Monday, August 22, 2011

Tagasi linnas


Muhu mustrites sügiskirju kampsik, kaastöö ajakirjale Käsitöö, sügis 2011.




Jahedamate päevade saabudes võib mu Madlit selles kampsis näha Solarise raamatupoe kohvikus leti taga kohvijooke tegemas, võib ligi astuda ja lähemalt uurida:)





Saturday, August 20, 2011

Hetk enne harutamist



Ei meeldi mulle harutada, sestap venitasin ja kudusin oma  laia kinnast muudkui edasi, nagu lootes, et küll külmaga kanda kõlbab. Ega ikka ei kõlba küll. Kodused on Lauluväljakul, mina nohusena koju jäetud ja kuidagi see selgus tuli.

Lapilisi randmeid  ma ei puutu, liialt kaua võttis nende kudumine aega. Randmeosale lõin 104 silmust 1,25 varrastele, arvasin, et 96 silmust oleks sobilik arv mustriga jätkamiseks. Nüüd korjan peale rannet varrastele veel 8 silmust vähem.

Mul pole üldse kogemust nii peenikeste varrastega, kuigi koolipõlves  kudusin samasuguste varrastega küll, sest muid ju polnud võtta. Mäletan, kui tervad need vardaotsad olid. Ja oh seda äratundmist, ka tänasel päeval ostetud vardad on sama teravad:)

Et harjutada ja saada julgust soojade, tihedas koes kirikinnaste kudumiseks, osalesin augusti algul Tõstamaa Rahvarõivalaagris  Kristi Jõeste kudumisõpitoas. Kannatlikult juhendas ta meid, tema loodud-kootud kindad imetlemiseks ja uurimiseks sealsamas, see oli tore päev.
Ja kui esimesed vermed olid paranenud, asusin omale lapiliste randmetega kindaid kuduma.



Vabaduse laulude saatel hakkan nüüd harutama:)

Thursday, August 18, 2011

Helmekeed

Kahed kurguhelmed panin kokku Anu Randmaa õpitoas ja koduses raamaturiiulis on nüüd Reet Piiri raamat Helmekeed.
Helmeid kandsid naised päeval ja ööl, helmed jäid kandjale kaasa ka surmajärgsesse ellu. Kuigi me  ju tänapäeval enam raskeid klaashelmeid ööd-päevad ei kanna, on hea teada, et meil on kodus helmed, millesarnaseid kandsid meie esiemad.


Et olin eelmisel päeval kuulanud Reet Piiri loengut laste rahvariietest ja ta võttis osa ka Anu Randmaa helmekeede õpitoast, siis oli suurepärane võimalus nende mõlema nõuannete toel kokku panna helmekee Elisabetile.



Väikesel tüdrukule valgetest klaashelmestest kee, sekka mõned punased helmed. Linasele nöörile aetud kurguhelmed köidetakse kukla taga punase paelaga.

Järgmisena lükkisin nöörile kandilisi klaashelmeid. Mõtlesin seda tehes küll Madlile, kuid tundub, et see kee jääb siiski mulle. Eks valisin helmed liialt enda meele järgi.





Mõlemad keed sobivad kanda  rahvarõivastega. Elisabet võttis oma kee kohe omaks ja kannab seda nüüd pea igapäevaselt. 
Uskumatu, kui palju aega võttis kahe kee kokkupanemine. Nende õigete:) helmeste otsimine, peos veeretamine, et tekiks see oma asja äratundmise tunne. 

Ja viimasena ei saa mitte lähemalt näitamata jätta hõbedasi pihlakaehteid. Needki tõin kaasa Setomaalt.  Kuigi aeg oli hiline, võttis lahke majaperenaine Kauksi Ülle meid vastu ja tegi majas ringkäigu. Tema mehe vermitud müntidest  kaunid kõrvaehted  jäävad  meenutama Setomaad.




Ka kaunis põrandariie ühel ülemisel pildil on muidugi seto naise telgedelt, Seto Talumuuseumi käsitöötarest kaasa toodud.


Tuesday, August 16, 2011

Setomaa ja seto pits

Tagasi Setomaalt. Ja nii õnnelik oma kauni õlakatte üle, mille tõin kaasta Seto Talumuuseumist, et lihtsalt pean seda tunnet jagama.
Siin hämaras muuseumitare käsitöö müüginurgas ta rippus.


Kohe tundsin, et tahaksin seda omale õlgadele sättida. Käisin veel ringi ja imetlesin vanu tikandeid ja pitse.







Endale ma ta sain ja et ma ikka uurin käsitööd ostes, kes on selle autoriks, siis tegin seda ka seekord. Sain teada, et töö autor Natalja Smorodina elab kõrvalkülas ning tegi selle õlakatte XVIII Seto Pitsi Päevade raames korraldatud võistusele, mille teemaks olid tänavu õlakatted ning pälvis auhinnalise koha. 



Imeline, kas pole!