Monday, June 24, 2013

Liiliakirjaga rätik


Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi,
rinnust saadik kõrgub kastehein.
Ütle, kust ma rada teha tohin –
igal pool on noor ja õitsev hein!




Esimene pitsrätik Elisabetile.  Uduõrn ja õhkkerge. Minu meelest vägagi tütarlapselik.  Rõõmustan, sest sall on juba mitu päeva õhtuti õlgadele võetud ja ööseks hoolega üle toolileeni seatud.


 
Rätik on kootud hästi suurte, nr 6 varrastega. Lõngas mohäärile, mida 70%, ka lisaks 30% sünteetikat.
Muster raamatust Haapsalu rätt.
Äärepitsi puudumisest niipalju, et laidsime mõlemad, et ilma sobib temavanusele tüdrukule rohkem ja nii ma heegeldasin rätiku servad lihtsalt üle.


Tänasel jaanilaupäeval süüdati ka meil väike jaanituli, õigemini peale liha grillimist visati mõned halud sütele ja oligi meie lõke. Olime rõõmsad ikka. Punusin Elisabetile ka lihtsa pärja, et see jaanilaupäev siin kivimüüride vahel pisut erilisemaks muuta.  Tundus, et see õnnestus. Mul paluti pärg kindlasti kuivatada ja alles hoida.




 

Monday, June 17, 2013

Sinine jänku

Roosa jänku sai sõbrakese.




Eksperdi, st Elisabeti sõnul hästi nunnu.  Abikaasa vaatas ka, ütles, et jaa,  täitsa vahva poiss.




Kui Elisabet sai sel aastal sünnipäevaks imearmsa Lilleliisi juhendi järgi heegeldatud Sofia-nuku, siis imetlesin seda ja mõtlesin, et ei iial oska ma nii armsaid mänguasju välja mõelda.  Tõesti, ahvikesed tegin juhendi järele ja niisuguste lontis kõrvadega jänkusid on näha Laura Sillari blogis.
Hakkame lähiajal tagasi koju kolima ja nii hea on selliseid väiksed mänguasju teha, vahelduseseks mõtetele, et kuidas küll Elisabetil koolis hakkab minema ja kas ma leian tööd.

Sinine jänkupoiss on samuti villasest lõngast nagu ta väike sõbratar.  Kuidagi oskasin oma nr 3 heelgenõela ära kaotada ja seekord kasutasin pool numbrit peenemat heegelkonksu. 
 

Saturday, June 15, 2013

Vahukommipupu






Vahukommijänkut pidas Elisabet küll väga armsaks, kuid lisas, et  pigem sobib selline jänkupreili  riiulile silmailuks.  Ahvike ja lontkõrv-jänku on semud, keda taskus või kotis kõikjale kaasa tahaks võtta.



Vahukommikese heegeldamine  oli tore, pea suuruse muutmise ja kõrvade teisiti kinnitamisega sain ta eriti jänkulikuks, sabatupsust rääkimata.  Roosat jänkukest nagu teistsugusena ette ei kujutanudki:)




Lõng pole nii pehme ja karvane, kui eelmiste loomakeste tegemisel kasutatud alpaka. Leidsin jänku jaoks Uus-Meremaa villast lõnga, mis oli just nii roosa, nagu üks roosa peab olema.
 

Friday, June 14, 2013

Pupujukud

Juhtus see, mis juhtuma pidi ... heegeldangi pisikesi pupujukusid:)



Elisabeti ahvike meeldis siin ka teistele lastele ja kohe sai ta omale vennakese. Tundub, et varsti  on neid seitse venda:)

See pisiloomakeste tegemine  o n  haarav ja juba ma mõtlesingi, et teeks  ühe lontkõrv jänku. Tema heegeldamisel kasutasin ahvikese tegemisel omandatud nappe teadmisi pupujukudele kuju andmise kohta ja iseendagi imestuseks sain valmis lontis kõrvadega häbeliku jänkukese.

Jänku on samuti villane, seekord 100% alpaka.
Mõõtsin kolm sõpra üle ka ja sain kõikide pikkuseks tsirka 12,5 cm. Lontkõrvad jäid seekord mõõtmata.



 

Wednesday, June 12, 2013

Väike ahvike

Väike sõbrake. Elisabetil on koolis kahenädalane eksamite periood, õppimist on päris palju ja eks pisut pabistamist ka.  Tundus, et talle oli väga vaja just sellist tillukest amigurumiloomakest, kelle armas näoke koolikotist vastu vaatab.


Ahvikese autor on Annie Obaachan, juhend on raamatust Super Cute - 25 Amigurumi Animal to Make. Minu ahvike sai pisut teise ilmega, silmadeks leidsin kaks trukki. Et Elisabet on Gorjussi fänn, siis proovisin ka ahvikesele samasuguse ilme anda.




Ka jalad said pikemad, et loomakest saaks vahvamalt istuma sättida.


 Heegeldasin  ahvikese alpaka-siidisegu lõngast ja täidiseks on pruun vill.

See pehmik sai n i i nunnu, et pole üldse välistatud, et kogu ülejäänud elu ma muud ei tee, kui heegeldan pisiloomakesi:)

Monday, June 3, 2013

Puupakukirja kindad

Need kindad on tänukingitus Marile. Tema abikaasa uhke ja piduliku Häädemeeste pikk-kuue juurde, laia võrkvöö vahele pistmiseks.  Võrkvöö on juba isegi pilkupüüdev, samuti nagu ka kuldsest karrast kaunistused pikk-kuuel, kuid ühed kirjud kirikindad võivad ju tähtsatel puhkudel ikka kaasas olla, kas siis käes või vöö vahel.




Häädemeeste kirju ei leidnud ma just palju. Tahtsin kududa ka erilisemat värvi kindad. Ja siis leidsin just sellised Vaike Reemanni raamatust "Kiri, muster, ornament".

Kindad on ERMi kogust. ostetud 1911. aastal Häädemeeste kihelkonnast Häädemeeste külast. Selgituseks kirjutatud, et 70 aastat vanad ja kanti enamasti pulma ajal.

Mulle meeldisid esimesest pilgust, kartsin vaid, et sellist õiget rohelist ja punast mul küll pole.  Pisut lahjaks mu kindapaari roheline ehk jääb, aga üldmulje on mu meelest ilus, lahjema rohelise tõttu joonistub kinnastel tugevamalt muidugi välja pigem puna-valge mustritriip.  Tugevama rohelisega saanuks  üldmulje ühtlasem. Aga tegin kõige ligilähedasema valiku oma roheliste ja punaste seast.









Iga lind kannab seuksi sulgi ja iga mees seukest kuube, mis ta väärt on.

See Häädemeeste vanasõna iseloomustas küll minu oma kaasa tegu, kes täna töölt tulles kohe kindad omale kätte ajas ja teatas, et need on ju temale kootud:)
Kas pean veel ühed seuksed kuduma?




Neid labakindad kududes mõtlesin tegelikult pisikese hirmuga, et kuidas ma küll kahandamisega hakkama saan. Ma nimelt olen kõik oma labakud kuidagi väga valesti kahandanud, alati puhub tuul läbi. Seekord uurisin raamatutest ja sain hakkama eriliselt tiheda kahandusega.  Olen rahul:)