Thursday, July 29, 2010

Villast ja siidist ika ja jälle

 See soe kleit oli selgapanemiseks ikka liig ning seepärast ripub ta siin piltidel aia küljes.
Aga ega tali tulemata jää ja Elisabeti kappi õiget aega ootama ta pannakse.
Alati ei ole tahtmist uue riidetüki tegemiseks vana eset väga lõikuda, sellel kleidil jätsime Iraga  kaelaava puutumata. Selline argine pihikkleit  kukkus välja ja  kaamelikarva passe lausa nõudis midagi säravat.

Kuskilt mingid järelejäänud siidist kandiribad peale ja voila!





Oma koha on leidnud kaks sellist kudumit, mida selga panna enam tahaks ... punasel lohmakal kampsunil  siin seal augud, beez kamps oli aga tubli pesija masinas kaotanud kolmandiku oma algsest pikkusest (see-eest  kasvanud laiusesse!.
Need kaks ootasid mind Balti Jaama kaltsuturul 3 kroonises korvis ja et nad ikka 100% villased olid, võtsin kaasa. Kodus tunduski, et kokku nad tahavad jäädagi!


Tasku oli juba olemas, natuke satsi selle elavdamiseks.



 Lisaks veel, et mõlemad kudumid vanutasin enne lahtilõikamist kergelt pesumasinas, see andis ludridele kampsidele veidi rühti ja kaotas topid. Vanutasin 40 kraadise puuvillapesu rezhiimil ja tavapulbriga pestes.

3 comments:

  1. Väga armas ja lihtne pihikkleit! Mulle meeldib alati lugeda uue eseme saamislugu :) See justkui paneb asja elama.

    ReplyDelete
  2. Triinu, tänan.
    Olen viimastel päevadel proovinud luua mingit korda keldris, kuuris, kappides. Tahaks vabandeda üleliigsest, aga oh häda... igal esemel, rõivatükil ja raamatul-bukletil on just seesama oma lugu:)

    ReplyDelete
  3. Olen Triinuga nõus, just see lugu on asjade juures kõige põnevam!
    Mina olen kohutavalt kehva asjade väljaviskaja, sest iga ese meenutab midagi.

    ReplyDelete