Friday, April 26, 2013

Kirjud põlvsukad

Elisabeti muhu sukad.  Värvide intensiivsus ja mustrite kirjusus.
 
 
Kõike sai palju ja kõik sai nii ilus:)


Hele kevadpäike tegi olemise
 nii heaks, et paigal püsida polnud võimalik.  Paar viimast päeva on olnud külmad ja vihmased,  nüüd lubatakse aga juba sooja kevadet, nii et villased sukad jäävad sügist ootama.



Imeliselt maitsev kuum shokolaad, erilistes klaasist pokaalijalaga  tassides. Väga originaalne.



Kui see vaoshoitud käitumisega (puu otsas ronitakse siin linnas vaid suletud koduhoovis!)  tüdruk uksest väljus, siis  viimaks pöörasid kõik samasuguse vaoshoitud olemisega külastajad nagu üks mees oma pead ukse poole, et  lõpuks ometi vabalt neid põlvsukki uudistada:)



Viimane, aga väga oluline pilt, kus näha muhu sukkadele  iseloomulik musta lõngaga kootud servamuster valgel taustal.




Nende sukkade kudumine oli minu jaoks üsna suur töö.  Arvan, et ehk oleksin suuteline järgmist sukapaari juba märksa kiiremini kuduma, kui nüüd kohe uue paari ette võtaksin. Midagi teeksin ka teisiti. Kudusin 1,25 varrastel ja sama pingega, nagu kindaid. Järmise paari kooksin kindasti lõdvemalt, et jalgapanek lihtsam oleks.  Ja vist ei kooks ma enam kiiluta kanda, vaid tavalise.






 

Wednesday, April 17, 2013

Soojendavad

Sutsuke sokki soojendab pea sama hästi nagu traditsioonilise sääreosaga villane sokk. 




Minu jalas  näeb villast sokki ikka väga harva,  siis ma pean ikka hullult külmetama.  Mulle ei meeldi, kuidagi lohmakad on.  Aga kui siin kivimajas küte maha keeratakse, siis on põrandad väga külmad ja villane soojendab ikka kõige paremini.  Ega ma pole ise aastaid sokke kudunud ka,  mu ema on neid meile lihtsalt nii mitmeid kinkinud, et pole nagu vajadust. Ema  aga koob selliseid  sokke, nagu parajasti tuju, ega ta jalge eriti neid ei proovi, alustab innukalt mingi uue ideega ja laseb kähku lõpuni, saaja vaadaku ise, kuidas need jalga saab:)
Võiks ju ise omale meelepäraseid sokke kududa, aga ei saa, ema solvub:)
Ja ega tema kootud lohvadel ka ju miskit häda pole,enamasti  Madli kannab need kodus ikka ära. Ja lõng on neil ikka nii mõnus,  koera- ja lambavilla segu.

Selle paari juures aga tekkis emal tahtmine proovida  vitsa ja nööri kudumist. Paras pikk  jupp venimatut sääreosa, mida mingil moel jalga vedada ei andnud ja mis lõppes alles pahkluu kohal, edasi läks kõik uuesti kenasti. Samas mulle need nöörid-vitsad meeldisid ka, mõtlesin, et teen omale neist sokkidest ühed sokk-papud.

Kaks käärilõiget, silmused uuesti vardale, siis need kahekordse lõngaga  maha kududa ja jalga. Ja need on ühed ütlemata mõnusad sokikesed,  tänu mittevenivale servalt püsivad kindlalt jalas:)

Ja sääreosad jäävad ootele, küll neist ka miskit teha saab.

Monday, April 15, 2013

Ikka veel pooleli

Tasapisi aga hakkvad sukad ilmet võtma ka.
 
 
Tegin pausi, millegipärast kasvas tunne, et viimase nelja silmuse kahandamine peale roosat mustrivööndit oli liiast ja neid pole jalga võimalik tõmmata.  Peale kooli proovime ja siis selgub, kas saab edasi kududa.
See nende jalgatõmbamine saab aga ikkagi paras pusimine olema. Vaene laps:) Samas ütles ta, et lontis ja lotakaid sukki ta ka ei taha.
Kui Elisabet esimest korda proovis ehtsaid Kihnu sukki, siis oli sama lugu, üks suur sikutamine, jalas aga istusid imekenasti. 
Mina ei koo üldse nii peenikeselt, kuid ikkagi jääb kude samamoodi üsna tihke. Venib küll, kuid ühel hetkel tuleb ikka piir ette. See on tegelikult lihtsalt vähese harjutamise viga.



 

Friday, April 12, 2013

Uksed valla: ERM 104

Homme on Eesti Rahva Muuseumis lahtiste uste päev  Uksed valla: ERM 104, kus toimub ka vahva hipiehete valmistamise töötuba,  kus MTÜ Tuleloo liikmete juhendamisel saab oma fantaasia valla päästa ja no suvi on ju tulekul ... 

Suvi on tulekul ja Elisabeti villased sukad pole ikka veel valmis...  Panen siia märgi maha, ehk liiguvad vardad siis kiiremini:)
Kui otsisin oma sukkade jaoks sobivaid mustreid ja värve, siis jäi pilk pidama vaat neil omapärastel kõrdmaokirjalise sääreosaga sukkadel. Väga lahedad.


Foto Eesti Rahva Muusuemi infosüsteemist MuIS: ERM 10173/1-2


Mul on nüüd  veelgi suurem tahtmine Elisabeti sukad  valmis kududa, sest just neist poolikutest sukkadest, mis mul koolivaheajal Tallinnas kaasa olid, sai alguse üks väga tähenduslik lugu.  "Kas sa näed, selliseid sukki oli mu vanaemal kohe mitmeid", ütles mu armas ämm poolikut kudumistööd nähes. Ta pani imeks, millise põnevusega Elisabet muhu mustritest rääkis ja teda küsitles ja kui ma veel rääkisin, et lisaks sukkadele on ta suureks sooviks ka seelik sinna juurde, siis meenutas ta, et vanaema hoidis oma ju Muhust kaasatoodud riidevara kõik alles. Kuhu aga kõik need seelikud, sukad, tanud ja kõik muu saanud on, seda ta enam ei tea. Läks paar päeva mööda ja vanaema andis meile teada, et nüüd ootab Elisabetti pakk Muhu vaarvanaema noorepõlve rõivastega.  Elisabeti vanatädi, kes üht osa neist seni hoidnud on, lubas nüüd omakorda need Elisabetile pärandada.