Saturday, November 19, 2011

"Kui tahad tulu, pead kauplema."(?!)

Täna pakun lugemiseks (klik) ja mõtisklemiseks Maalehe ajakirjanik Kai Simpsoni nupukest, milles ta kirjeldab oma seiklust  Mardilaadal sooviga osta 6 euro eest käsitsikootud villaseid kindaid.

Tunnistan, et see artikkel lõi mul hinge kinni. Uskumatu, et nii odavat juttu kirjutab Maalehe ajakirjanik.

Väga kurb oli lugeda, et lõpuks leidis ta need 6 eurosed käsitsikootud kindad siiski sealtsamast Mardilaadalt.

On selge, et nende kinnaste lugu on otsene sõnum, et kogu meie käsitöö on selgelt ülehinnatud, sellega tegelevad kasuahned inimsed.

Samas loos toob ta eriti räige näitena tema meelest ebaloomulikult kõrge hinnaga Kihnu naiste 18 eurot maksvad kirikindad ning ühtlasi imestab, et kes küll selle hinnaga kindaid ostab?

No mina ostsin  sel suvel Kihnu kindad. Pärnu Uue Kunsti Muuseumi müügiletist, hinnaks 23 eurot ja kuduja nimi hinnasildil.  Ning tunnen, et see hind on ikka liiga madal.

Siin need kindad on!



Mis te arvate, kas julgeksite solvata kindakudujat sooviga osta tema kätetööd 6 euroga?

Leidsin ka siit kauneid kindaid, mis mitte 6 euro eest  müüki pole pandud.


13 comments:

  1. saan öelda ainult- kes ei oska midagi ise teha (käsitöö),see ei oska aru saada, et see asi on individuaalne, mitte Hiinast ostetud!

    ReplyDelete
  2. Vaat kus lugu! "Praegusel raskel ajal" ei maksa siis käsitööd hankida, sest käsitöö ja massitoodangu vahel on vahet. Lähen poodi, vaatan kudumeid, uudistan, kuidas muster on kahanduste/kasvatustega kokku sobitatud, näen hoopis, et ilmselt on masinal kootud nagu sirge kangatükk ja pärast lihtsalt vajalikus kohas ära lõigatud ja kokku õmmeldud. Siis vastav hind ka. Samas on veel tähelepanekuid: mõni armas sallike, aga väga lihtsa mustriga ja ei tea mis lõngast, maksab nt Viru Keskuse poodides 50-60 eurot. Miks kirjutise autor ei lähe sinna riidlema? Ise kooks niisuguse mustriga ja palju paremast lõngast 2-3 päevaga. Minu meelest ei saada ikka aru käsitöö olemusest. Selge, et ostjat ei huvita tehnilised detailid (stiilis: pidin siin kahandama ja eraldi mustriskeemi tegema jms), aga peaks endale aru andma, et see pole massitoodang. Lõpuks üks juhtum: Kaunases väikses lõngapoes ajan perenaisega juttu, astub sisse proua, vaatab perenaise kootud mohäärist salle, proovib kaela, küsib, mis maksab, olles vastuse saanud, kukub sõimama: häbematu olete, turul on selliseid jalaga segada jne. Siis sekkusin ja ütlesin, et see siin on ainueksemplar ja siidiga mohäär, vaevalt, et 10 litiga saate turult sellise. Nii et jah. Ajakirjanikult ootaks asjatundlikumat juttu, aga ega ei saa nõuda, et kõik oleksid kõigil aladel asjatundjad. Vabandan pika joru eest, aga läks südamesse!

    ReplyDelete
  3. Jaa, need 6 eurosed kindad on artikli kontekstis ka vägagi selge vihje sellele, et kogu meie omamaine käsitöö on ülehinnatud.
    Kurb on ka see, et mitte vaid kindakudujatelt ei nõuta nende tööd solvava hinnaga.
    Aga loodan siiralt, et selline käitumine, kus
    arvatavasti kõrgemat päevatasu saav inimene (ei usu, et antud ajakirjaniku töötasu kahe päeva töö eest oleks 6 eurot) suudab adekvaatselt suhtuda teiste töösse.

    Heli

    ReplyDelete
  4. Ma olen selle artikli peale palju mõtelnud viimase paari päeva jooksul ja no loomulikult kvaliteetse kalli originaalse käsitöö tegijad reageerivad nördinult.
    Ma saan sellest aru. Aga pigem võibolla oleks siin ainest mõtlemiseks ka korraldajatele, et kuidas seda laata paremini sihtgrupistada?
    Selge on see, et Mardilaat on pigem elitaarne üritus kui massilaat ja kui sinna satub kehvema rahakotiga inimesi, kes ei tea mitte midagi käsitööst, siis kujundavad nad ka oma arvamuse vastavalt. Pean mainima, et ka mina enamasti ei osta mardilaadalt midagi, sest esiteks ma koon ise omale ja teiseks, hinnad on kõrged. Aga kuna ma ise tean, mis asjad maksavad ja milline ajakulu see on, siis ma käingi imetlemas ja inspiratsiooni pigem saamas. Minu jaoks ei ole see ostlemiskoht :)

    Uskuge mind, kes ei koo, sel pole õrna aimugi, mis maksab lõng nt. Ma juhtusin hiljuti kuduma peenikesest sokilõngast sokke kui külla tuli pere, kes hakkas ka üsna samas võtmes käsitööhindu kiruma. Ma üritasin emotsiooni maas hoida ja küsisin ettevaatlikult, et kas neil võiks olla aimu, kui palju maksab selline isetriipuv sokilõng? No ei olnud. Kui me olime siis pisut kvaliteetsete ilusate lõngade teemal vestelnud, muutus pisut ka suhtumine.

    Eks siis selles artiklis on mitu kihti - jah, on inimesi, kes ei jaksa peale toidu- ja igapäevakauba pisut luksuslikumat kaupa osta (olgem ausad, 1,25 varrastega kootud kirisõrmik seda siiski mingis mõttes on). Jah, on inimesi, kes eeldavad, et lihtsa kinda peaks saama vanas rahas 100 eeguga kätte ja siis on ka peale makstud. Ja on inimesi, kes selliseid kindaid ka koovad, lihtsast akrüülisegusest lõngast, suurte varrastega ja ilma erilise ajakuluta. Aga need ei ole siis ka mitmevärvilised ega erilised kunstiteosed, eksole.

    Minu meelest sattus ta kindaid otsima lihtsalt valesse kohta ja oli väga pettunud.

    ReplyDelete
  5. See on alati raske asja - hind!!! ükskord Valamo kloostris vana naine ütles kuidas Poolas võib selline ja selline laudlina 2 euro hind osta! Siis suur imestus kuidas Soomes see on 18 eurot.... Jah, tahaksin öelda talle et küll saad Poolasse minna... ;P

    Aitäh linki eest, nii ilusad kindad seal!

    ReplyDelete
  6. Nii see on. Mulle meeldiks palju rohkem, kui lehelugejatele ei söödetaks ette hanguga läpatanud masendust.
    Maarahvale suunatud lehest oleks hea lugeda, kuidas oleks võimalik jumalast mahajäetud kohtades end käsitööga ära elatada, tuues kasvõi näiteks selle, et näete, meie omamaise käsitöö tegijad väärtustavad oma tööd ja ostjaid leidub. Kui me ise seda osta ei jaksa, siis oleme uhked, et meie külalised ostavad Ja las jääb peenem käsitöö tavaeestlasele luksuskaubas, selliseks, mida ostad juubelikingutseks või erilisel puhul iseendale.

    Selline kirjutis aga tekitab halvemal juhul selle lugejais tunde, et käsitöölised on lihtsalt äritsejad.


    Heli

    ReplyDelete
  7. Ma lugesin sauti seda artiklit ja see tõesti masendas mind, kuidas saab keegi üldse eeldada, et ilusat asja odava raha eest saab. Ise olen läinud seda teed, et kui üldse teistele koon, siis annan parem kingitusena kui raha eest.

    ReplyDelete
  8. Jaa... ma saan aru küll tema probleemist - minu jaoks on ka käsitöökindad kallid osta. Peab vist ise proovima - tean, et see 6 eur kulub mul lõngale ja algajana ei saa tulemus ka nii hea. Meil ongi masendav elu :D

    Nüüd on veel see probleem ka, et kuigi meil on teiste riikidega sama raha, siis justkui peaksid ka asjade hinnad olema saamad. Aga ikka on nii, et eestlastele kallis ja soomlastele odav. See pole ainult kinnastega nii. Kes pole ise proovinud müüa ei näe ka müüja mätta otsast asja. Harigem siis ostjaid, kus võimalik.

    ReplyDelete
  9. Lugesin täna ka uusi kommentaare sellele artiklile ja küll on hea, et neid nii palju on saanud. Ajakirjaniku suhtumine on aga kummastav, mitu mahategevat kommentaari on ta lisanud anonüümsena.


    Heli

    ReplyDelete
  10. Vaatasin mina siis kohe hommikul Sinu blogi, Heli, ja kuigi lootsin leida uut meelipaitavat taiest, sain hoopis pangetäie ajakirjanduslikku külma vett. See artikkel on nagu odav, peatselt lagunev, pikkade pistetega traageldatud olmetavaar, mida keegi endale ei taha. Lõpuks leiab see piinliku tee prügikasti, et siis jäädavalt meie koduplaneeti reostada.

    ps. lugesin ka artikli kommentaare

    ReplyDelete
  11. Olmetavaar! Just.
    Kommentaarid on südamevaluga kirjutatud, ajakirjanik aga muutub üha hüsteerilisemaks. Mõnitamine ja väide, et Maalehe toimetuse arvutite taga istujad abistavad teda vastuväidete kirjutamisela:)? Tule taevas appi! Mis toimub? Siiralt kahju on.
    Oleks vist mõttekas mitte enam selle ariklile reageerida, sest tulemas on kallis jõuluaeg.

    Heli

    ReplyDelete
  12. Üks asi jäi mind seal küll kriipima, kommentaarides. Et 65 eurose kinda eest ka ei maksta maksa, pani mind üllatama. Isegi pensionäridelt võetakse tulumaksu (mille nad saavad tagasi kui avalduse teevad, niisama ei saa).. ma ei pea õigeks avalikus veebis maksude mittemaksmise teemal sõnavõtte. Aga võibolla on need kõik kootud oma sõbrannadele, siis on teine asi :)

    ReplyDelete
  13. Olen ise ka kurjalt kirunud, kui ennast suure tellimuse tõttu ajutiselt FIEks vormistasin. Aga midagi pole teha, käest-kätte müüki ei saa endale kõik lubada.

    Kuna samal ajal puudus mul tööandja, siis maksin ise enda eest ka sotsiaalmaksu, mis koos tulumaksuga võttis ikka jalust nõrgaks.
    Samuti ostu-müügilepinguga müüdud käsitöö eest maksin maksud. Nüüd, kui mul tütar oma kätetööd müüd, siis ka tema teeb seda ostu-müügilepingutega. Teisiti pole lihtsalt saanud ega osanud. Eks me oleme ka tuttavatele ja ka nn sõbrannadele teinud:)
    Meie vanaema müüb samuti käsitööd, pensionär saab teatud summa eest seda maksuvabalt teha, mis üle läheb, selle eest maksab maksud.

    Aga niimoodi saab oma kätetööd müüa küll, et teed tuttavatele ja sõpradele üle ilma, sest siis jääb kogu tulu omale.
    Tavakäsitöölised, kes pole omale nime teinud, müüvad aga oma tööd kordi odavamalt ja maksavad enamasti sealjuures ka makse, mina küll arvan nii.
    H.

    ReplyDelete