Sunday, June 8, 2014

Suvistepühad

Noorte kaskede, klopitud vaipade ja pestud põrandate lõhn, see tähistab minu jaoks lapsepõlvest peale suve algust. Suvistepühadeks sõitsime emaga alati maale, tihti õnnestus  meil ka Kullamaal surnuaias käia. Mina hiilisin ikka siis kirikusse, istusin seal vaikselt ja püüdsin kogu aastaks sisse hingata kaskedede ja puhtaks küüritud kiriku lõhna.  Ja kui see püha sattus olema suvise koolivaheaja alguses, siis tähendas see minu jaoks ka pika-pika maasuve algust.
Täna, nelipühade 1. pühal tundsin nii suurt igatsust  selle lõhna ja tunde järele. Sõitsin Vanaõhumuuseumisse, kus Sutlepa kabelis teenib õp T. Paul. Kaskede lõhn, lahtisest uksest kostev linnulaul ja kosutavad sõnad.



Kiriku uksest kõndisd mööda turistide grupid, Kolu kõrtis juures käis tingel-tangel,  Memme-taadi päevad.
Mina aga sulgesin silmad ja olin jälle väike tüdruk.

Pärast jalutasin  ringi, raatsimata veel lahkuda.



Lau külapood on koht, kust saab eriti head sefiiri ja pastilaad, vanaaegse moega õlut ja marjaveine.

Minu lemmiriiul.


Ja ekraani puhul.





Astusin sisse Härjapea tallu. Imestasin, et polnud sisse toodud kaski ega isegi vaasitäit kaseoksi. Polnud seda õiget lõhna ja tunnet, mida otsisin.  Laud oli küll pidulikult kaetud. küll mitte nelipühadeks.


Minu lemmiktuba.







Köstriaseme taluski ei peetud pühi :(  Hoopis villa pesemine oli käsil.  Ma tegelikult olen pisut jahmunud. Vanasti oli suvistepüha väga tähtis ja kui muuseumis ometi on tegutsev kirik, siis võiks ka taludes tunda suurte kirikupühade hõngu.





Aga mis mulle silma hakkas, olid kenad peenrad talulilledega. Vanasti nii kenasid lillepeenraid Vabaõhumuuseumis polnud, eriti ilus on sel kevadel Härjapea talu iluaed.




Mis kaselõhna puutub, siis mu abikaasa tõi meile selle tuppa.



Ilusaid suvistepühi!

1 comment:

  1. Oh, kui mõnus äratundmine. Ma mäletan ka oma lapsepõlvest just sellesama kiriku lõhnasid. Kaskede lõhna ja küünalde põlemist jõulude aegu, tühje kirikupinke ja valgetes rättides memmesid kirikuaias (praegu ma mõtlen, et miks nad valgetes rättides olid? Aga olid, isegi seda rätti mäletan, mille mu memme omale pähe sidus, peenvillasest lõngast ise kootud valge rätt oli). Mina kirikusse omapead küll ei hiilinud, keksisin hoopis mööda kabeliaeda ringi.

    ReplyDelete