Tuesday, December 15, 2015

Kärbsed seinapraos

Need on kindad Betile.





Pole küll enam vajadust siia lisada, et kindad on Muhu kirjadega, värvide ja kirjade järele saab sellest kohe aimu. Küll on aga tegu labakinnastega, jälle jah labakinnastega:). Kuidagi kukkus nii välja, et kolmele kenale kudusin need.

Ega tegelikult täpselt sellised labakindaid Muhus ei tuntud. Pean silmas just taolise vanamoelise randmeosa kasutamist.

Labakindad olid ikka väiksekirjalised ja kahevärvilised, näiteks must-valged, sellised nagu ka mujal Eestis kooti. Eks aga argipäevaks kooti mitmesuguseid kindaid.
Leidsin ERMi kindakogust näiteks sellised allpool näha olevad ja juba nõukogude ajal kootud labakindad, kus kuduja on toredasti kasutanud mustrite paigusel endisaegset kommet eraldada kirjaosa mõlemalt poolt vahekirjaga. Kuigi on näha, et ammu on loobutud peenkudumise vaevast ja ka randmed pole enam äratuntavalt muhulikud, siis mõne detaili järgi saab siiski kohe aru, et tegu on  Muhus kootud kinnastega. Foto: Eesti Rahva Muuseum.

                                                                    
                                                          Foto: ERM A 651:17//ab

Jällegi kasutasin Saara lõnga, millest kootud kindale mahub mustrit kenasti. Ja vardad mitte sugugi miinuses, pluss 1,25 hoopis, nii et polnud sugugi kurnav kudumine.




Randmed on kootud nõnda, et üks silmus pahempidi ja siis hea mitu tükki parempidi, tulemuseks selline lai soonikpind, mis kirjatuna rõõmustab kenasti silma. Ja otsakahandus  nagu Muhu sukkadel.

Musta põhja peal aga kahjuks läksin alt värvidega, kole jõrmid värvid said ja samas vahekir ei paista foto pealt üldse silma. Ärge kunagi alustage kudumist kiirustades nagu mina:). Ja kui aus olla, siis ega enne aru ei saa, kui oled paremini kokkukõlavaid värve kasutanud ja suur-suur osa minu kehva värvisilma arendamisel on muidugi mu õpetajatel.  Samas, Elisabetile väga meeldivad, musta ja heleda muhuroosa valis ta ise.

Wednesday, December 9, 2015

Imelised Muhu kindad

Muhu kindad on imelised.










Tegelikult on imeline ka võimalus neid tänasel päeval kududa tõepoolest täpselt sama suure silmuste arvuga varrastel nagu vanasti.



Selleks oli vaja oodata, oodata ühe parajalt hullu ja tohutu missioonitundega naise ette võetud üritust tuua Eesti naistele tagasi peened kinda- ja sukalõngad. Ja palun, vali välja, telli ja koo:)!
Ja tundub, et parajalt hulle ja missioonitundega kudujaid jagub, seda nägin viimasel Mardilaadalgi, kus Saara lõngad kudujarahva lemmikud olid.
Sama lugu vanade töövõtetega. See on väga hea ja uhkegi tunne, kui sa saad õppida vanu võtteid meistrite käe all. Nende teadmiste taga on loendamatud tunnid muuseumides, kus nad on vaadelnud, võrrelnud, vardad ja luup käes kohapeal jõudnud vanade töövõtete koodi murdmiseni. Tänud Kristi, Anu ja Siiri!

Need kirjatud randmetega sõrmkindad ma kudusin suures osas  vaat nende kinnaste järgi. Kindad kudus 1906. aastal 22 aastane Kallaste küla neiu omale kaasavaraks.

 ERM A 566:1//ab, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/483177 



Ma küll musta lõnga ei valinud, sest olin just ühed mustapõhjalised kindad kudunud ja küllalt sai.  Samuti jäid lõpuks ikka ära lilled. Peale pikka nii- ja naapidi kaalumist ja proovimist ja seepärast, et kirjutasin ERMi kinnaste 852:19//ab pealt maha selle imekena kirja, mis nüüd lillede asemel kinnastele sai. 


Pildistasin kindaid tormijärgsel päeval vee ääres.






Tuesday, November 3, 2015

Riho Toomra galerii Ace of Lace


Valged lummavad pitsid maalingutega talalagede all, pitsilise seinamaalingu katke sealsamas kõrval. Täiuslikult kootud pitsid on nagu valged mandalad.  Riho ei avanud galeriid  mitte oma loomingu müügiks vaid pakub vaatajatele võimalust aeg maha võtta ja puhata oma imeliste tööde keskel.
Võimatu on Riho pitskudumite kohta öelda, et tegu on kootud laudlinadega. Saksa keeles on palju täpsem väljend,  kunststricken.
 Riho koob (õigem oleks öelda loob) oma tööd Herbert Richard Nieblingi loodud mustrite järgi.
Niebling oli matemaatik ja uskumatult produktiivne looja. Õppinud kuduma juba nooruses, pühendus Niebling selle kogu oma elu. Tingmärkide süsteemi eest, mida ma eestlased nii iseendasmõistetavalt kasutame, peame olema tänulikud just temale.

Fotol on näha, kuidas alpikannipott laual annab inspiratsiooni uue mustri loomisel. Imeline kunstnik!




Herbert Richard Nieblingi (1903-1966) loodud mustrite järgi  on Riho kudunud aastakümneid. Kes koob, see mõistab, kuipalju tunde võtab aega ühe töö teostamine. Ja muidugi, Riho koob peene vardaga, 1,5 kui ma ei eksi. Nii on tema valminud tööd ka äärmiselt filigraansed ja kaunid. 

Rihot tundvad inimesed teavad, et tegu on mehega, kes peab klubi Tapper. Minu meelest on nii põnev kuidas maskuliinsus versus kunstkudumine on loomulikus tasakaalus.  Kui Riho oma galerii avas, siis tundus see äärmiselt selge otsusena. Tema tööd on galeriid väärt, minge vaatama ja ehk kohtute ka autori endaga kes teeb teile põneva ülevaate töödest.




Poolelioleva töö kõrval on Riho näituse "Niidist kunstini" kataloog, mida ka soetada võimalik.




Kudumas.



Kui käisin Riho näituse avamisel Rahvusraamatukogus, siis olid kohal ka Riho rokkaritest sõbrad, kes Riho loomingu kohta imetlust jagasid.  Lisan siia toreda tsitaadi  ERR uudistelehelt ,  Pealtnägija saatest 09.04.2014. Et Riho mitte ei tiki, vaid koob, seda me ju pahaks ei pane ... :)

...Mees, kes on aastate jooksul kulutanud ära kümnete kilomeetrite kaupa niiti, tunnistas, et paljud sõbrad peavad tema hobi üsna kummaliseks.
"Mulle ütles keegi seda ja siis mulle alguses tundus see natukene nagu isegi no naljakas, sest ma teadsin teda nii kaua, aga ta polnud mulle kunagi sellest rääkinud, et ta neid asju teeb," ütles Metsatöllu liige Marko Atso.
Muusik lisas, et tikandite tegemine käiks talle üle jõu. "Mina ei suudaks päris kindlasti isegi viite ruutsentimeetrit sellist asja valmis teha. Mul oleks kohe närvid läbi raudselt. Selles mõttes on ta ikka kõva mees," ütles Atso. ...




Sissepääs galeriisse. Aadress on Suur -Karja 2.




Üks osa Riho töödest on praegu näitusel Hollandis, Veendami Koloniaalmuuseumis.

Täiendatud kell 23.39
Lisaks vaadake  tänaõhtust saatelõiku Ringvaatest!  

Monday, October 12, 2015

Varrastel kootud suvekampsun sügiseks



Võtsin suvelõpul aega, et kududa see ülitavaline ja lihtne kampsun. Rida siin, teine seal. Kudumismasinaga saaks  samasuguse ja ehk paremagi tulemuse, kiiremini oleks saanud igal juhul. Aeg maksab. Kindlasti. Aga ei kudunud aja peale, saati veel maksu eest.  Kudusin tasahilju oma suve sellesse kampsunisse. 


Selle suve kõige-kõige ja üldse kõige pehmem lõng. Saamiseks tuli sõita üle mere Hiiumaale. Kes teab, see mõistab millest räägin. Villavabrikust saadud pehmed vihid käes, sai neid suvistel autosõitudel üle põlvede keritud. Pehmed ja suured kerad sain. Hele ja tume. Millist kirja kududa,  kas veel mõnd tooni oleks, mõtteid oli igasuguseid. Õrn taimvärvitud kollane vanadest varudest aga andis märku, et temagi aeg on käes. 
Kuigi ma tihti koon nõnda, et lõng varrastel annab mustri ka kätte on  muster sageli  kuskil juba olemas. Kas vana kinda või muu kudumi peal. See kampsun sai peale helehalli soonikut kirja, mis kaunistas kungisi meeste mütse. Sirvisin inspiratsiooni saamiseks Saara kirjastuse suurt "Eesti silmuskudumine 1. Tavad ja tehnikad" ja seal see  oligi. Edasi aga läks mõte lihtsalt uitama ja kuidagimoodi tekkis  optilise efektiga kirjavöönd varrastele. Seljatükile siis, sest kudusin eriti vanamoodsalt, kõigi külje- ja varrukaõmblustega. Eks ma valdan õmblusteta kudumist ka, aga klassika on mõnus.


Taskud pidid olema, muidu oleks võinud kudumata jätta, see oli tingimus!


Parajalt nööpe ka. Väike kaelus. Pemelt istuvad varrukad. 


Mõnus! Täitsa venitatavad taskud.


Liigutada kannatab ka, kuskilt ei paista kiskuvat.



Loodetavasti on kandmiskõlbulik see minu  selle suve kampsun.


Tegelikult peaksin nüüd koheruttu ammualustaud kindad ka valmis kuduma, lubadus tuleb täita:)







Tuesday, September 29, 2015

Võtmehoidja




Praeguseks on see uhke kaltsututiga võtmehoidja leidnud koha minu armsa ja muidu täiesti tavalise pruuni nahkkoti luku küljes. Kuigi võtmehoidjana taskust välja rippudes oleks ka igatepidi kena.



Võtmeid hoiab praegu  aga jupike muhu säärepaela.




Tuesday, September 15, 2015

Labakindakesed

Teine paar labakindaid, ikka Muhu teemadel. Seekord kärbseid roosidele lisaks. Ja suur rõõm, et need kindad olid täpselt parajad ja selle paari soojem põhitoon ei heidutanud saajat sugugi.



Et pöidlad külmetama ei hakkaks, siis pidi sinnagi mõne motiivikese leidma. Ja et ma ei arvaks, et suudan ka mõne motiivikese  mälu järgi kudada siis midagi, mida märkasin alles fotol:) Õige kandiline sai see roosa õis pöidlal.



Praegu on varrastel aga kolmas paar labakindaid. Ikka samasuguse kirjatud soonikuosaga. Tänane meeletu vihmavaling annab põhjust vardaid kiiremini liigutada.


Koon Saarast soetatud peenest 12/2 villasest kindalõngast, millest kududes saab selle õige tunde kätte, kui tahad Muhu kindaid-sukki kudada nii, et motiive vähendama ei peaks ja kärbseid, linde ja rebaiseid ikka rohkem vardale mahuks.
Kindad sellest lõngast saavad just sellised, et juba oktoobris kandama hakata. Tallevillast kindakesed ei tohiks ka kõige hellikumatele käekestele valu teha, soojad ja pehmed on need.




Ja kuigi ma õmblusmasina taha istun üldiselt vaid viimases hädas, siis noh, selle sügise oversize mantli ma konstrueerisin ja õmblesin Madlile ka ise.


Sunday, August 30, 2015

Lahttasku

Kas lahttasku on kena ka linna argipäevas või oleme seda harjunud pigem igasugu laatadel käsitöömüüjate rahataskuks pidama ...  Muidugi  on lahttasku ka rahvarõivaste osa.
Mul endal on kolm taskut, mida aegajalt ikka kannan. Mõne kleidi või seeliku juurde lihtsalt tahan kanda tikitud taskut, olgu päev siis argine või vähe pidulikum.  Minu lilltikandiga taskud tegi mu ema ja tean, et neid tahavad kanda ka mu tütred. Seni pole lillemotiiviga taskud neid veel köitnud, aga kunagi kindlasti.
Ise olen tikkinud vaid ühe tasku. Ja see tasku on sel suvel juba kasutamist leidnud.
Sel päeval saime kohvikus kokku, et hoopis kindaid pildistada ja mida ma nägin ... minu tasku.  Mulle meeldis.



Olin Madlile mõni aeg enne seda õhe suvise aiapeo puhuks pakkunud üht-teist ja midagi läks käiku ka.




Tasku jättis ta endale:)

Täna aga sean kohevarsti sammud Kadriorgu, kuhu oodatakse kõiki  piknikule oma rahvarõivaid tuulutama, Lähen lapse saatjana. Ta keerutab seal oma rahvatantsutrupi Leesikatega piknikuliste rõõmuks tantsu.




Sunday, August 23, 2015

Kootud pulmakleit, ehk et Arktikas on villane kleit parim valik

Diana ja Eskil abiellusid kevadel, Longyearbyenis . Diana usaldas mulle oma pulmakleidi kudumise. Tänan südamest! See oli tema poolt julge otsus, sest proove teha me ei saanud (mina siin Tallinnas ja tema Teravmägedes),  mõõtudegi võtmine pruudi rõõmsa ootuse tõttu polnud eriti mõttekas. Nii et suuresti usaldasin oma vaistu. Kleidist tegin möödunud suvel ka ise oma jaoks mõned fotod, üks neist siin. Meenutuseks mulle endale, et kleidil on 6468 nuppu!

Kaunis ja särav paar!



Kui vaadata allolevat fotot, saate aru, et pikemad varrukad tihedas nupulises lehekirjas kleidl oli Dianal ainuõige otsus, seda enam, et ta soovib kleiti kleiti ka edaspidi kanda. Teravmägedas on ka suvel külm, keskmine temperatuur on ca 5 kraadi, talvel aga -12 kraadi.

Kontsakingades  Arktikas väljas juba ei ole, pulmapäeval oli väljas üle 10 miinuskraadi ja puhul tugev tuul ja sel fotol on Dianal jalas armsad ja soojad mukluk'id.



Imeline, nii palju armastust ja soojust õhkub sellest fotost.




Diana loal avaldan tema pulmafotod ja palun  neid mitte kasutada, aitäh.






Thursday, August 20, 2015

Muhuroosilised

Ei taha sõrmkindaid, tahan labakindaid. Muhuroosade rooside ja loomakestega. Üritasin seletada, et Muhus selliseid labakindad ei kootud, ikka sõrmikuid. Mul oli üks kinnas juba ka üsna sõrmedeni kootud, see soov aga esitati nii kategooriliselt, et üle ei jäänud muud kui tuli labakindaks kududa see kinnas. Harutasin siis roosid tagasi ja lisasin neile servakirjad.




Sellised labakindakesed siis. Et kogu lugu veel segasem saaks, selgus, et kindasaaja väidetavalt imetillukesed käekesed natuke suured selle paari jaoks. Nii et hetkel on varrastel enamvähem samasugune l a b a kindapaar, lihtsalt nii 7 mm laiem ja see pole veel kõik ... mõlemale mu tütrele sobisid kindakesed täpselt ja läks nii, et mõlemad tahtsid neid endale:). Praegu jäi peale noorema tahtmine. Mis ma siis teen? Veel kolmanda paari? 



Igatahes algselt pidid neist saama sõrmkindad, väikeste lillede asemel lihtsalt suurte roosidega. Roosaga ei tohtinud koonerdada!



Sõrmkindad on kootud Muhu muuseumis asuvate kinnaste (JSM 643:E1147) järgi. Mustrid leiab raamatust "Meite Muhu mustrid". Sealsamast  leitud ka labakute kirjad.

Wednesday, August 19, 2015

Hargivöö

Mõõtsin nii kuu aega tagasi selle vöö jaoks lõngad, kinnitasin elutuppa toolileeni külge ja punusin  filmi vaadates. Ja nii mitu õhtut järjest. Vaja mul seda polnud, lihtsalt tundus tore mõte punuda,  Ja mõned päevad tagasi  küsiti, et kas mul on kodus  midagi setupärast. Muidugi on, milles küsimus, viimane pool meetrit punumist ja kohe saab vöö valmis.
Ega väga pikk ei saanud, kahjuks kahte korda ümber piha siduda ei anna. Tutid lisavad aga pikkust ja saledale poisile sobib vast nõnda ka.


Nõndamoodi siis.


Mismoodi siis hargivöö tegemine käib?
Foto hargivööst hargiga.  Kas keegi pakub, mis funktsioon on hargil?:) Juba ette ütlen, et mõistatamine võib olla üsna põnev ...



                                                                   Foto;  ERM A 742:7//ab




Friday, August 14, 2015

Maasikalehekirjaga Paistu kindad


Punased marjad valgel pitsilisel taustal.




Ma olen alles paaril viimasel aastal mõned kindapaarid peenikeste varrastega valmis kudunud. Pitskoes sõrmkindaid nende sekka veel sattunud pole. Isegi ei tea, miks. Kas oli põhjus ehk selles, et õige lõng polnud minuni veel jõudnud. Nüüd on aga  head kindalõnga  võimalik  Saara kirjastusest nii hõlpsasti soetada ja kui avanes veel uskumatult tore võimalus viimasel hetkel Saara Suvekooli sõita, siis ...


Nii et need hõrgud iluasjad said valmis Anu Pingi näpunäiteid järgides. Selle kindapaari juuers on palju kauneid detaile - armas maasikalehekiri järgneb sakilisele servale, pitskude, mis üsna lihtsalt meelde jääb, aga siiski pidevalt tähelepanu nõuab. Ja muidugi imekena pöidlakiil, mida saab  muuseumifotolt  uurida. Oi, muidugi veel piki väikest sõrme jooksev armas pisikiri.



Need kindad on kandmiseks ja imetlemiseks loodud! Hakkan neid ise kandma, ootan juba sügist.

Aga samas on nad ka suvepäeval kaunikesed, kirikuaia lehtlas jäätist nautida.



Villased pitskindad on niisiis kootud Saara Heast kindalõngast 12/2, vardad olid 1,25 ja kel huvi, siis raamatus "Eesti silmuskudumine" on käeselja muster ka olemas.