Sunday, May 13, 2018

Muhu leherohelised kindad


Marie Pallasmaa Muhumaalt kudus kunagi ammu imekenad rohelised kindad, nüüd Eesti Rahva Muuseumis hoiul.  Nende kinnaste kirjad ma maha võtsin ja oma leherohelistesse kinnastesse kudusin. 



Kindad on ka hästi soojad, tihe kude ja pisut toekam roheline  Saara 10/2 kindalõng, kirjalõngadeks 12/2 Saara villased lõngad.
Muhuroosa lõng enda värvitud, oranz samuti.




Hull töö oli heegeldatud randmetega. Kõigepeaõelada ülitihedalt valmis heegeldada ja siis peened ristpistes kirjad peale tikkida.













Töö pahema poole ilu.



Väike piilupilt järgmisele kudumistööle.




Ja siin Marie kootud iludused.


kindad, sõrmkindad, kirikindad, ERM A 681:33/ab, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/499141 

Monday, March 26, 2018

Kuidas edeneb tütre Muhu vati kudumine ja miks rohelised kindad valmis ei saa






Mis Muhu vatt? Aga vaat mitu head aastat tagasi, täpsemalt 18. november 2013. a.  mõtles üks ema, et tütrekesele on vaja villast kampsunit ehk vatti. Mis see siis kududa pole, eks ole :) Tänaseks on tütreke pisut kasvanud, sooja vatti ootab siiani. Kui aus olla, siis  ei ootagi, unustanud juba ema lubaduse. Loota, et tütar ise omale sukad/kindad/vatid koob oleks ka naiivne. Sest kuigi ta oma kirstuvara armastab, siis selle vara kasvatamine jääb ka veel lähiaastatel  veel minu hooleks. 

Aga tagasi algusesse.  Algaja Muhu vatikuduja teine katse. Jäin rahule. Seljatüki kolmnurkne alustus  ehk nipp eil loki, ei rulli, ei kisu. Ilma "Meite Muhu mustrite"  hea abita ei oleks hakkama saanud.  No tegelikult ei oleks neist nipiga vattidest  teadnud ka. Tänud! 




Ja ilus algus tehtud, kiigutasin vardaid mõnuga. Tegin ridade kaupa keerukordi, oli juba pooles seljas kui töö ära pidin panema. Väga pime aeg ei lase mul musta lõngaga kududa. See nupiline kude on ka üsna raske harutada, kui mõni viga sisse peaks lipsama. 

Ja kui mina siis nii aastakese pärast kudumise jälle kätte võtsin ja seda lähemalt vaatasin, siis vaatasin, et olin keerukorrad vales suunas teinud. Ma muidugi olin need teinud õpetuse järele, aga no käed ise tegid valesti :). Ja ega ma muidu poleks sellest arugi saanud, aga olin vahepeal pisut koolis käinud :)
Ühesõnaga tuju jätkata oli täitsa kadunud. Harutama ei hakanud. Ma üldse väldin kui vähegi võimalik oma tehtud töö harutamist. Muidugi harutan kui algus välja ei tule, aga kui kootud juba pool seljaosa, siis ... enne harutamist panen kõrvale, ehk siiski annab midagi teha. Näiteks ühe Muhu suka juures kudusin nii tihkelt, et sukk ei läinud üle pahkluu. Ja siis ma lihtsalt lõikasin selle küljest. Hiljem kasutasin seda tükki Muhu vardakoti õmblemise juures ja sai väga armas lapike villast kirja sinna lappidest kotile.

Kirjutan lahti ka selle keerukordade asja. Ma ise polnud sel ajal veel ühti "päris" Muhu vatti oma silmaga näinud ja käega katsunud, aga sellega oli nii, et muhulased keerasid keerukorra peaaegu et reegilina alt üles, mina tegin vastupidi.  Õnneks olin ma kõik keerukordade read ühtviisi teinud. Palju tobedam kui  üks rida ühte, teine teistpidi oleks olnud.

Ja edasi sai nii, et lugesin Muhu vattide kohta veel ja  isu  kududa tuli tagasi, nii ilusad on need kampsunid. Sain selleks ajaks ka üht ehtsat vatti lähemalt uurida. Küll oli ilus! Ja küll oli vanutatud. Ma ilma luubita ei näinud ei keerukordade suunda ega mustrit.  Ja et igal reeglil on erandid, see kehtis Muhus ka. Oli ikka mõni tesipidi keerukordadega kudunud seal.

Nii ma siis hakkasin jälle kuduma. Aga laps oli vahepeal suureks kasvanud :) Kui esialgu oli plaan, et koon suurema kampsuni ja siis vanutan väiksemaks ja tihedamaks, siis nüüd see plaan enam ei kehtinud. Aga et üks vanutatud villane vatt võib olla ikka väga soe rõivatükk, siis otsustasin ikka jätkata ja valmis vatti siis mitte tihedamaks vanutada.


Igatahes lõppenud aasta viimastel päevadel sain ma kehaosa valmis! 

Sõitsin koju Eestisse ja proovides selgus ... sai liiga pikk. Et nipiga vatti lisaks niisama kandmisele ka rahvariiete juurde kandma hakatakse, siis ei saanud seda lubada. 


Ma ei haruta, eks ole :) Aga lõikan ikka. Lõikasin siis üleliigse pikkuse lihtsalt välja ja silmasin tükid jälle kokku. Uh! 

Kududa on veel varrukad. 

Seni mõtlesin, et kas kaunistada ja kuidas kaunistada. Õmmelda lihtsalt paelu, pitse, tikkida rispistes, tikkida lilli? Tütre soovil sai valitud minu jaoks keerulisim variant. Lilltikand. Siin seialgne kavand. Soov oli lilledele lisaks saada liblikaid ja putukaid. 

Kes selle valmis tikib? Õudne.






Millised need omaaegsed Muhu nipiga vatid olid? Kuna valisin lilltikandi, siis näitena üks Muhu muuseumi kogus olev vatt JSM _ 362 E 205


                       Foto: Muhu nipiga vatt (JSM _ 362 E 205); Muhu Muuseum; JSM_362E205_1_pisipilt.jpg





Või siis näitekse nõnda kaunistatud nagu see tumepunane Saaremaa muuseumis olev kampsun SM _ 9651:1 T 279



                          Foto: Muhu naise nipiga vatt (SM _ 9651:1 T 279); Saaremaa Muuseum SA; SM_9651_1T279_1_pisipilt


Aga olgu, täna võtsin käsile varrukate kudumise. Tikkimise peale veel ei mõtle.

Ja miks siis rohelised kindad valmis ei saa?





Sellepärast et roheline lõng sai otsa ja pöidlad tegemata. Ei ole need kindad hiigelsuured midagi, ma lin lihtsalt rohelist lõnga Elisabeti tuniisvesti tikkimisel kasutanud :)

Aga heegeldan randmed valmis ja tikin ristpistes midagi neile peale ka. Las pöidlad ootavad oma aega. Neid kindaid ma kandma ei hakka. Otsustasin, et jäävad kirstuvaraks. Liiga lahkelt olen kudunud väärtuslikke kindaid ja sukki perest välja. On aeg enda pere peale mõelda.







Sunday, March 11, 2018

Hakkame sättima EV 100

Ja me sättisime!




Sättisime rõõmuga,  kuigi koju Eestisse olime abikaasaga sõitnud ootamatult ja väga kurval  põhjusel.  See koosolemine ja sättimine saigi ette võetud mõeldes meie armsale, erilisele, alati rõõmsale ja imelisele Krammale. Kujutan ette kuidas ta oleks mõnusalt naerda saanud neid fotosid vaadates ja kindlasti oleks järgnenud meile nii olulisi mälestusi lapsepõlvest, kus vanaema lubas temal ja õel oma kirstust ikka riided võtta ja neid "tuulutada".  Tüdrukutel oli kogu kraam juba omavahel jagatud, sest ema, isa ja vendi need mängud ei huvitanud ju :). Paraku jah  vanaema Leena hoolega hoitud ja Muhust Hiiumaale kaasa võetud kirstuvarast on alles vaid riismed. Kuid Elisabet lubas talle hoida antud viimast vara hoolega hoida. Vahel tuulutada ikka ka!
Pisitasa olen püüdnud tema varandust kasvatada, kudunud talle sukad, heegeldanud vestid, kudunud kindad. Ja kuigi Elisabet kibeles niiväga põlle ette siduma juba mõned aastad tagasi, kui ta omale selle varanduse sai, siis pole aeg veel niikaugel. Kevadel saab ta juba kuusteist ja suveks võiks talle tegelikult juba kena satsiga põllekese teha :)
Aga kuidas siis mina ja Madlike riidesse saime?  Ikka jagus meilegi ühtteist. Minu seelik on Leena oma j(no kui ausalt rääkida, siis oli Leena seelik tagasi kangaks harutatud, muidu poleks see mull mingil juhul ju selga mahtunud. Vahepealne elu vanatädi diivanikattena polnud seelikukangast suurt rikkunud), põll samuti. Madlil ees olev põll, selle tegin Leena põlle järgi. Minu peas olev tanu ja põll ootavad muidugi aega, mil Elisabet neid kanda saab. Mehele tehtud vati üle olen ise väga uhke ja õnnelik.  Tasapisi otsin või teen ise jõudumööda juurde.
Nii me siis saimegi end terve perega riidesse sättida.


Ehteid vanu ja on uusi.



Minu lemmiktanu, imeline roosa, see on meie pere oma.



Särkidega on nii, et Leena oli nõnda väike ja armas, lühikest kasvu naisterahvas, et praeguseks mahuvad kolm tema särki tütardele küll selga, kuid Elisabet on nii pikaks kasvanud :) Soetasin talle ühe kantud UKU särgi. Minu särk pole samuti meie pere oma, aga küll ma olin rõõmus kui selle auväärses vanuses ja mulle paraja särgi omale sain.  



Pole lihtne. Millist põlle valida, kas panna vanem või uuem siilik :) See põll on selline lihtsake, aga mulle ikkagi meeldis ja nii ma ta soetasingi. Tehtud nagu näha ajal, kus midagi eriti saada polnud, ikkagi armas ja ehe.


Pildistamiseks tuli terve tuba ka ümber sättida. Keldrist üles tuua vana postament, kahjuks ei suutnud ma üles leida heegeldatud linikute karpi. 
Proovipilt. 
24. veebruaril oli imeline päikesepaiste.  Elisabet  rahvariietes läinud hommikusele lipuheiskamisele Toompeal ja tagasi tulles oli päike kõrgel taevas. Meie elutoas on alati nii valge ja peale selle pildi nägemist tuli aknast sissetulvava valgusega midagi ette võtta.  


Teine proovipilt. Elisabeti selja taga tulvab valgust sisse rõduuksest. Madli riietub, st valib tanusid ja põllesid. Paar aastat tagasi oli tal nii armas muhulik lühike juukselõikus, nüüd  tuli juuksed üles seada. Parasjagu ta pusib oma tanuga. Piltidel on tal tanu nii kesk pealage, kuigi sättisime selle kenasti laubale. Süüdi krunn, mis tanu sisse sätitud, aga mis kuidagi ei tahtnud paigale jääda ja  tasapisi tahapoole vajus, koos tanuga muidugi. 
Elisabet ja isa on koos nii toredad ja rõõmsad. 



Siis olid kõik valmis ja koputasin hea naabrimehe uksele, et ta meid üles võtaks.  Tegime tõsised näod pähe. Ja siis tegime rõõmsad näod. Vahetasime kohti. Ja kass käis vahepeal pildil :)


Panime lapsed ka istuma :)


                                                                   

                                             Ja siis õue! Eit ja taat lõpetuseks kojaukse ees.



Selline sättimine oli!

Thursday, February 22, 2018

Muhu sukad. Aitäh Leenale, Kadrile ja Marele, kelle sukakirjad võtsin raamatust. Aitäh mustrite mahavõtjaile ja raamatu koostajatele.


Raamatuks ikka "Meite Muhu mustreid".  Suur kudumine oli kuigi aeg kahe suka kudumise vahel leevendas veidi. Olen blogis eelmise aasta kevadel esimese suka valmimise loo juba kirja pannud.  Üks asi, mida tahaks veel teha, on kaalumine. Hetkel pole mul head kaalu käepärast, kuid kindlasti kaalun sukapaari ära. 


Siin kõrvu vastpestu ja varemkootu.  Mõõdud samad, kuid veidike on uus sukk tihkelt üle pahkluu, esimese suka valmimisest möödas ju aasta. Hiljem mõtlesin ja taipasin küll, et oli siis eriliselt jälginud, et kude oleks tihe ja samas lõngajooksud võimalikult lõdvad. Seda ikka selleks, et pärast poleks ebameeldivat üllatust, et oh, sukk jalga ei lähe. Ju ma siis nüüd nii hoolas polnud. See lõngajooksude sarnane pinge on ülitähtis, eriti tiheda kirja puhul. Kootud on sukad peenest 12/2 Saara Heast kindalõngast, vardad 1,25 ja silmuseid omajagu.






Omaärvitud on nii muhuroosa kui oranz. Pestes värvi ei andnud kumbki, Saarast ostetud värvilised lõngad ammugi mitte. Igaks juhuks lisan, et omavärvitud lõngade loputamine on üks veeraiskamine, enne kui nad tõepoolest enam värvi välja ei anna. Parem on aga see tüütu töö teha võimalikult põhjalikult ära enne kudumahakkamist, et pärast ebameeldivaid üllatusi poleks.

Soovin kõigile pidulikku Vabariigi aastapäeva ja egas muud kui hakkame sättima!




Thursday, July 27, 2017

Muhu sukad


See kaunis kõlapoogale tikitud siilikuai oleks just nagu nende sukkadega kokku loodud, kuigi tegelikult ma ei tea, millise seeliku juurde ma need sukad kudusin, pildistamise jaoks sai seekord tütre kollane seelik selga pandud. Kollaseid seelikuid ehk siilikuid olen ma siin ikka vähem näidanud.    Lihtsalt oleme kõik rohkem vanemate, nn punaste, koldsepunaste ehk siis oranžide seelikute juurde jäänud, sest kuidagi tundub  õige. Lahkus ju mu abikaasa vanavanaema saarelt poja juurde Hiiumaale umbes 1907, olles jäänud leseks ning uusi riideid enam ta Hiiumaal elades juurde ei teinud (kandis aga oma surmani peales viimast sõda Muhu riideid ka Hiiumaal, ainult palvetundi oli läinud üleni mustas), samuti oli ta ainus tütar surnud lapseaes. Elisabet kannab temale hoida antud seelikutest kõige erksamat-heledamat ja keerukate korjatud kirjadega seelikut, millel aga all ikka kitsas kirju kõlapook, kuid juba ka heegeldatud pael (see tuli küll ära harutada, sest villane lõng oli katkenud). Nii polegi kollased seelikud tulnud meile mitte kirstuvarana vaid teisi teid mööda. Kuigi tal võis olla ka veel kollasem kollane siilik, sest Leenast olevat maha jäänud ikka väga palju seelikuid, rääkimata sukkadest.  Samuti viibis ta veel meile teadaolevalt vähemalt ühel pikemal perioodil Muhus, sest suures talus oli töökäsi ikka vaja ja teda kutsuti ikka tagasi ja kui ta tundis, et pojal esimese abikaasaga keerulised ajad olid läks ta Muhusse, kuni jälle poeg ta Hiiumaale tagasi viis, kus teda samuti abiks vaja oli. Samuti veetis noorem poeg Mihkel kõik suved Muhus ja võimalik, et emagi suveks teinekord kaasa sõitis. Nii et vabalt võis tal olle ka veel moodsam siilik olemas. Näitks midagi sellist. Seelik pärit samast talust.


Kui ma nüüd lisan siia meie siilikute pildi, kus olen nad reastanud vanimast moodsamani, siis sooviks lilla pooga ja vanema tikandga siilik just täpselt  keskele end sättida.




Olgu siinkohal üks kena pilt mu abikaasa vanaisast Matveist. Matvei oli hea poeg, aitas Hiiumaal kanda kinnitanuna leseks jäänud emal üles kasvatada noorma venna Mihkli. Tagasi Muhusse Matvei peale Tartu Õpetajate seminari ja õpinguid Moskva, kus õppis kõrgematel raamatupidamiskursustel ei läinudki, sai hoopis koha Kärdla Kalevivabrikusse, kus töötas raamatupidajana kuni vabrik suleti mingil ajal 1917, siis kutsuti ta Kärdla Tütarlastekooli, algul õpetjaks, hiljem oli selle kooli direktor. Kärdlasse sabunud ja töö saanuna kutsuski ta kohe ema ja venna enda juurde, sest kuna ta isa uppus oma laevaga ning taluperemeheks oli isa vend, siis ei tahtud noor Matvei, et ema jääks lesena suurde tallu rasket tööd tegema. Vend Mihkel koolitati aga tüürimeheks, "noor kapten", nii teda Muhus kutsuti. Kahjuks suri noor Mihkel ajateenistuses haiguse tüsistustesse, jõudmata saada kapteniks. Matvei  jõudis Hiiumaal kaks korda abielluda, oma teise naisega juba küpses aes sai ta palju lapsi, ta suurimaks panuseks jäi töö Lauka kooli direktorina  1930-1948, mil ta juhatas seal kooli, lasi ehitada uue, moodsa koolimaja, oli aktiivne kogukonna liige, kelle teeneid Päts tunnustas teenetemärgiga ning lisaks direktori ametikortrerile pidas Kalanas ka talu.



Tagasi seelikute juurde :)
Endale ma ostsin UKUle kudunud Saaremaa käsitöömeistri tehtud seeliku möödunud suvel. Oli lihtsalt haruldane võimalus soetada just minu mõõtu seelik, ei saanud kohe mitte omale kravamata jätta :) Sellel seelikul on all juba pealesõjajärgsete aastate aegu tuntukd tikitud lilltikand sinisest villasest kangast aial. Aga ega mul selle kollase juurde pole õiget tanu ega midagi, põllegi pole sellist, millega tahaks pidupuhku kodust välja minna. Saaksin muidugi siduda ette olemasolevatest põlledest midagi, aga tegelikult tahan teha omale kena heegeldatud põlle, või siis paneks ette hoopis mingi tillukse kolmnurkse põllekse, pean veel mõtlema, kas mu vanuses enam sellist kanda sobib. No ja pikemas plaanis teen ikka selle kõige tuntuma kollase seeliku põlle (heegelpitsid jne). Selle seeliku juurde olen kandnud täissiidist, tikitud passega, eest kinnist pluusi, mis meenutab omaaegseid nn Ungari pluuse, mis olid Muhus väga moes mingi aeg. Siis võin sinna alla ka valged siidsukad jalga panna :) Tanuke-laevuke vaja kas tikkida või teha lasta. Ja talvisel või muidu külmal ajal sobib sinna peale imekenasti üks teiseringi poest soetatud villasest taljes palitust ümbertehtud jakk.

Aga selle foto juurde tagasi. See kollane seelik on aga vana, kõlapoogaga, mille peale on aga juba suure meisterlikkusega tikitud, mis pidi ikka raske töö olema ja nii need kõladega tehtud aiad kangale teed andsiki. Värv on hele-helekollane, sidrunkollane. Poepits on kena ja peen, litrid ka jälle originaalid, ehk et neid ei tohi mingil juhul tänapäeva aurutriikrauaga töödelda, sulavad ära. Imekena siilik on.  Kanda võib Elisabet seda ka oma vanema seeliku juurde kuuluva särgiga, kui ta kunagi tanuga käima peab, siis üks selles stiilis lilledega tanuke meil on olemas ka, vaja vaid punastada ja uus valge pits õmmelda. Sinna juurde võib ta särgile peale panna nii oma tuniisvesti, kui ka motiividest heegeldatud abuvesti. Ehk kunagi valmib ka must nipiga vatt (see käsitsikudumine... läheb aega, pool on valmis), kanda saab seda  nii punase kui kollase seelikuga. Pean veel mõtlema, mismoodi selle lahendan, et sobiks ka mõlematega, ristpiste jääb ära ja  lopsakas lilltikand ka. Heegeldised sobivad ikka.



Kudusin need Muhu sukad  mitte oma peresse. Paluti ja oli raske ei öelda. Lõngaks jäi 8/2 villane, peale seda kui oli Eesti Rahva Muuseumis originaale uurimas käinud, millede juures oli kasutatud kolmes eri jämeduses lõngu. Vikkel ehk soonik oli kootud takusest hästi jämedast villasest lõngast, sääreosa umbes sama, mis Raasiku  8/2 ja pöiad pisut peenemast. Muuseumisukad olid muidugi säärest jämmemad, nii et päris sama silmuste arvu ma ei saanud kätte, mis neil. Mulle väga meeldis muuseumisukkade säärekahandus. see oli ikka selline korralik kiilulaande, igal real kahandatud, silmatorkav diagonaal selline. Kuidagi peab ju selle jämeda sääre peeneks saama enne pahkluud.  Ilusad sukad said, tikkisin ja silmasind kirjudust juurde, kuigi see üks tüütu tegemine on. Kuid ilma jääb lahjaks. Pöiad kahandasin vanamoeliselt, nii et ikka kohe saab aru, kumma jala sukaga tegu on.

Foto: ERM

Pikkus on selline, et sukapaela on sea peale siduda. Elisabet kunagi nõudis tohutult pikki sukke omale, et pidin põlve sisse kuduma, nüüd koon teistele rõõmuga normaalses pikkuses sukki, mis ulatuvad ikka põlvendlasse.
Muhuroosa ja oranž lõng tuli mul endal värvida, no ei saa muidu seda muhuroosat. Kirjad nii originaallähedased kui võimalik, valged õied kirjutasin täpselt muuseumisukkade pealt üles.




Friday, July 21, 2017

Sinine nipiga vatt ehk Muhumoodi kamps

Sinisemast sinise kootud vati sain valmis juba talvel, valmis sai ja kannan seda suure rõõmuga siin ja seal. Lisaks selgus, et meeldib ka mu tütrele, kes seda samuti vabalt kanda saab, kuigi ma seda oodata ei osanud, et see talle selga sobib. Kuid enam ma järge ei pea, kelle kapis kams parajasti on, kanname   mõlemad. Mina sain noorte laulupeol ometi külmetamata olla just tänu sellele, et täisvillane ja vanutataud vatt mind soojana hoidis.
Täna aga nägin seda jälle Madli seljas.



Igatepidi sädelev vaatepilt :)


Mina päris nii särav laulupeol vist välja ei näinud, vatti polegi nagu näha, kuid seljas see mul on. Pildil olen ma tõesti sisse pakitud, vati peal on vest. Just nõnda omal ajal aga rahvariiete kandmise ajal Muhus vesti kanti, ikka varrastel kootud vati peal. Vesti aga õmbles Gitta truu, mu armas kursuseõde raamatus "Meite Muhu Mustreid" oleva foto järele. Kindad on mul ka käes, sest eelmisel päeval oli Lauluväljakul proovide ajali ikka väga külm ja seepärast pole siin pildid midagi niisama poosetamise pärast. Villane rätik üle tanu ja villased sukad-saapad jalas. Foto minust tegi Maire Noorkõiv, olime koos Eesti Rahva Muuseumi telgis muuseumirahval abiks töötubades.


Aga kirjutan siis oma kaunist vatist. Kõigepealt seda, et kampsuni juures on varrastel kootud vaid allserv esi- ja tagaosal, kampsun masinkoes. Kududa lasin selle oma õppejõu Riina Tombergi firmas Ruut ja Triip. Pean üles tunnistama, et ka selle imelise sinise tooni soovitas just Riina :) Mina oleksin ikka musta tahtnud, aga Riina veenis mind sinise kasuks. Muhu Muuseumis on samasugust sinist tooni varrastel kootud vatt, mis oligi minu kampsuni peamiseks inspiratsiooniallikaks.


Muhu naise nn. nipiga vatt (JSM F 302:5 F); Muhu Muuseum; Faili nimi:JSMF302_5.jpg



 Masinkoes kampsunile silmasin varrastel kootud detailid külge, vanutasin neid üsna kergelt, et siiski oleks näha ka muster. 
Siis heegeldasin varrukatele peene lõngaga värvlid, mis nõudis omajagu aega ja pingutust, lõng oli peenike ja heegelnõel veel peenem.
Üsna suur probleem oli kauni ja erksa oranži ehk muhukeeli koldsepunase villase kanga leidmine. Siin tuli mulle appi kursuseõde Piret Tiismaa, kes andis mulle kena kanga, mille ma siis kui parajasti nagunii sukalõnga vaja värvida oli, samuti värvipotti sukutasin. Sai kena!
Hõlmaliistude kauni masintikandi aga tegi Ilme Kosesson, kes on Viljandi Kultuuriakadeemia vilistlane ja kelle spetsialiteet ongi masintikand, oma diplomitöö tegi ta just Muhu masintikandist.
Ning see pole veel kõik. Nimelt selgus, et minust ja minu õmblusmasinast pole asja, kui on vaja õmmelda venivale villasele kudumile sirgete õmblustega kante ja siksakpaelu. Hea kursuseõde Gitta Truus oli see, kes oma tööde kõrval võttis aja ja aitas mul lokkivad õmblused lahti harutada ja õmbles kõik nii nagu peab ja ilus on. 
Tänud teile Riina, Piret, Ilme ja Gitta!
Mina aga lisasin masintikandile peaoga veel litreid, helmeid ja piiprelle (torukujulisi helmeid), et kõik ikka säraks ja oleks!




Wednesday, June 28, 2017

Uus Muhu põll ja kõik see muu ka


Tegin omale põlle!  Ise olen veel mõningas hämmingus, aga siin see on, trükimustrilisest sitsikangast põll.  Ja see kangatükk lihtsalt oli mul riiulis juba paar aastat, õmblesin sealt isegi ühe titemütsikese ja  vardakoti jaoks lõikasin paar lapikest. Jumal tänatud, et pidama sain selle võtmisega :) Alles oli just täpselt põlle jagu, isegi värvli jaoks jagus.



Siin ma parajasti oma põllekest teen. Vana põll on kõrval ka, et oleks toekam tunne ja ei eksiks põlletegemise reeglite vastu. Päris koopiat teha ei ole kena ja ei teinud ka, samas tahtsin saada nii samasugust kui vähegi võimalik.


Vana põll kuulus minu meheema vanaema Elenale. Ta tegi selle millalgi enne 1907 aastat. Põll on tööpõll, alasel pole pappi sees ja kõhu peal on tulest põlenud auk.
Selliseid kangaid nagu vanasti on väga raske leida ja mina vaevelsin ka kaua kangaotsingutel. Millegipärast tahtsin leida ka just triibulist või siis roosilist, nagu vanadel fotodel tihti näha võib. Kuidas ma selles kangatükis oma põlle nägin, see on päris tore. Ma nimelt sokutasin talvel ühe oma pleekinud villase roosirätiku muhuroosa lõnga värvimisel patta ja sain sellise kena aga pisut haleda muhuroosa rätiku. Mõtlesin, et sellest saab põlle küll, aga värvimisel olin olnud lohakas ja sai veidi laiguline ja põlleks ikka ei sobi. Sokutasin seda rätikut parajastti siis oma kangarestide riiulile, kui seesama punapõhjaline sealt välja pudenes. Et mul oli just voodi peal laiali paar Muhu siilikut, kushu ma seda roosat rätikut olin passitanud, siis panin korraks sellegi resti ühe seeliku peale. Põllekangas oli olemas!


Mu põll sai alla tumesinise puuvillase poepitsi. Laia musta vingupaela lõikasin ise, justnagu ka vanal põllel.  Otsustasin, et kasutan ainult seda kraami, mis mul kodus olems on. Aga vaat valget sik-sakpaela ei ole. Mõtlesin, et no selle ma siis ostan. Aga imelikul kombel polnud Karnaluksis valget siksakpaela. Nii asendasin selle valge pitsiga. Kõik õmblustöö tegin käsitsi, välja arvatud värvli juures, mille suristasin masinal külge.

Korra käis mõte läbi pea, et paneks alasele papi ka. Aga jällegi, mul polnud täpset sellises laiuses pappi ja liimimda või kleepima ei tahtnud hakata, kardan, et see ühenduskoht võib hiljem järgi anda. Eks järgmisele põllele teen.


Põlle värvli voltisin vana põlle eeskujul. Ja põllepaelte jaoks lisasin lausa kaht erinevat kangast. Ka vanal põllel on paelad mõlemal pool erinevatest kangasiiludest tehtud.


Pikkus. Vaatasin läbi hulga vanu fotosid ja jäin sellise pikkuse juurde.


Ja lõpetuseks pilte ka kogu (peaaegu kogu, sukki ei hakka näitama, valmis on esialgu vaid poolteist imeilusat sukka. Praegused on ajutised ja pole kenad) kostüümist.  Mul on võimalus ka jahedama ilmaga välja minna, ilma et peaksin kilejope peale võtma, särgi peale saan panna kas vesti või vati või siis mõlemad. Aa, unustasin pildile pana valge narmastega täissiidist suure rätiku, mille jaheda ja tuulise ilma puhul saab siduda pähe tanu peale. Ja siis on mul ka kirsipunane villane rätik, mida samuti saab külma ja vihmaga pähe siduda. Vesti kanti omal ajal just nii, villase kampsuni ehk vati peal. Vöö veel kõige peale.


Ja tähelepanelik vaataja näeb, et vardakoti peal on tiba lilltikandit, mis pole selle ajastu kostüümi juurde hea, aga need kaks mustapõhjalist lapikest on mu ema tikitud poolikud titapättide pealsed ja ma nii tahtsin need mälestuseks kuhugi nähtava koha pele seada. Ehk teen nende riiete juurde uue paunakese kunagi.


Kogu selle meeletu värvilisuse juures on siiski nii, et see kõik sobib omavahel kenasti kokku. Vatt on sinine, nagu ka põllepits ja siiliku allserva vingupael.  Põllekanga tumepunane rahustab kenasti. Roosa on roosa ja kõik see muu ka.





Kaunis pojengiaeg toetab mu roosarõõmu!