Thursday, September 25, 2014

Helmekee

Panin kokku rahaga hee igapäevaseks kandmiseks. Mul on varasemast ajast tehtud mõned helmekeed, enda omi kannan üsna tihti. Kuid tütrele tehtud kee jäi seisma, talle ei sobibud minu valitud värvid, sestap tegin nüüd talle teise ja lisasin ka raha. Kahjuks polnud mul võtta Katariinat, kuid  see  raha on kingitus mu emalt ja  seepärast on ta meile oluline ja väärtuslik.


Nagu fotolt näha, on münt koledal kombel puhtaks nühitud. Selles on süüdi oskamatu juveliir, kes halastamult hävitas kauni paatina.
Lisaks on näha, et rahal on teistsugune, palju väiksem kand, kui võiks olla, sellest aga räägin ka.

Mu ema sünnikodu on Luiste külas, praeguse Raplamaa äärealal. Et Luiste kuulus varem Kullamaa kihelkonna alla ja kohe kõrvalasuv Luiste mõis samuti, siis oma juurtest rääkides mõtlen ikka  Kullamaale.
Kullamaale viib mu ema sünnikodust läbi metsa otsetee, nii umbes kaheksa kilomeetrit ja sinna on maetud ka mu vanaema-vanaisa.
Ema hakkas pensionieas tundma suur huvi rahvarõivaste vastu ja tikkis mu tütardele  kaunid käised. Aga enne seda oli tal mõtlemist, et millised valida ning tema oma äratundmise järele otsustas, et Rapla rahvariided on paslikud. Nii kinkiski ta siis oma lapselapsele ülikooli lõpetamiseks oma tehtud Rapla rahvariided, mis sobisid kenasti ja mida Madli nüüd minu kapis hoiab.
Lisaks tahtis ta kinkida veel midagi väga väärtuslikku ja lasi oma vanematele kuulunud  tsaariaegsetest rahadest teha kee. Seda ma siikohal näitama ei tahaks hakata, sest väheste teadmiste, kiirustamise ja kõigele lisaks veel ebakomptentse juveliiri töö tulemusena sai valmis midagi setu rahadega kee laadset, kõik rahad(kolm Nikolaid ja hulk hõbekopikaid) hoolega paatinast puhastatud (see on lihtsalt masendav, kuidas läigivad). Tähtis on see õbekee meile ikka!
Tean, et mu tütar keed sellisena kaela ei pane (kui aga saatus peaks teda kunagi Setumaale viima, siis saab kee kohe taasatada)  ja eraldasingi  keest ühe raha, et teha talle ehe, mis võiks tihedalt käigus olla.

Helmeste valikul jäin esialgu nende juurde, mis mul juba olemas olid, lisaks hankisin pisut  siniseid helmeid.

Et niipalju jõukust mul pole, et teha uhke kolme rahaga kee, kus helmed ja rahad on traadile lükitud, rääkimata veel kolmerealisest nö paatrist. Kullamaal olevat loetud täispaatriks 12 rahast komplekti, et siis all 5, keskmisl 4 ja ülemisel 3 raha.

Sellel vanal fotol ongi näha, kui  jõukad olid  Kullamaa naised.



Mulle sobib hetkel lihtne rahaga kee. :)


Leidsin ERMist mõned vihjed, mis mulle meeldisid.

Vigalast pärit kodarraha, lisaks on näha armsaid piiprelle. Eriti nunnu on see raha. Ei tea, kas meister kujutas siin iseend?

kodarraha, helmed (ERM 4045); Eesti Rahva Muuseum; Faili nimi:072999_ERM_404 




kannaga raha (ERM A 566:551); Eesti Rahva Muuseum; Faili nimi:073343_ERM_A_566_551



Saturday, September 13, 2014

Lõngad ja värvid

Viimastel nädalatel on olnud nii palju mõtlemist värvide üle, nagu ei iial varem. Enamasti on lõbus, siis jälle mitte nii eriti.



Kõigepealt oli Saara Suvekool, kus sain oma silmaga näha valgete lõngavihtide muundumist kirgasteks kiperoosadeks. No ei jäänud see esimeseks ega viimaseks sellelaadseks elamuseks sel suvel. Augustikuu viimasel päeval sain osaleda Liis Luhamaa  indigoga värvimise õppepäeval. See oli maagiline elamus. Kõik need veetemperatuuri mõõtmised, pulbrite lahustamised, ettevaatlik tegutsemine värvilaguse ja lõngadega, ei protsessi mitte rikkuda. Ja see hetk, kui sinine värv näitab end lõpuks lõngavihil.
Uh, see oli ilus. Lõnga sain ka ilusa.


Mul oli kaasa võetud lisaks valgele lõngale ka helehalli (tagumine vihike). Esiplaanil olev lõng käis värvilahus kaks korda (esimene ja teine keedus). Ja kui ma olin oma lõngadega lõpetanud,  imetlesin ma teiste värvijate järjest õrnemaid siniseid toone, mis nad värvipadadest välja võlusid. Ka väga kaunis.

Olen nüüd oma lõngavarud üle vaadanud ja eraldi sortinud lõngad, mis pole aniliinvärvidega värvitud. Ega palju mul neid pole, kuigi fotolt jäi välja veel kerad, sellised valkjaskollased ja pruunikashallid (ehk mõni teine kord).  Nüüd murran pead, millised neist omavahel kokku sobitada ja üks sokipaar valmis saada, mis pole sugigi kerge ülesanne.


Üldse olen ma viimasel ajal muudkui värve kokku ladunud ja siis jälle laiali. Mitte miski ei näi olevat enam kindel:)

Rist, roos ja elupuu. Ka teema, mis praegu paberil ja näpu vahel on.


Pildil fragment Paistu puusapõllest. Originaali peidupaik on Peterburi Riiklikus Vene Muuseumis.

Kaunist sügist!