värvi kodus. Värvisin siis markerisisudega.  Lõnga sain kaunisti helehõõguvaks. Et tahtsin tegeliklt tumedamat tooni, siis poole lõngast värvisin ikkagi rodamiiniga üle, kübeke seda patta panna julgesin ja ei kahetse. Nüüd on mul peent lõnga kahes roosas toonis. Nii kui hangin kollast juurde, värvin veel pisut sügavama tooni juurde.
Aga mul polnud kena muhupunast. Millegipärast tellisin e-poest kõike muud, nagu näiteks suure hulga madarapunast. Aga eks ma selle siis ära pean kuduma.
Ja siis Viljandi Hansapäevadel, seal sai ju Saara häid lõngu ju oma silmaga näha ja uurida.  Anu Pink kudus samas just sedasama kinnast, seitse kassi /rebast kõrvuti kinda peal. Ei olnudki enam vaja aru pidada, milliseid kindaid uuest lõngast kuduma hakata. Muhu oranzi sain ostetud, otsekohe, õige  kadakaroheline anti ka kätte.

Kindad kudus omal ajal Ekaterina Vaga, praegu Muhu Muuseumis (JSM 643:E1147). "Meite Muhu mustrid" lk. 104 on foto ja mustriskeem. Tänud!



Nagu fotolt näha, siis mu roosa on heledam kui muhumustriraamatu kaaned, toon on sama nagu raamatus kindapildil. Anu oli aga ise värvinud ja müüs samas ka muhuroosat lõnga, mille ostmata jätmine mind ikka veel vaevab, nii kena toon oli see. Aga no mul polnud siis rohkem raha:). Ega  minu foto ei anna edasi seda muhuroosa hõõgumist, mis ometi ka minu kinnastes olemas.
Kudusin samasuguste silmjuste arvuga nagu Anu. 120 silmust labaosal, see teeb 30 silmust vardale ja vardad nr 1,25.  Väga hea oli kududa!
Üks asi veel, peaegu oleksin kudumise ajal unustanud, et Muhus sõrmeotsad pisut teisi kokku võeti, kui me harjunud oleme. Hea, et õigel aja aru sain.
Kindad sain minu mõõtu, kuigi kudumise ajal arvasin, et ikka suured saavad. Peale ilupesu võin öelda, et kui kudumise ajal tundsin pisut puudust selliset maavillase tundest, siis peale pesemist on kohe näha, et tegu ikka villase lõngaga, kindad on ilusad villakahused.


Kinnastega poseerin ma ise:). Et mul ka pikkade varrukatega särki selga polnud pandud, huh.



Tuesday, July 7, 2015

Vaheaeg


Jaa, suvevaheaeg. Esimene õppeaasta Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilasena selja taga, kolm ees. Kas suudan lõpuni minna eks seda näitab aeg. Üsna tihti pidin tunnistama oma täielikku võhiklikkust ja saamatust.

Aga ... pildistasin üles mõned koolitööd.

Käevõru, mis tikitud ristikpistes, inspiratsiooniks Mulgi tanumaalid.


Pole silmadele nii kurnav tikkimine, kui Setu kastpiste, kuid siiski pidin omale soetama luuplambi. Ega tikkimine mulle kerge pole, olen päris koba.
Samas aines veel üks praktiline töö, lahttasku. Setu tikandi ainetel.


Tegelikult võiks üles võtta veel ka mõned põnevamad tööproovid ja muidugi nõelaraamatu, milles sees levinumad tikkimispisted.

Vardakott, millega ise väga rahul olen.


Oh, siis paelad. Kõlapaelad ja kõiksugu punutud paelad. Suurepärase õppejõu toel sain hakkama. ERMis nägin ka, millised mahekaunite värvidega on vanad kõlapoogad ja vööd.





Ja siis muidugi mu sõba.  Kõlapookadega .Oh, kuigi käärisin ja rakendasin ise, kahtlen, kas oskan sama tee uuesti ilma abita läbi käia.

Tahaksin kõigest veel pikemalt kirjutada, kuid paraku ravin randmepõletikku, mis just arvutil klõbistades tunda annab. Ehk teine kord, suvi on veel ees.



Avastasin hiljuti Linda, armsa päevaõppe neiu blogi. Ka tema meenutas möödunud õppeaastat.