Saturday, September 8, 2012

Kus on kodu, kus on kodukoht...

Kalana.

Lühike suvi on seljataga, kodus olles veetis Elisabet veidi aega nii minu kui oma isa kodukohas. Kui temalt küsisin, kus ta ennast kodusemalt tunneb, kas minu või issi lapsepõlvemaadel, siis jäi ta kurvaks ja ütles, et Hiiumaal, Kalanas.





Minu meheema on sündinud Hiiumaal, tema isa oli Lauka kooli direktor Matvei Kindel. Matvei ise oli pärit Muhu saarelt, õppis Tartu Õpetajate Seminaris. Abiellus 40 aastase mehena noorukese Elisabeth Kallase, kohaliku piigaga. Hiljem elati Kalanas, Sooääre talus. Vana talu kohale otsustasid nende lapsed ehitada ühise suvekodu, seal siis veetis mu abikaasa oma suved. Aga mitu leibkonda suviti ühes majas ei mahtunud lõpuks enam ühe katuse alla ja mu ämm sai Vene vägede lahkumist oma pere kasutusse all sadama kõrval  piirivalve helgiheitjakuuri, mis sai ümber ehitatud tillukeseks suvemajakeseks. Ja selles kõikidele tuultele valla hütis möödusid omakord minu tütre Elisabeti suved.

Nii ta lippas igal hommikul vee äärde. Mina seisan pilti tehes meie majakese kõrval, sõbrapoiss Oskar aga betoonrinnatisel, kuhu siis helgiheitjakuur ehitatud. Igal õhtul lükati see välja ja valgustati lahte. majakesel endal pole enam aknaid-uksi ja meie ei veeda enam siis oma suvesid.  Tähtajatult sõlmitud leping lõpetati järsult ja praegune omanik mulle teadmata.


 Elisabeti kiik tühja maja ees ees ootab teda ikka veel...



...ja sadamakuuri tagust teed pole meil põhjust enam astuda.


Aga igal suvel tuleme ikka vähemalt korra Kalanasse, onu juurde ja kolame armsatel teedel ja randades.





Aastatega on külas palju muutunud. Kui varem olid poelavka päevad nädala kõrghetked vanadele, kes veel külla olid jäänud, siis nüüd kihab küla muidusuvitajatest ja suvehiidlastest.
Sel aastal jõudsime Kalanasse täpselt sel õhtupoolikul, kui mängiti viimast korda etendust Väike Tjorven.

Mahutati ära meidki ja maabusimegi Soolavaresel.






Nisse pood sadamas, meie paps puhkab jalga.


Tisleritalu. Nutsin koos Pelle ja teiste lastega, kui Tisleritalu neilt võtta taheti.


Kõik aga lõppes ju hästi!


Kõik Soolavarese suvitajad elasid kogu hingest Tisleritalu rahvale kaasa.



Meid aga ootas oma rand..


... meie päris oma lapike maad.


Sealt ta paistab. Alati tormine ja tõre.


Kas see rand saab Elisabetile kunagi omaks... Tugev side seob teda nende paikadega, seda on tunda.




Surnuaias rehitses ta peale omaste platsi kordategemist ka lähimad rohtukasvanud platsid üle ja tagasitee saarele on selge:)



Hiiumaalt saab nii head villast lõnga. Sellest tuleb järgmine postitus.


2 comments:

  1. See postitus on täpselt selline, mis paneb Eestimaa ja "päris" kodu järele igatsema. Mujal on ka hea, aga mitte kuskil nii hea kui suvisel Eestimaal.

    ReplyDelete
  2. Jah, need päevad, lihtsad ja tavalised ju, need on need, mis pikaks ajaks jõudu annavad.

    ReplyDelete