Wednesday, November 13, 2013

Varrastelt haaratud kudumid


Ka seda oivalisest kašmiirist vardatäit ootab juba kannatamatult keegi, kellele on rutt  soovida, et see müts teda sügisel soojendaks-kaunistaks.




Ei õnnestu mul  viimasel ajal vardasooje kudumisi üles tähendada ja läinud need ongi. See mütsike siin aga on sõna otseses mõttes väärtuslik,  hoolimata oma lihtsusest. 

Tunnistan, et armastan osta lõngu, ka siis, kui mul otseselt selleks vajadust pole. Nii on kogutud paras varu, mille kudumiseks aga miskipärast indu napib. Eks see varude kogumise on paljudele kudujatele paras katsumus. Sellele vastu seista, ma mõtlen. Et ei osta ja punkt. Ma ei suuda seda. Isegi kui rahakott on õhuke, suudan ma lõnga ostmiseks ikka pisut kombineerida. Ja siis istun sòna otseses mòttes oma varude otsas, nagu kana munadel ja haudun ideid, mis paljud jäävad teostamata, sest pole sobivat lònga kohe käepärast:).

Ja seda enam imetlen ma neid, kes teavad, et parem osta vähem, aga see-eest parimat.

See kašmiirmüts on selle ilmekaks näiteks. Kaks tokki hinnalist lònga maksab veidi üle 20 euro. Sellest kootud müts aga peab vastu rohkem kui ühe talve ja kandjat rõòmustab lisaks teadmine, et tal on tòesti luksuslikust materkalist peakate.

Uh, ma nüüd ikka koon need viimased read valmis:)

Mu arvuti on pisut nässus ja tahab parandusse viimist ning tahvliga tehtud fotod jäävad blogis kõik udused, see on ka üks pòhjus, mis mul on mitu postitust mustanditesse jäänud.  Mòtlesin, et mis mul sellest, aga teate, ma hakkasin tasapisi puudust tundma.  Ise oma tööde tutvustamise kõrvalt on kuidagi palju toredam uusi plaane teha ja teiste tegemisi jälgida:)
Võtan arvuti kordategemise plaani.



Tuesday, August 20, 2013

Lapilised

Kaua tehtud.




Vigala kindad olid eeskujuks.

"

Sõrmede sinine värv sai peale pöidlaid välja vahetatud. Tänud nõuandjale!





Enne lõpuspurti Viljandi järve ääres tassike kohvi ja võileib, et rahustada Heimtali muuseumis ärevusse aetud meeli. Alloleval fotol näha olevate kinnaste andmed unustasin suures elevuses kirja panemata. Need on Heimtali muuseumi kogust

Ostsin peale seda kohe omale ka sellist helepunast lõnga:)

Thursday, July 25, 2013

Kaugete aegade särav ilu

Mõned palad Elisabeti suurest varandusest - osa tema vana-vana-vanaema kirstuvarast, mis on nüüd tema kätte usaldatud.

Kõigepealt muidugi kindad, sest selliseid pärleid ei osanud oodatagi:)

 
Neid imepeene heegeldatud randmeosa ja uskumatult suure silmuste arvuga suuri meestekindaid võib imetlema jäädagi.
 
Aga ... vaadake nüüd neid!
 
 

Neist kärbestega labakinnastest on ju üsna raske midagi vahvamat ette kujutada:) Ja  no selline tahtmine on samasugused kududa.



Siin veel üks randmeosa, millest on mõned read välja harutatud. Muster imekena  ja silmuste arv jällegi aukrtustäratav.



Siin midagi põnevat - valge puuvillane ja värvilised villased lõngad koos. Kas sukad või säärised.
Tumepunane osa nähtvasti palju hiljem juurde kootud, sest silmuste arv palju väiksem, samas on see osa laiem.



Seelik, mis pildil näha on kolmest seeelikust, mis Elisabetil hoida, kõige hilisemast ajast, tasapisi hakkasid seelikud heledamaks muutuma.

Siin tanu. Vanatädi rääkis, et mäletab veel selliseid tanusid, mida kandsid leeris käinud neiud. See aga on abielunaise tanu. Elisabetile õpetati, kuidas tanu õigesti pähe sättida, mitte kuklasse ega otsaette, vaid tanu peap jääma kenasti juustepiirile.


Imekaunis komplekt, silmadega prees ja helmekee.


Ja siin .... ohjad, hobuse ohjad! Tegelikult on see muidugi vöö, mis mitmeid kordi ümber piha mähitakse, aga nende peres olid pulmahobuse ohjadeks!!


Kindasti näitan ka teisi seelikuid ja pluuse. Samuti kahte põlle, üht põllealast ja vöösid. Ja muidugi sukapaelu.







 

Monday, July 1, 2013

Pilveke

Hoiab väikest pilve ja unistab.

Rohekassinised käed ja kukal, kahvatu näolapike. Pisike ahvike sai tundus nii õrn ja habras, et nimetasin ta  Pilvekeseks.


Mul jäi talvel järele väike tutsakas Drops Delight lõnga, väikese loomakese heegeldamiseks paras kogus.
Pilvekese sai omale Inga, Elisabeti klassiõde. Mõtlesime talle küll kinkida Roosa Jänku, kuid need pärdikud võidavad kõigi südamed hetkega.

Paar päeva veel ja siis on Elisabetil kool läbi, tunnistus käes ning kolm aastat Moskvas jäävad seljataha.
Kolame veel parkides, mis nende kolme aastaga on väga muutunud.  Nagu fotodel näha, on Gorki park päris mõnus paik. Muidugi on selle territoorium tohutult suur, rahvast meeletult palju ja palavus lihtsalt võimatu.


Kuid leidub varjulisi nurgakesi, nagu näiteks Gorki Pargi Roheline Kool. Siin on võimalik tegelda aiatööga, istutada taimi lilli, neid kasta. Raamatuid lugeda, lauamänge mängida. Siin viiakse läbi loodushoidu ja sääsvat elustiili tutvustavaid töötubasid. Siin on puurides küülikud, keda lapsed võivad silitada, joota ja sööta.




Mõned tõesti vahvad ideed.


Tahtsin siin jagada veel fotomuljeid erinevatest parkidest ja aedadest,



kuhu rahvale puhkamiseks kokku veetud suurel hulgal lamamistoole, kott-toole, kott-lavatseid, klapptoole jms, kuid mu arvuti ei taha täna minuga koostööd teha. Jõudsime täna õhtul käia teatris, otse etenduse järgselt furšetilt läksime veel sushit sööma ja nüüd koju jõudes on seis ikka sama, peale ühe foto ülespanemist on arvutil jõud otsas.



Lisaks hiiglaslikele parkidele on Moskvas veel palju väikseid aedu, kus aega viita. Üks tore koht on Ermitaazhi aed, kus väikesel territooriumil on kolm teatrit, kohvik, suur-suur mänguväljak, lehtlad ja palju muud. Allolev pilt on tehtud õhtul kella kümne paiku, kogu aed on rahvast täis, lisaks on ka suvel teatrites etendusi.






Jätkasin täna, 2. juulil oma postitust ja
lõpetan selle fotoga, millel mu mõlemad tüdrukud koos:)




Monday, June 24, 2013

Liiliakirjaga rätik


Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi,
rinnust saadik kõrgub kastehein.
Ütle, kust ma rada teha tohin –
igal pool on noor ja õitsev hein!




Esimene pitsrätik Elisabetile.  Uduõrn ja õhkkerge. Minu meelest vägagi tütarlapselik.  Rõõmustan, sest sall on juba mitu päeva õhtuti õlgadele võetud ja ööseks hoolega üle toolileeni seatud.


 
Rätik on kootud hästi suurte, nr 6 varrastega. Lõngas mohäärile, mida 70%, ka lisaks 30% sünteetikat.
Muster raamatust Haapsalu rätt.
Äärepitsi puudumisest niipalju, et laidsime mõlemad, et ilma sobib temavanusele tüdrukule rohkem ja nii ma heegeldasin rätiku servad lihtsalt üle.


Tänasel jaanilaupäeval süüdati ka meil väike jaanituli, õigemini peale liha grillimist visati mõned halud sütele ja oligi meie lõke. Olime rõõmsad ikka. Punusin Elisabetile ka lihtsa pärja, et see jaanilaupäev siin kivimüüride vahel pisut erilisemaks muuta.  Tundus, et see õnnestus. Mul paluti pärg kindlasti kuivatada ja alles hoida.




 

Monday, June 17, 2013

Sinine jänku

Roosa jänku sai sõbrakese.




Eksperdi, st Elisabeti sõnul hästi nunnu.  Abikaasa vaatas ka, ütles, et jaa,  täitsa vahva poiss.




Kui Elisabet sai sel aastal sünnipäevaks imearmsa Lilleliisi juhendi järgi heegeldatud Sofia-nuku, siis imetlesin seda ja mõtlesin, et ei iial oska ma nii armsaid mänguasju välja mõelda.  Tõesti, ahvikesed tegin juhendi järele ja niisuguste lontis kõrvadega jänkusid on näha Laura Sillari blogis.
Hakkame lähiajal tagasi koju kolima ja nii hea on selliseid väiksed mänguasju teha, vahelduseseks mõtetele, et kuidas küll Elisabetil koolis hakkab minema ja kas ma leian tööd.

Sinine jänkupoiss on samuti villasest lõngast nagu ta väike sõbratar.  Kuidagi oskasin oma nr 3 heelgenõela ära kaotada ja seekord kasutasin pool numbrit peenemat heegelkonksu. 
 

Saturday, June 15, 2013

Vahukommipupu






Vahukommijänkut pidas Elisabet küll väga armsaks, kuid lisas, et  pigem sobib selline jänkupreili  riiulile silmailuks.  Ahvike ja lontkõrv-jänku on semud, keda taskus või kotis kõikjale kaasa tahaks võtta.



Vahukommikese heegeldamine  oli tore, pea suuruse muutmise ja kõrvade teisiti kinnitamisega sain ta eriti jänkulikuks, sabatupsust rääkimata.  Roosat jänkukest nagu teistsugusena ette ei kujutanudki:)




Lõng pole nii pehme ja karvane, kui eelmiste loomakeste tegemisel kasutatud alpaka. Leidsin jänku jaoks Uus-Meremaa villast lõnga, mis oli just nii roosa, nagu üks roosa peab olema.
 

Friday, June 14, 2013

Pupujukud

Juhtus see, mis juhtuma pidi ... heegeldangi pisikesi pupujukusid:)



Elisabeti ahvike meeldis siin ka teistele lastele ja kohe sai ta omale vennakese. Tundub, et varsti  on neid seitse venda:)

See pisiloomakeste tegemine  o n  haarav ja juba ma mõtlesingi, et teeks  ühe lontkõrv jänku. Tema heegeldamisel kasutasin ahvikese tegemisel omandatud nappe teadmisi pupujukudele kuju andmise kohta ja iseendagi imestuseks sain valmis lontis kõrvadega häbeliku jänkukese.

Jänku on samuti villane, seekord 100% alpaka.
Mõõtsin kolm sõpra üle ka ja sain kõikide pikkuseks tsirka 12,5 cm. Lontkõrvad jäid seekord mõõtmata.



 

Wednesday, June 12, 2013

Väike ahvike

Väike sõbrake. Elisabetil on koolis kahenädalane eksamite periood, õppimist on päris palju ja eks pisut pabistamist ka.  Tundus, et talle oli väga vaja just sellist tillukest amigurumiloomakest, kelle armas näoke koolikotist vastu vaatab.


Ahvikese autor on Annie Obaachan, juhend on raamatust Super Cute - 25 Amigurumi Animal to Make. Minu ahvike sai pisut teise ilmega, silmadeks leidsin kaks trukki. Et Elisabet on Gorjussi fänn, siis proovisin ka ahvikesele samasuguse ilme anda.




Ka jalad said pikemad, et loomakest saaks vahvamalt istuma sättida.


 Heegeldasin  ahvikese alpaka-siidisegu lõngast ja täidiseks on pruun vill.

See pehmik sai n i i nunnu, et pole üldse välistatud, et kogu ülejäänud elu ma muud ei tee, kui heegeldan pisiloomakesi:)

Monday, June 3, 2013

Puupakukirja kindad

Need kindad on tänukingitus Marile. Tema abikaasa uhke ja piduliku Häädemeeste pikk-kuue juurde, laia võrkvöö vahele pistmiseks.  Võrkvöö on juba isegi pilkupüüdev, samuti nagu ka kuldsest karrast kaunistused pikk-kuuel, kuid ühed kirjud kirikindad võivad ju tähtsatel puhkudel ikka kaasas olla, kas siis käes või vöö vahel.




Häädemeeste kirju ei leidnud ma just palju. Tahtsin kududa ka erilisemat värvi kindad. Ja siis leidsin just sellised Vaike Reemanni raamatust "Kiri, muster, ornament".

Kindad on ERMi kogust. ostetud 1911. aastal Häädemeeste kihelkonnast Häädemeeste külast. Selgituseks kirjutatud, et 70 aastat vanad ja kanti enamasti pulma ajal.

Mulle meeldisid esimesest pilgust, kartsin vaid, et sellist õiget rohelist ja punast mul küll pole.  Pisut lahjaks mu kindapaari roheline ehk jääb, aga üldmulje on mu meelest ilus, lahjema rohelise tõttu joonistub kinnastel tugevamalt muidugi välja pigem puna-valge mustritriip.  Tugevama rohelisega saanuks  üldmulje ühtlasem. Aga tegin kõige ligilähedasema valiku oma roheliste ja punaste seast.









Iga lind kannab seuksi sulgi ja iga mees seukest kuube, mis ta väärt on.

See Häädemeeste vanasõna iseloomustas küll minu oma kaasa tegu, kes täna töölt tulles kohe kindad omale kätte ajas ja teatas, et need on ju temale kootud:)
Kas pean veel ühed seuksed kuduma?




Neid labakindad kududes mõtlesin tegelikult pisikese hirmuga, et kuidas ma küll kahandamisega hakkama saan. Ma nimelt olen kõik oma labakud kuidagi väga valesti kahandanud, alati puhub tuul läbi. Seekord uurisin raamatutest ja sain hakkama eriliselt tiheda kahandusega.  Olen rahul:)

Monday, May 13, 2013

Pisut jabur teepidu parimatele sõpradele

Hull Kübarsepp, Alice, Irvik Kiisu, Valge Küülik, Unihiir, Märtsijänes ja teised - kõik olid kohal sellel  teepeol.



Kui muffinite tegemiseks jahu otsa lõppes, läksid käiku ka väikseks jäänud villaste kampsikute ribad:). Pisut pärleid ja kuldseid nööpe kaunistuseks peale ja lauale. Ja kõik oli valmis.
Sõprade ootel ...




Astu aga edasi,  oled juba hiljaks jäänud ...  Irvik Kiisu ilmub ootamatult ...



Alice`i meelest paistis kass olevat heatahtlik, aga ometi olid tal v ä g a pikad küüned ja hiiglamapalju hambaid ...      "Irvik Kiisu," alustas Alice üsna ujedalt, sest ta ei teadnud, kas niisugune nimi kassile meeldib, aga see irvitas ainult veel veidi laiemalt. "Näe, esialgu on ta sellega rahul," mõtles Alice ja jätkas: "Kas sa ei tahaks mulle ütelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?"
"See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda," ütles Kass.
"Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu -" vastas Alice.
"Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed," sõnas Kass.

Alice mõistis, et sellele ei saa vastu vaielda ja söendas esitada veel ühe küsimuse: "Mis sorti rahvas siin ümberkaudu elab?"
"S e a lpool," ütles Kass ja viibutas paremat käppa, "elab Kübarsepp, ja s e a lpool," nüüd viibutas ta teist käppa, "elab Märtsijänes. Külasta kumba tahad, mõlemad on jaburad."
"Aga ma ei taha jaburate juurde minna," sõnas Alice.
"Sinna ei saa midagi parata, ütles Kass, "me oleme siin kõik jaburad. Mina olen jabur. Sina oled jabur."
"Kust sa tead, et mina jabur olen?" küsis Alice.
"Sa pead olema," ütles Kass, "muidu sa poleks siia tulnud."





Siiapoole ...


Just siia ...

Laud oli suur, aga kõik istusid hunnikus ühes lauanurgas.



"Pole ruumi! Pole ruumi!" hüüdsid nad, niipea, kui nägid Alice`it tulevat. "Ruumi on siin küll ja küll," ütles Alice pahaselt ja võttis ühe lauaotsa juures suures tugutoolis istet.



"Võtke veini," ütles Märtsijänes julgustaval toonil.
Alice vaatas laua üle, kuid seal polnud midagi peale tee. "Ma ei näe siin veini," tähendas ta.
"Seda polegi," ütles Märtsijänes.
"Siis polnud teist kuigi viisakas seda pakkuda," ütles Alice vihaselt.
"Sinust polnud kuigi viisakas kutsumata lauda istuda,"ütles Märtsijänes. Ma ei teadnud, et see on t e i e laud. See on kaetud palju enama, kui kolme jaoks," sõnas Alice.
"Su juuksed tahaksid lõigata," ütles Kübarsepp. Ta oli Alise`it tükk aega õige uudishimulikult silmitsenud ja need olid ta esimesed sõnad.
"Teil tuleks õppida hoiduma isiklikke märkusi tegemast," ütles Alice teatava rangusega. "See on väga kasvatamatu."




Seda kuuldes ajas Kübarsepp silmad hästi suureks, aga kõik, mis ta ütles, oli: "Miks on kaaren nagu kirjutuslaud?"
"Oi, nüüd saab nalja!" mõtles Alice...


Aga et  eile juhtus olema ka Elisabeti sünnipäev, kanti lõpuks lauda ka tort ja peale küünalde puhumist pisteti see teelaudkonna poolt pintslisse.



Muidu oli kõikidel väga tore, aga osa seltskonna vestlus muutus  Alice`ile  pikapeale lihtsalt talumatuks.
Ta hüppas sügavas nördimuses püsti ja läks minema. Alice vaatas korra või paar tagasi, poolkaudu lootes, et nad teda hõikavad...
"See oli kõige totram teelaudkond, mida ma eluilmas olen näinud!"



Lõpetuseks veel niipalju, et Irvik Kiisu kostüümi kudumiseks polnud palju vaja, jämedaid vardaid ja pehmet lõnga. Kapuutsi idee leidis Elisabet netist, saba on samuti tema näpunäidete järgi kootud, ülejäänu tuli juba lihtsalt.





Irvik Kiisu naeratuse joonistas Elisabet omale ise, sulges ennast vannituppa ja tunni aja pärast tuli juba Irvik Kiisuna sealt välja:)