Tuesday, November 11, 2014

Kindad kirjukesed

Mäletan, et kunagi lappasin Konsini raamatut Silmkoeesemed ja no ei oleks siis elus uskunud, et need roositud sõrmkindad  nii värvikirevad on.



Libistasin üsna ruttu pilgu neist  must-valgetest fotodest üle. Lisaks veel mingid kummalised motiivid ka. :) Nüüd tean, kui kaunid selles tehnikas kindad on ja millistes imelistes värvides. Võimatu on neist mõnd paari mitte kududa.




Selle kindapaari kudumise tõuke andsid muidugi need võrratud sõrmemotiivid. See helesinine on nii armas!
Pöidlamustri juures olen kasutanud rohelise asemel musta, sellle avastasin muide alles nüüd. Mäletan, et kudumise ajal tundus must kuidagi väga õige.

Mulle paistsid need vanad kindad kuidagi väga õrnad olevat ja valisin kudumiseks ka üpris valgeks pleegitatud õhemat sorti 8/2 lõnga.

Muuseumikindaid vaadatates suutsin värvid arvatavasti enam-vähem  sarnased saada.



                                                                                     kindad ERM 9873/ab



Wednesday, October 15, 2014

Ilu ja uhkuse pärast

Uhkete mäekristallidega kee panin kokku helmestega, mis parasjagu mu helmekarbist võtta oli. Ega seal suurt valikut just polnud, aga keede juures on tore, et sa saad neid jälle lahti võtta, kui mõned kenad helmed juurde soetatud.




Taoliste hiigkaslike lihvitud helmestega uhkeid keesid olin ammu imetlenud, aga ega eriti polnud uurinud, kas ja kus selliseid pirakaid  müügil on. Seda toredam, et leidsin need peaaegu oma nina alt.
Nii et siin mu kena kee, ilu ja uhkuse pärast tehtud, sest et minu suguvõsas on helmeste kandmise traditsioon juba ammu kadunud ja nende kaitsvast jõust võin vaid raamatutest lugeda.


Saaremaal kanti taolisi helmeid,  näiteks Mustjalas.

                                                                              helmed (ERM A 292:55)

 Mustjalas laadis keed kokku pannes võib lihvitud helmeste vahele sättide punaseid villaseid riidetükikesi.
Minagi plaanisin tegelikult just sellist keed kokku panna, kuid läks seekord väga kirjuks. Kui leian sobivaid ümaraid lihvitud läbipaisvaid klaashelmeid, siis tõstan teisele nöörile ringi, seniks aga kannan neid.




                                                                                   helmed (ERM A 292:55)

Sarnasid suuri lihvitud helmeid armastati ka mujal Eestis.Kui lehitseda näiteks ERMi ja Eesti Panga kohvilauaalbumit Eesti rahvapärased hõbeehted, siis mitme kannaga raha kõrval on fotodel näha taolised  keed.

Ühesugused suured läbipaisvad helmed Helmest on samuti väga kaunid.

Kolga-Jaanis aga kanti sarnaseid keesid teistes värvides.

                                                                                     helmed (ERM 4418)

Tuesday, October 7, 2014

Piibelehed sügisel

Pakkisin selle kauni salli peale neid paari klõpsu tänasel külmal hommikul ja andsin käest. Kudusin jälle kaunisasja, peenest täisvillasest lõngast ja suure. Ühes mustrikorras on sel lillega piibelehekirjal 26 silma, sallis on  kõrvuti kuus mustrikorda. Seekord siis nii.  Oli küll kiusatus luua vardale  vähem silmi, kuid ma siiski ei teinud seda. Suurel sallil on oma kordumatu võlu. Õlgadele võetuna katab ja soojendab see täiuslikult.









Kudusin Midara 28/2 villasest lõngast. Ja mõõdud  96 x 178.
Ja kindlasti on märgata, et äärepitsi serv pole üles loodud kahekordse lõngaga, seekord tahtsin nii.

Monday, October 6, 2014

Punased kindad




Jõhvikad kahvatuvad nende punaste kinnaste kõrval. 







Kas punased kindad on soojemad, kui näiteks sinised? Oleks ju tore uskuda. Ja ehk ongi nõnda, sest sini-violetsed täpiread annavad kindlasti lisasooja juurde.



Thursday, September 25, 2014

Helmekee

Panin kokku rahaga hee igapäevaseks kandmiseks. Mul on varasemast ajast tehtud mõned helmekeed, enda omi kannan üsna tihti. Kuid tütrele tehtud kee jäi seisma, talle ei sobibud minu valitud värvid, sestap tegin nüüd talle teise ja lisasin ka raha. Kahjuks polnud mul võtta Katariinat, kuid  see  raha on kingitus mu emalt ja  seepärast on ta meile oluline ja väärtuslik.


Nagu fotolt näha, on münt koledal kombel puhtaks nühitud. Selles on süüdi oskamatu juveliir, kes halastamult hävitas kauni paatina.
Lisaks on näha, et rahal on teistsugune, palju väiksem kand, kui võiks olla, sellest aga räägin ka.

Mu ema sünnikodu on Luiste külas, praeguse Raplamaa äärealal. Et Luiste kuulus varem Kullamaa kihelkonna alla ja kohe kõrvalasuv Luiste mõis samuti, siis oma juurtest rääkides mõtlen ikka  Kullamaale.
Kullamaale viib mu ema sünnikodust läbi metsa otsetee, nii umbes kaheksa kilomeetrit ja sinna on maetud ka mu vanaema-vanaisa.
Ema hakkas pensionieas tundma suur huvi rahvarõivaste vastu ja tikkis mu tütardele  kaunid käised. Aga enne seda oli tal mõtlemist, et millised valida ning tema oma äratundmise järele otsustas, et Rapla rahvariided on paslikud. Nii kinkiski ta siis oma lapselapsele ülikooli lõpetamiseks oma tehtud Rapla rahvariided, mis sobisid kenasti ja mida Madli nüüd minu kapis hoiab.
Lisaks tahtis ta kinkida veel midagi väga väärtuslikku ja lasi oma vanematele kuulunud  tsaariaegsetest rahadest teha kee. Seda ma siikohal näitama ei tahaks hakata, sest väheste teadmiste, kiirustamise ja kõigele lisaks veel ebakomptentse juveliiri töö tulemusena sai valmis midagi setu rahadega kee laadset, kõik rahad(kolm Nikolaid ja hulk hõbekopikaid) hoolega paatinast puhastatud (see on lihtsalt masendav, kuidas läigivad). Tähtis on see õbekee meile ikka!
Tean, et mu tütar keed sellisena kaela ei pane (kui aga saatus peaks teda kunagi Setumaale viima, siis saab kee kohe taasatada)  ja eraldasingi  keest ühe raha, et teha talle ehe, mis võiks tihedalt käigus olla.

Helmeste valikul jäin esialgu nende juurde, mis mul juba olemas olid, lisaks hankisin pisut  siniseid helmeid.

Et niipalju jõukust mul pole, et teha uhke kolme rahaga kee, kus helmed ja rahad on traadile lükitud, rääkimata veel kolmerealisest nö paatrist. Kullamaal olevat loetud täispaatriks 12 rahast komplekti, et siis all 5, keskmisl 4 ja ülemisel 3 raha.

Sellel vanal fotol ongi näha, kui  jõukad olid  Kullamaa naised.



Mulle sobib hetkel lihtne rahaga kee. :)


Leidsin ERMist mõned vihjed, mis mulle meeldisid.

Vigalast pärit kodarraha, lisaks on näha armsaid piiprelle. Eriti nunnu on see raha. Ei tea, kas meister kujutas siin iseend?

kodarraha, helmed (ERM 4045); Eesti Rahva Muuseum; Faili nimi:072999_ERM_404 




kannaga raha (ERM A 566:551); Eesti Rahva Muuseum; Faili nimi:073343_ERM_A_566_551



Saturday, September 13, 2014

Lõngad ja värvid

Viimastel nädalatel on olnud nii palju mõtlemist värvide üle, nagu ei iial varem. Enamasti on lõbus, siis jälle mitte nii eriti.



Kõigepealt oli Saara Suvekool, kus sain oma silmaga näha valgete lõngavihtide muundumist kirgasteks kiperoosadeks. No ei jäänud see esimeseks ega viimaseks sellelaadseks elamuseks sel suvel. Augustikuu viimasel päeval sain osaleda Liis Luhamaa  indigoga värvimise õppepäeval. See oli maagiline elamus. Kõik need veetemperatuuri mõõtmised, pulbrite lahustamised, ettevaatlik tegutsemine värvilaguse ja lõngadega, ei protsessi mitte rikkuda. Ja see hetk, kui sinine värv näitab end lõpuks lõngavihil.
Uh, see oli ilus. Lõnga sain ka ilusa.


Mul oli kaasa võetud lisaks valgele lõngale ka helehalli (tagumine vihike). Esiplaanil olev lõng käis värvilahus kaks korda (esimene ja teine keedus). Ja kui ma olin oma lõngadega lõpetanud,  imetlesin ma teiste värvijate järjest õrnemaid siniseid toone, mis nad värvipadadest välja võlusid. Ka väga kaunis.

Olen nüüd oma lõngavarud üle vaadanud ja eraldi sortinud lõngad, mis pole aniliinvärvidega värvitud. Ega palju mul neid pole, kuigi fotolt jäi välja veel kerad, sellised valkjaskollased ja pruunikashallid (ehk mõni teine kord).  Nüüd murran pead, millised neist omavahel kokku sobitada ja üks sokipaar valmis saada, mis pole sugigi kerge ülesanne.


Üldse olen ma viimasel ajal muudkui värve kokku ladunud ja siis jälle laiali. Mitte miski ei näi olevat enam kindel:)

Rist, roos ja elupuu. Ka teema, mis praegu paberil ja näpu vahel on.


Pildil fragment Paistu puusapõllest. Originaali peidupaik on Peterburi Riiklikus Vene Muuseumis.

Kaunist sügist!




Friday, August 15, 2014

Metspiibelehe sall

Tel Avivis elavad sõbrad tegid ettepaneku, et kooksin salli nende kollegile, kohalikule prouale. Ma tegelikult ikka ise pakkusin end kuduma:) Kaua sa ikka omale sahtlisse kood. Ja veel tuli salliteemal juttu puhudes välja, et sall oleks ehk juba ammu ostetud, kuid ega meelepärase suurusega haapsalu salli kohe nii võtta polegi. Eriti Tallinnas. Eriti, kui kingituse saajale sobiks pigem suuremat sorti sall. 

Ja kudusingi suure salli.





Muus osas olid mul vabad käed. Et mul oli kodus parasjagu suure salli jagu lõnga, nii umbes 150 grammi ja see juhtus olema säravvalge, siis mõtlesin kohe, et piibelekiri sallile saab. Piibelehekiri on ju alati ilus ja ma pole neid kirju ju ka teab kui palju kudunud, et tüdimus peal oleks.


Nagu näha, sai suur küll - venitatult 95 x 195 cm. Muidugi tõmbas kohe veidi kokku, kui kuivamast võtsin, kuid kena tükk asja siiski. 


Madli meelitas mu pildistamiseks ikka nii hullu kohta, et ma pidin ataki saama:) Aga vähemasti polnud selles katusepuuris keset linna ühtki pealtvaatajat.


Mina sinna võre peale astuda ei suuda, naera, palju tahad.



 

Monday, August 11, 2014

Tarvastu roositud



Need on nii ilusad kindad, et need ma pean omale saama - seda mõtet ma heietasin ikka pikalt ja nüüd mul ongi kindad, mis kindlasti kedagi külmaks ei jäta.  Tugevate värvidega, mis nagu lõhnaksid mündiselt. Ma hakkasin neid kuduma kõige palavamal ajal ja vaat seda laulu kuulates roosisin jahedas Jaani kirikus, kuni vardad lihtsalt sülle vajusid.


Kel huvi, leiab mustri Reet Piiri Suurest Kindaraamatust. Pöidla roosid saab maha kirjutada muisi foto pealt.
Mina kudusin dooniku 80 silmusega, käeseljal on silmuseid 88.

Täiendatud 14. augustil - kindad on nüüd Madli omad:)

Pean tegema väikese paranduse - Maldile need kindad siiski ei saanud, olevat liiga suured. Ka mina pole neid kandma hakanud, seega pakkisin siidpaberisse oma aega ootama.


Mis arvate, sobivad?



Wednesday, August 6, 2014

Ablas linnuke

Kolm kuuma päeva Saara suvekoolis möödusd mul ahne linnukese kombel:). Ole aga kärme napsama uusi palakesi õpetaja näpu vahelt varavalgest keskööni. Aitäh Anu, et meile oma oskusi jagasid.

Ma sain kolme pika päeva jooksul valmis kaks maasikat ja linnukese ja rõõmu on palju.

Vaat sellise linnuke sikutab mul siin omale mammukest:)


Mammud, lill ja leht on  püüdlikult higise ja väriseva käega jäljendatud, nende tikkimise tehnika autoriks on Anu Kabur. Linnukese tiivake, uhke kroon ja jalavõrud ka tema tööd vaadates tehtud.
Tikkisin vanale rõivatükile ja lõngad on 8/2 villased. Sidepiste ilu saime imetleda õpetaja tikitud tekki ja kleiti uurides. Ja häesti põnev oli teada saada, kuidas muhutikand aja jooksul muutunud on ja kuidas ikka igal meistril oma käekiri on, mille jäljendamine küll kena pole. Aga ka juba avaldatud mustrid, mille autorid need lahkelt meile kasutada on andnud, pakuvad tikkimisrõõmu, ole ainult kena ja ära unusta märkimast, kelle lilli  tikkinud oled.

Lisaks õppimisele jõudsid mõnedki meist ka pisut mängida - saime vaadata lõngavärvimist (siin on minu kaks vihikest, mis kumbki omamoodi värvi külge said, aga hõõguvad mõlemad!), 



käisime karjääris suplemas (ma polnud saanud sel suvel veel ilma alaealise saatjata vees käia, nautisin ikka täiega leebelt leiget  vett kui ka lõõgastusvõimlemist vees kogenud instruktori käe all) ja kuulasime vapustavat unejuttu. Hommikul keetsid hoolitsevad õpsid eriti maitsvat putru ja neil oli kaasa võetud kohviautomaat, et keegi ei peaks kohvipuuduses piinlema. See oli lihtsalt nii armas. Rääkimata sellest, et  kolmekesi olid lektorid oma kursantide päralt tõesti umbes 19 tundi ööpäevas. 

Lisan veel, et kiigake kindlasti ka Sallihullu päevaraamatusse ja näete ise, mismoodi me puhkasime ja mängisime:)

Thursday, July 31, 2014

Lõng peenemaks


Mõtlesin testida mõne lõnga värvikindlust (mis polnud kiita, nagu kahtlustasingi) ja kasutasin samas võimalust lõnga ka peenemaks saada. Lihtne, kerid märja lõnga tugevalt sobiva poti ümber ja lased lõngal täielikult kuivada. Lõng venib märjana ikka tublisti ka pikkusesse, nii et  kasu sellestki. Ainult ettevaatlik tuleb olla, märg villane lõng võib kerides naha ruttu marraskile hõõruda.

Vanasti kasutati sama nippi, märg lõng keriti ümber puupaku.


Ja pisuke jupp ka labakinnast kootud. üks kinnas valmis ja väga ilus sai.


Midagi uut alustasin ka, mulle meeldib, et kohe on midagi väikest kaasa haarata, kui kuhugi pikemaks minek. Need on Tarvastu kindad, originaal ERM 738. Väga armas kudumine, peale Tõstamaa sukki on kinda roosimine lihtsalt puhkus.


Ja juba mõne päeva pärast ootab mind ees eriti tore ettevõtmine. Loodan omandada esmased teadmised mutukate tikkimises:) ja seda eriti vahvas kohas - Saara suvekoolis.



Friday, July 4, 2014

Ootus

Kaks on kõrget kuuske palus,
kaks on õitsvat toome salus
kaks on linde igal puul.
  
E. Niit


Rohkem praegu näidata ei saa ... mõistate ju:)
Lugesin ka mina nupud kleidil kokku - 6468 nupuga kleit!

Sunday, June 22, 2014

Laulupeolise komps



See post on Evele, mu sõbrannale.
Pidasime eile nõu, mida  vaja kaasa võtta laulupeole - lauluraamatud, vihmakile, midagi magusat. Rahakotiga pole muret, see mahub seeliku alla taskusse.
Lapilise vardakoti mõte jäi kõrvale, seda tal pole ja õmblemine ka ei paelu. Linased poevõrgud jms - kohe kõrvale. Rahvuslikus stiilis kotid - kõrvale. Heegeldamine sobiks ja ehk leiaks ka sobivad värvid triibulise lauluraamatukotikese tarvis.

Aga kõige lihtsam on ju siduda oma kodinad rätikusse kompsu.
Lubasin, et leian mõned vanad rätikud ja siis saab valida, milline neist Evele sobib.

Siin kaks vana villast rätikut kompsuks seotud. Kompsu mahtusid kaks lauluraamatut, vihmakile, banaan, õun. Abikaasa soovitas need küll asendada hapuiimapütikese ja leiva-silguga.

Nõnda sobib ka jaanitulele minna. Kena Jaani!







Sunday, June 8, 2014

Suvistepühad

Noorte kaskede, klopitud vaipade ja pestud põrandate lõhn, see tähistab minu jaoks lapsepõlvest peale suve algust. Suvistepühadeks sõitsime emaga alati maale, tihti õnnestus  meil ka Kullamaal surnuaias käia. Mina hiilisin ikka siis kirikusse, istusin seal vaikselt ja püüdsin kogu aastaks sisse hingata kaskedede ja puhtaks küüritud kiriku lõhna.  Ja kui see püha sattus olema suvise koolivaheaja alguses, siis tähendas see minu jaoks ka pika-pika maasuve algust.
Täna, nelipühade 1. pühal tundsin nii suurt igatsust  selle lõhna ja tunde järele. Sõitsin Vanaõhumuuseumisse, kus Sutlepa kabelis teenib õp T. Paul. Kaskede lõhn, lahtisest uksest kostev linnulaul ja kosutavad sõnad.



Kiriku uksest kõndisd mööda turistide grupid, Kolu kõrtis juures käis tingel-tangel,  Memme-taadi päevad.
Mina aga sulgesin silmad ja olin jälle väike tüdruk.

Pärast jalutasin  ringi, raatsimata veel lahkuda.



Lau külapood on koht, kust saab eriti head sefiiri ja pastilaad, vanaaegse moega õlut ja marjaveine.

Minu lemmiriiul.


Ja ekraani puhul.





Astusin sisse Härjapea tallu. Imestasin, et polnud sisse toodud kaski ega isegi vaasitäit kaseoksi. Polnud seda õiget lõhna ja tunnet, mida otsisin.  Laud oli küll pidulikult kaetud. küll mitte nelipühadeks.


Minu lemmiktuba.







Köstriaseme taluski ei peetud pühi :(  Hoopis villa pesemine oli käsil.  Ma tegelikult olen pisut jahmunud. Vanasti oli suvistepüha väga tähtis ja kui muuseumis ometi on tegutsev kirik, siis võiks ka taludes tunda suurte kirikupühade hõngu.





Aga mis mulle silma hakkas, olid kenad peenrad talulilledega. Vanasti nii kenasid lillepeenraid Vabaõhumuuseumis polnud, eriti ilus on sel kevadel Härjapea talu iluaed.




Mis kaselõhna puutub, siis mu abikaasa tõi meile selle tuppa.



Ilusaid suvistepühi!