Thursday, September 27, 2012

Hall rombidega kampsun Hiiumaa lõngast

Hiiumaalt kaasa toodud lõngast on nüüd siis üks osa varraste vahelt läbi käinud.






Täna hommikul lõpetasin ja peale kooli saime kohe järele proovida. Sobis:)



Rõõm oli juba pehmet lõngavihti lahti võtta ja pehmetesse keradesse kerida, kududa proovisin ju  kinnastki, aga ei leidnud väärilist värvilist kõrvale. Nüüd siis midagi väga erilist.  Elisabet palus, et ma talle jus sellest lõngast kampsuni koon. Minu laps ja soovis maavillast kampsunit! Seni on villane lõng olnud alati välistatud, liiga kare. Haarasin muidugi rõõmuga tema soovist ja koos mõtlesime, milline uus kampsun välja võiks näha.

Muidugi liibuv, seekord nööpidega ja mitte eriti pikk. Luba natukene mustrit ka kududa, palusin ja sain loa:)

Olen paar korda juhtunud nägema Tiina Meeri käsitöösaateid, omal ajal ajasid need lihtsalt hirmu nahka:)  ja tema käsitöövihikud tundusid ka nii keerulised, mina neid ei ostnud. Hiljuti aga leidsin ema juurest ühe Tiina Meeri Kudumisõpetuse vihiku.  Jah, keeruline tundub tekst minu jaoks ikka veel, kuid samas on see raamatuke sisutihe ja väga inspireeriv.

Rombimuster kampsunil ongi minupoolne tõlgendus T.Meeri nurgapõimingutega kahekordse kahesilmuselise triibuga rombilisest vööndist (vaat nii keeruline oligi).




Pahempidine pind annab aimu, kui mõnusalt kohev on Hiiu Villa lõng. Kudusin  nr 4 varrastega ja  toredalt toekas sai.

Hõlmaliistud järgivad musrtit ja V-kujuline kaelaava samuti.Väga mugav on kududa hõlmaliist kohe külge.




Ja senini ei ühtki kaebust, et lõng on kare. Muidugi oli abiks seegi, et villase kampsi alla sai pandud õhem, puuvillane kampsik, nii  oli tänase ilmaga paras väljas olla. Ja ei olegi ju kare, peale pesu on hoopis pehme-pehme.





Nagu näha, siis kehaosa on kootud ühe tükis.Vvarrukad aga said õmbluse sel lihtsal põhjusel, et mul polnud käepärast nr 4 sukavardaid.

Kui palju lõnga kulus?  Pole veel kaalunud, aga umbes 300 grammi.

Thursday, September 20, 2012

Pööratud piibelehekirjaga sall

Olen piibelehemustritest lihtsalt võlutud. Piibelehed on kevade lemmiklilled. Nüüd on see juba mitmes kudumine armsa mustriga.

Seda salli alustasin kodus, just enne Haapsalu Pitsipäeva, et promenaadil kooskudumisel pitssalli kududa oleks.



Piltidelt ehk ei paista, kuid seekordne sall on ilma äärepitsita. Kudumise käigus jõudsin arusaamisele, et  tahan just sellist salli, pikka (pikkus venitamisel 200 cm, peale nööpnõelte eelmaldamist 180 cm) ja pidulikku, kuid seekord ilma pitsääriseta.  Piibelehemuster ja lõng on traditsioonilised. Äärepitsi puudumine sobib mulle hetkel, just sellist õlakatet mul vaja ongi. Järgmine sall saab kindlasti ääristatud pitsiga.  Mine tea, ehk koon mäne aja pärast ka sellele sallise äärepitsi. Aga ega selle puudumine salli piibelehemustri ilu vähenda.








Kudusin Hobipunktist ostetud Haapsalu salli lõngaga. Vardanumber 3,25. Nupud, mis mul 11 kordsed, sõid lõnga tublisti. Lõnga kulus 140 grammi. Salli mõõdud 68x180.

Monday, September 10, 2012

Käik villaveskisse

Mõnusat maavillast lõnga võib kodus paras varu ikka olla. Hiiumaal olles peab ju lõngavarude täiendamiseks Vaemlasse sõitma, sealse villaveski lauge keeruga, paks ja pehme lõng on lihtsalt nii hea. Tänavune suvi kohe sundis villase peale mõtlema.



Ja seda kandma. Villavabriku hoovis ei tulnud ma enne autost väljagi, kui suur haapsalu rätt ümber võetud... ja siis kohe tuli see ootamatu ja toreda kohtumise käigus õlgadelt võtta:) Eesti kudujatele hästi teada käsitööraamatute autorile proua Nancy Bushile on ka kõik toredad kohad teada:)



Kui kahtlevalt lapsed küll villahunti uurisid:)



Lahke peremees kutsus järgmiseks päevaks tagasi, siis vast oleks  villa hakkimist ja kraasimist põnev vaadata.



 Korrutusmasin aga töötas mühinal ja hapseldamine käis ka täie hooga. Piilusin ootusärevalt kastidesse masina kõrval...


Augustikuu alguseks oli villaveski pood kaubast üsna tühjaks ostetud, aga iga sisseastuja leidis siiski midagi kaasa ostmiseks. Elisabeti suureks kurvastuseks oli täiuslik lambakeste kollektsioon vaid imetlemiseks.



Aga meistki igaühele leidus poekses midagi. Nüüd villaveski kohvikusse muljetama, saaki jagama ja tõesti head kooki-kohvi nautima.



Elisabet valis omale Hiiu Villa vahvatest kudumitest supermõnusa soojendaja, mis oli suve lõpuni tihedas kasutuses.


Abikaasa selle kena kampsuni ja mina... kolm suurt ja kohevpehmet tokki imeilusat halli lõnga:)


Villavabriku perenaise, kes on nende ilusate kudumite autor, tuntud tekstiilikunstniku Tiiu Valdma kolm tööd olid sel kevadel Hiiumaa kunstnike näituse raames näha ka Moskvas.






Tänud ka teile, Hiiu villaandjad, lambad,  mõnusa lõnga eest!


Alustasin eile õhtul abikaasale just sellest lõngast hiiumaiste kirjadega kinnaste kudumist, praeguseks on esimene katsetus üles harutatud, selgus, et nii mõnusalt paksule lõngale parajat paarilist kirja kudumiseks polegi kohe võtta.

Saturday, September 8, 2012

Kus on kodu, kus on kodukoht...

Kalana.

Lühike suvi on seljataga, kodus olles veetis Elisabet veidi aega nii minu kui oma isa kodukohas. Kui temalt küsisin, kus ta ennast kodusemalt tunneb, kas minu või issi lapsepõlvemaadel, siis jäi ta kurvaks ja ütles, et Hiiumaal, Kalanas.





Minu meheema on sündinud Hiiumaal, tema isa oli Lauka kooli direktor Matvei Kindel. Matvei ise oli pärit Muhu saarelt, õppis Tartu Õpetajate Seminaris. Abiellus 40 aastase mehena noorukese Elisabeth Kallase, kohaliku piigaga. Hiljem elati Kalanas, Sooääre talus. Vana talu kohale otsustasid nende lapsed ehitada ühise suvekodu, seal siis veetis mu abikaasa oma suved. Aga mitu leibkonda suviti ühes majas ei mahtunud lõpuks enam ühe katuse alla ja mu ämm sai Vene vägede lahkumist oma pere kasutusse all sadama kõrval  piirivalve helgiheitjakuuri, mis sai ümber ehitatud tillukeseks suvemajakeseks. Ja selles kõikidele tuultele valla hütis möödusid omakord minu tütre Elisabeti suved.

Nii ta lippas igal hommikul vee äärde. Mina seisan pilti tehes meie majakese kõrval, sõbrapoiss Oskar aga betoonrinnatisel, kuhu siis helgiheitjakuur ehitatud. Igal õhtul lükati see välja ja valgustati lahte. majakesel endal pole enam aknaid-uksi ja meie ei veeda enam siis oma suvesid.  Tähtajatult sõlmitud leping lõpetati järsult ja praegune omanik mulle teadmata.


 Elisabeti kiik tühja maja ees ees ootab teda ikka veel...



...ja sadamakuuri tagust teed pole meil põhjust enam astuda.


Aga igal suvel tuleme ikka vähemalt korra Kalanasse, onu juurde ja kolame armsatel teedel ja randades.





Aastatega on külas palju muutunud. Kui varem olid poelavka päevad nädala kõrghetked vanadele, kes veel külla olid jäänud, siis nüüd kihab küla muidusuvitajatest ja suvehiidlastest.
Sel aastal jõudsime Kalanasse täpselt sel õhtupoolikul, kui mängiti viimast korda etendust Väike Tjorven.

Mahutati ära meidki ja maabusimegi Soolavaresel.






Nisse pood sadamas, meie paps puhkab jalga.


Tisleritalu. Nutsin koos Pelle ja teiste lastega, kui Tisleritalu neilt võtta taheti.


Kõik aga lõppes ju hästi!


Kõik Soolavarese suvitajad elasid kogu hingest Tisleritalu rahvale kaasa.



Meid aga ootas oma rand..


... meie päris oma lapike maad.


Sealt ta paistab. Alati tormine ja tõre.


Kas see rand saab Elisabetile kunagi omaks... Tugev side seob teda nende paikadega, seda on tunda.




Surnuaias rehitses ta peale omaste platsi kordategemist ka lähimad rohtukasvanud platsid üle ja tagasitee saarele on selge:)



Hiiumaalt saab nii head villast lõnga. Sellest tuleb järgmine postitus.