Sunday, May 30, 2010

Käsitööst

Kuigi väljas on jälle kaunis soe, istun mina toas ja koon. Kududes on hea mõtteid veeretada!
Kõikjal toas on lõngu, üritan neid pidevalt silma alt ära panna, aga juba mõna aja pärast vallutavad nad oma positsioonid tagasi.




Mõtlen ikka eilsele Disainimaja müügipäevale Rotermanni Prooviveskis ja et kui palju kaunist  ma seal nägin.
Tänane sissekanne ongi nagu mulle endale.
Kui tagasi vaatan oma möödunud aastale, siis maikuu lõpuks olin juba toibunud sellest, et sain koondatud oma töökohalt, kus tahtsin pensionipõlveni olla. Igal hommikul avasin kabineti ukse   hea tundega, õhtuti oma töölauda sättides tundsin, et teen tööd, mis mulle meeldib.
2009. aasta 2. jaanuaril  aga seda ma enam teha ei saanud.
Peale esialgset meeleheitlikku rabelemist  uue töökoha otsinguil tundsin ma, et jõudu pole.
Üsna märkamatult kudusin oma perele üht teist kõige selle närvesööva sebimise kõrvalt. Ja tundsin, et see on see, mida mul vaja oli, mida tehes tasapisi taastusin. Ma polnud käsitööd teinud aastaid, muud huvid sisustasid aega. Olen küll varem väga palju käsitööd teinud, sellega isegi vorsti leiva peale teeninud!, aga see kõik oli nii-nii ammu. See tunne, kui saad midagi oma käte alt tulnut valmis, oli lihtsalt nagu tagasi lapsepõlvekoju jõudmine.
Suve lõpupoole utsitas mu vanem tütar mind osalema Uue Maailma Festivali Tänavaturul. Võtsin sinna kaasa kõik suve jooksul tehtu ja see oli üks eriliselt armas päev!
Hakkasin jälle tihedamalt suhtlema Iraga, oma klassiõega, kellega olime noorena aastaid ninapidi koos toimetanud, küll kudunud, õmmelnud ja mida kõike veel teinud.
Ira julgustas mind osalema projektis Käsitööga tööle 2.
Ira oli see, kes minu katsetused villaste kudumite taaskasutamisel kriitlise pilguga üle vaatas (no minu õmblusoskus pole just kiita ja vändaga masin on parasjagu logu) ja ettepaneku tegi, et võiksime neid ideid koos ellu viia. Minul oli ju aega otsida materjale ja neid kokku sobitada ja ette valmistada. Ira vormistas kõik kauniks ja korralikuks ja lisas omalt poolt vahvaid mõtteid. See koos tegemine näeb välja nii, et kogun oma ettevalmistatud saagi kokku ja tassin Ira juurde, kus hakkame siis koos pihta, õmblusmasina juurde mind ei lasta kunagi! Kokku sobitada, lõigata - seda teha ta lubab (kuigi ta peab minu lõigatud servad tihti korralikult üle lõikama:D), õmmelda mitte! Ja jumal tänatud, et see nii on.Koos leiutame lõikeid. Selle kõige juures on huvitav, et oleme nähtavasti mitugi korda jalgratta leiutanud. Näiteks sündisid vanutatud kampsunitest suurte kottide väljalõikamisest jäänud tükkidest randmekotid, olime maru õnnelikud ja tegime kotikesed, millel pole vaja lukku ega trukke. Kui olime neid teinud ja tikkinud ja oma tuttavatele näidanud, siis mäletan hästi, kui jahmunud olin, kuuldes sõbratari teismelise tütre käest, et just sellise lõikega kotid tulid müüki Vero Modasse (need, tõsi küll, olid kunstnahast). Uh. Aga mis teha. Ikkagi on tahtmine teha uut vanast, säästes niimoodi keskkonda ja seepärast teeme neid vahvaid kotte ka edaspidi. Ja muidugi oleme nüüd nii nakatunud sellest ümbertegemise pisikust, et materjali on varutud kottide kaupa ja enam ei jõua iga uut tegemist pildile püüda. Eriti meeldib teha just lasteriideid, lapsed võtavad need nii suure rõõmuga omaks.


Meil oli tore võimalus seda kudumite taaskasutusideed tutvustada ka ajakirjas "Käsitöö".
Ja lasteriided, need tulid ikka vajadusest, sest osa neist saab kohe mu noorema tütre omaks!


Nüüd sai see tore koolitusprojekt läbi ja ma võin jälle aktiivselt tööd otsima hakata (projektis osalemise tingimuseks oli Tööhõiveameti arvel olemine).
 Kuid, kui saime Viljandi Kultuuriakadeemias kätte oma tunnistused, tekkis hirmus tahtmine veel edasi õppida :D

Sügisest oleks see võimalik. Tahaksin seda teha.

15 comments:

  1. Need villased kotikesed olid esimesed, mida Su blogist nägin ning nii ma lugema jäingi .. Su tööd on niisama soojad kui Su juttki. (:

    P.S. Kas Sa 3. juuni õhtul kooskudumisest oleksid huvitatud?

    ReplyDelete
  2. Eks just sellistel puhkudel öeldaksegi, et "kui kuskil sulgub uks, avaneb kuskil aken" ning et "kõik on millekski hea"! :)
    Eks ole sellestki koondamisest sulle sel omapärasel moel kasu ju olnud, et vaadata lahtiste silmadega ringi ja leida uus tee...

    Ilusate teede jätku! :)

    ReplyDelete
  3. Nii armas on lugeda, et kellelgi veel on kodu lõnga täis. Minul endal on sama lugu. Üritan küll kõrvale panna, aga kõik lõpeb tavapäraselt. Jällegi on lõngakuhjakesed mõnusalt kasvanud ja kerge segaduski tekkinud :))
    Elsa ütleb nii õigesti. Ma isegi olen nende ütlemiste veendunud kasutaja. Ja tõesti, kõik on millekski hea! Millised imelised ideed oleksid praegu sündimata, kui sa oma endist tööd oleksid teinud ... Ma olen väga õnnelik, et Sa Villatees omi vahvaid töid näitad :) Suur tänu Sulle mõtteid ja ideid jagamast!

    ReplyDelete
  4. Oi, tänan Teid heade ja julgustavate sõnade eest!
    Jaa,nüüd kui olen selle salajase akna leidnud ja avanud, tahaksin seda alati kasvõi paokvil hoida!
    Kooskudumine - kõlab vahvalt. Kas sellel on midagi ühist selle ülemaailmse kudumise päevaga? Kahjuks olen 3.juunil õhtul hõivatud - lapsega sünnipäevale minemine.
    Kui see aga pole ühekordne üritus, siis ehk järgmisel korral, väga põnev igatahes:)

    ReplyDelete
  5. Saadan Sulle siit ühe suure virtuaalse kallistuse. Väga tubli oled, et nii ennast uuesti leinud oled ja otsast peale oled hakanud!

    ReplyDelete
  6. Heli, Sinu koostöö Iraga olgu kõigile eeskujuks! Nii eht-eba-eestlaslik ja edasiviiv :) Ja jaksu ning julgust südamehääle kuuldavõtmisel!

    ReplyDelete
  7. Kui elegantne ja kaunis Sa välja näed!
    Ja muidugi oli hästi huvitav lugeda juttu teie koostööst. Selliseid asju on põnev teada.
    Koostöö ise on ka järeletegemist väärt.
    Ja mis peamine- õppimise mõte on super!

    ReplyDelete
  8. Minu arust oleme kõik meie sinu blogi lugejad ja sinu käsitöö austajad ja sellega kokkupuutujad selle käsitööukse avnemisest sinu elus palju võitnud. Ja kui see on sulle endale hingerahu toonud, siis vähemalt praokile võiks see uks jäädagi. Ja õppimine on puhas nauding, kui sa õpid seda, mis sulle korda läheb ja mis sulle meeldib. Muidugi on elus see argipool, mis sunnib paljud asjad edasi lükkama, aga igale asjale tuleb kunagi see õige aeg, mil saad endale öelda, et nüüd ma just tahan ja saan ja soovin. Õppida on tore! Ja teie koostöö harmoonilisust on märgata teie töödest. Edu teile! Päikest sinu tegemistessse!

    ReplyDelete
  9. Ma tean TÄPSELT millest Sa räägid...!
    Eelkõnelejad on peaaegu kõik juba öelnud...eriti toetan seda "uste ja akende"teooriat :)...soovin Sulle otsustamisjulgust ja kinnitan et Sinu fännid on ainult võidupoolel;)

    ReplyDelete
  10. Nii hea oli sinu teest lugeda - minuga juhtus peaaegu samamoodi, tuli leida uuesti see väike käsitöölane kes minus elas :)

    Loodan ka, et meie teed kunagi kohavad!

    ReplyDelete
  11. Kodus on palju muudki... niidid, nõelad, nööbid, kangad... igav seal ei hakka :)

    ReplyDelete
  12. Madlike, jah, iga kord koju käima tulles leida ema lõnga ja muu säendse kraami vahelt hüüdmas, et kas fotokas on kaasas!,see võib vast tüütu olla, suur-suur aitäh Sulle ja Tarmole, et olete minuga nii kannatlikud olnud!

    Ja suur-suur-suur aitäh Teile kõigile!!

    ReplyDelete
  13. Hellu, lõpuks pääsesin arvutisse. Suur rõõm sinu üle, õnnitlused tunnistuse kättesaamisel. Muidugi peab minema edasi õppima, mina viisin dok. sisse ja ei julgend järgmist sammu teha. Nüüd on jälle see aeg,süda ja hing tahab minna.Veelkord oled TUBLI. Ira

    ReplyDelete
  14. Palju õnne ühe etapi läbimise puhul ja rohkelt rõõmu seda avastamisretke sama loovalt ja mõnuga jätkata!

    ReplyDelete