Tutimütsipäev

 

Ära sina sõida surra-vurra

Ära sina suuski ära murra

Surra-vurra sõidab käru

Kui teed setukale säru


Mäletete seda toredat laulu Ellen Niidu sõnadele:)  Tol ajal oli vist kõigil lastel sellised tutimütsid.

Saingi loa palmikuid kudada. Lihtne soonik, peoga palmikuid ja pehme karvatups, klassika!

Mütsijagu lõnga leiab varudest alati ja et soojem ja kohevam saaks, siis kudusin kahe lõngaga. Ostsin kunagi Abakhanist nimetut mohääri, oli hea ja odav, tokk maksis 15 krooni ja mul seda ikka on veel omajagu.

Mul on ühed lühi-lühikesed jämedad ringvardad, nr 4,5. Nendega oli nii hea kududa, et võtsin juba teisegi mütsi vardale.

Et mul meelde jääks, siis soonikule 74 silmust ja 3-3-3 palmikuid tegin 9 tükki, nende vahele 2 paehmpidist silmust. Niimoodi peaaegu lõpuni, siis sai palmikust kaheharuline 3-3 ja üsna kohe  valmis oligi.

See müts sai teisele Elisabetile, aga minu oma saab järgmise, meeldis tallegi:)





Külmade päevade džemper

Väga, väga keeruline oli sel aastal jõuda kokkuleppele, milline peaks olema kandmiskõlblik soe villane kampsun.  Kui möödunud kahel aastal kantud lemmikkampsun lootusetult väikeseks jäi, soostus laps ka vabadel päevadel väljas käies selga panema vaid  igapäevast koolivormi sviitrit. Meie kooli direktor rõhutab tihti koolivormi tähtsust, öeldes, et põhimõte  "Look smart - think smart!" tõesti töötab. Aga kooliriided on siiski kooliskäimiseks.

Lõpuks soostus ta valima lõnga, tumevioletset tooni Schachenmayr Alpaka Premium. Ja kamps pidi olema võimalikult koolisviitri sarnane, kuid kitsam ja palju pikem. Ja ei mingeid musterid ega palmikuid, seda pidin lubama:)

Selga proovides sain lapselt isegi kiita! Seekord läks õnneks:)

Aga sooviga, et kamps peab olema võimalikult pikk, sellega olin ma kohe päri.

Nüüd nokitsen tasapisi edasi oma pitsrätikuga. Ostsin ju suure õhinaga imekauni Haapsalu räti raamatu ja ehk saan ka kunagi kevade poole õige rätiku valmis.

Hõõguvkollased kindad

Peitsin Madli sünnipäevakinnastel lõngaotsi ja muudkui ümisesin omaette... päikeseratas, päikeseratas, taeva tuline kera ...

Sünnipäevaks ta neid küll kätte ei saa, aga vaatab siis pilti!

Ja miks on Muhu seelikumuster kinnastel, saab ka kohe selgeks. Nimelt on Madlil  ka kollased karupüksid, samuti Muhu seeliktriipu.  Ja nii tal oligi väga vaja ka kollaseid kindaid:)

Karupüksid soetasime Eesti Käsitöö Majast ja arvan, et autoriks on Raja Kohv. 

Möödunud talvel proovisime  ka Liina Viira samalaadseid kollaseid retuuse, kuid tookord need ostmata jäidki, Madli ikka lootis, et ehk emme koob talle.  Mind aga see mõte just ei paelunud:)

Ja nüüd pidin vaid sõrmikud kuduma, kuigi ausalt, ega see kerge töö pole nende 1,25 varrastega, torkisin  ikka veel näpuotsa verele.
Aga peale suvist K. Jõeste kindakoolituse läbitegemist tunduvad need kindakudumiseks nüüd ainuõiged vardad. Samuti on tema kootud kindad sellegi paari inspiratsiooniallikaks, aitäh.
Oh, peab ikka tihedamini kindakudumisi ette võtma, siis saab ehk õige tunde kätte.

(Ei pannud enne tähelegi, kinnaste sinine on fotol kummaliselt valet tooni, tegelikkuses on  lõng sama tume, kui pükstel.)

Vaikne talvehommik

Talu õue ... Vaikne
talvehommiku,
värsket lund on sadand,
kõik veel vagune.

Õunapuu pääl aias
hüppab varblane,
tasakesi helbed
talle järele ...

Kududes mõtlesin Haapsalu pitssallide ilule ja tahtsin seda õrnust ja suursugusust kuidagigi Madli kampsunisse kududa. Ja nii see kudum sündiski.

Ja lõngad, nendega jäin väga rahule. Halli lõngatoki peal on kirjas - smc select Highland Alpaca Fino. 50% Alpaka Superfine, 50% Andean Highland New Wool.
Pitsilõng Rowan Fine Lace. 80% Baby Suri Alpaka, 20% Fine Merino Wool.
Mõlemad Karnaluksist.