Tuesday, February 28, 2017

Untsukootud sukatüki uus tulemine vardakoti peal


Nüüd on mul natuke nagu muhumoodi vardakott. Tegin selle õmblustööde jääkidest, untsuläinud sukatükist ja mu ema poolt kunagi ammu-ammu alustatud ja poolikuks jäänud tillukeste pättide pealsetükkidest.
Untsuläinud sukatüki lugu on järgmine. Kui ma olin Elisabetile tema esimeste sukkade ühe suka  pahkluuni valmis kudunud, siis selgus, et see sai liiga kitsas.  On üsna täpselt vaja kududa, kui on soov saada kenasti ümber jala sukad, mis ei ole lohvakad, aga siiski tulevad vabalt  üle pahkluu. Ja ju ma siis tiba liiga puiselt kudusin. Oli vaja üks mustrikord üles harutada, aga ma lihtsalt ei raatsinud seda teha ja siis ma lihtsalt lõikasin selle küljest ja kudusin uue osa asemele.
No mulle absoluutselt ei meeldi oma tööd üles harutada :) Mõtlesin, et ehk saab sellest kunagi miskit teha.
Ja kui ma sain omale need tillukesed poolikud pätipealsed, siis panin muidugi kõrvale, et ehk kunagi teen valmis, aga ... ma ei oska ju :)
Ema mul tikkis kunagi ammu oma esimesele lapselapsele, minu tütrele, imepisikesed Muhu pätid. Imeilusad, nagu päris!  Lasi tänaval käimise tallad alla panna,  linnalaps ju.  Mäletan, kui uhke ma olin.  Need olid tõesti tillukesed, kaheaastasena oli ta neist juba välja kasvanud.

Need poolikud pealsed aga ... las nad siis õitsevad vardakoti peal. Elisabetil on teinekord Muhu riiete juurde kotikest vaja, siis on hea vardakott näppu haarata ja vanaema tikitud lillekesed on seal peal kenaks mälestuseks.





Kui juba jutt rahvariiete peale läks, siis ometi on nüüd kott, kuhu sisse rahakott panna, sest ega kihnupärase vardakotiga ju Muhu riietega välja ei lähe :)
Tahangi veel ühe kotikese juurde teha, õmblesin juba pisut lapikesi kokku, aga päris valmis teist kotti ei saanud,  esimese õmblesin suure hooga valmis, teist tehes hakkasin liialt mõtlema.

Muhu vardakottidest on tore kirjeldus raamatus "Meite Muhu mustrid" ja sealt ma muidugi idee kootud sukaosa ära kasutada sain.





Aga jah,  tore on, et vardakotidki kihelkonniti nii erinevad on.

Muhus tehti nööriga kokkutõmmatavatele vardakottidele lisaks ka sangaga kudumistöö kotte nagu alloleval foto näha.



Allolev kootud Muhu vardakott on Soome Rahvusmuuseumist (SU4002:399, pussi, kudinpussi).






Ja tillukestest ruudulappidest kotidki olid Muhus  kasutuses. Kott on erakogust, nagu ka ülalolev valge linane vardakott.




Tuesday, February 14, 2017

Vatt Muhu mehele



Muhus kandsid mehed kampsuneid ehk vatte. Kootud kampsunid olid muhulastel väga hinnas, kuigi võiks ju arvata, et mis sest niiväga hinnata, kulub kergesti. Aga kui valmiskootud vatt tugevasti vanutada, siis saab sellest hästi tuult pidav ja soe rõivatükk. Ja kui ilusasti seda vatti kaunimaks teha sai! Kõiksugu võimalused - tikkimine, värviline heegeldamine, paelte lisamine jne. võeti käiku, et muuta kampsun tegija meelest kandjat parimal viisil kaunistama.
Tänapäeval teavad pea kõik, et muhu mehe kampsun on musta-punase männamustriga kootud. Vanasti aga kandsid mehed ka eest lahtiseid vatte, mis võisid olla üsna erinevad. Olid igapäevased mustad nupilises ("kanaihu" meenutav kude). Olid värvilisemad ja rohkelt kaunistatud pulmavatid, mida siis hiljem ka väga pidulikel puhkudel selga pandi. Kootud kas käsitsi või 19. saj. lõpus juba ka kudumismasinal.


Üks uhke näide sellisest vatist Eesti Rahva Muuseumis.  Muuseumile müüs selle E. Tarvis ja see oli tema isa laulatuse- ja pulmavatt 1920. aastate lõpul.
See vatt on kootud nupilises koes, vanutatud. Ühele küljele avanev rinnaesise tükk on heegeldatud tuniistehnikas, nagu ka alläär. Legendi järgi on ka varrukasuud tuniistehnikas, kuid tundub, et tegelikult on need heegeldatud ringselt, mida aga tuniisi puhul teha pole võimalik. Kõikidele detailidele on ristpistes tikitud. Ja need ilusad nööbid!


                                               vatt, meeste, ERM A 651:15, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/499798 




Olin juba ammugi mõlgutanud mõtteid, et mis oleks, kui mu Muhu juurtega mees omale ka sellise uhkuse selga saaks. Õige hekt saabus möödunud sügisel, kui koolis (Viljandi Kultuuriakadeemias, kus ma avatud ülikooli rahvuslikku tekstiili õpin) algas meie armsa õppejõu Riina Tombergi käe all nn kampsunisemester, kus pidime kujundama ja valmis tegema rahvusliku kudumi. Teadsin kohe mida ma teha tahan!  Kohe tekkis idee teha  üks vatt ka endale, et kui juba, siis juba :)
Oli võimalus kas ise kududa või kavadada ja tellida endakavandatud kampsunitoorik õppejõu kaudu. Pidasin viimast võimalust parajaks väljakutseks ning valisin selle võimaluse.
Kavandid tehtud, mõõdud võetud. Valisin kauni tumeda kirsipunase lõnga ja jäin oma kampsunitoorikut ootama. 
Oi, sain kampsuni kätte juba vanutatult! Super, sest ega ma tõtt öelda poleks ise julgenud uut asja vanutama hakata ju. 
Minu tööks jäi teha  rinnaesise tükk, varrukavärglid, alläär, taskuklapid, kaelus ... lisaks kõik need detailid korrektselt toorikuga ühendada, lisada vatihõlmale vooder, õmmelda taskukotid, kaunistuspaelad, nööbid, teha nööpaugud.
Mulle tuhutult meeldib tunisstehnika ja muidugi heegeldasin siis rõõmuga meeletult palju tunde seda laia esiliistu. Võib tunduda, et mis see ära pole, kuid kui heegeldada korraliku tihedusega, siis on see paras väljakutse.



Varrukaotsad heegeldasin seekord peenest, 12/2 lõngast ja pean tõdema, et see oli ainuõige otsus. Tulemus sai suurepärane.




Tikkimine. Sellele eelnes kavandamine ja lihtne see polnud .... võimalusi oli lihtsalt liiga palju :)
Vatiomaniku soovidele vastu tulles jätsin ära kavandatud paabulinnud ja valisime koos need vahvad vapiloomad.



Mina soovisin kindlasti vätil näha igahaljast sümbolit "usk, lootus, armastus" ja nimetähed pidid tulema.



Lisaks veel üht-teist, et kogu lugu tervikuks siduda. 
Kindasti on sellisel uhkel kampsunil väga tähtsad õiget sorti nööbid, nende valimine oli paras väljakutse. Tulemus aga jällegi mu enda meelest see parim võimalikest valikutest.

Kahjuks ei ole mul võimalust vatti omaniku seljas näidata, küll aga on mul tore jäädvustus koolis toimunud moedemonstratsioonist, ehk pidulikust hindamisest. Meile tulid appi ülikoolikaaslased, toredad poisid, kes olid lahkesti nõus meie kampsuneid esitlema. 














Sunday, October 23, 2016

Kindakirjadesse kaevudes

On väga keeruline valida uuele kindapaarile kirja, samas on see niinii tore. Lappad läbi kindaraamatuid, vaatad Muisist kindapilte, uurid oma lõngavarusid.
 Vahel tulebki lähtuda lõngadest, vaadata, kui valge on su valge ja kui tume on sinine lõng, siis saab nende jaoks otsida just selle õige kirja.

Nende kinnaste juures ma nii tegingi. Mul oli käepärast helevalget ja tumtumedat sinist lõnga ja ma tahtsin kududa suuri meeste labakindaid. 
Ja kuigi võib tunduda, et pole midagi lihtsamat, kui leida üks sinivalge kindakiri, siis oi kuidas ma seda õiget otsisin :)

Siin on siis võimsa kirjaga Märjamaa kindad. 
http://muis.ee/museaalview/649191


Kaunist sügist!




Wednesday, September 14, 2016

Tõstamaa kirjadega kindad


Need väga-väga kaunikirjalised kindad inspireerisid mind niivõrd, et kudusin neid lausa kolm paari. Siin on näha suured, pehmed ja soojad labakindad mehele. Jätsin ära punase sakilise ja narmastega randmeosa, mille kudusin järgmistele, naisekäele sobivatele kinnastele. Siin vaid lihtne ja lühike valge soonik, just nagu eesti vanadel kinnastel ikka.




Mustrikordi on  piisavalt, et kinnas silmale kena vaadata oleks, selleks tuleb ka niiöelda tavalised labakindad kududa ikka peene vardaga. Mina võtsin vardad nr 1,75.




Ja kui kindad said valmis, siis oli mul ka muster pähe jäänud ....  Ning et mu meelest on üliarmas, kui  kõndida lumesajus käsikäes ja  imetleda teineteise ühesuguse mustriga kindaid, siis kudusin ma ruttu ka ilusad naistekindad.
Ja kus on kolmandad kindad? Need ootavad praegu omanikku. Kudusin ma nad aga sel lihtsal põhjusel, et kui olin esimese paari valmis kudunud, selgus, et kindad said pisut erinevad, olin hajameelselt ühe kinda esimese ja teise mustrikorra vahele paa lisarida kudunud .... nii saigi valmis ka kolmas paar.


PS: Mõlema kindapaari kudumine võttis aega! Päris täpset tundide arvu ei julge pakkuda, ent töötunde kulus meeste kinnaste kudumiseks ligikaudu kakskümmend viis, kindlasti mitte vähem (pigem rohkem). Lisada juurde veel nii sinise lõnga hoolikas läbipesemine enne kudumist, et välistada võimalust, et sinine lõng esimeses pesus värvi annaks ja kogu suure töö rikuks. Naiste kinnaste juures võtab oma aja narmarida, millele kulus kahe kinda peale tubli aeg ning nii kulus nende kudumiseks ka rohkem aega kui meestekinnaste juures. Ilma narmasteta kindapaari kudumine oleks  muidugi oluliseslt lihtsam. kinadappari valmisele kuluvat aega mõjutab alati, absoluutselt alati  varraste jämedus. Mida peenem varras, seda rohkem võtab töö aega ent seda kaunim saab tulemus.(02.10.2016)



Muuseumikinnastega võrdlemiseks ka  foto Eesti Rahva Muuseumis hoitavatest Tõstamaa kinnastest.


                                                                               ERM 1264/ab); Eesti Rahva M

Sunday, August 14, 2016

Karukäpalised kindad


Läänemaa sõrmkindaid olen ennegi kudunud, aga need punased avastasin Liivi Vainu raamatust "Läänemaa sõrmkindad".
Eesti Rahva Muuseumis on nende kinnaste kohta  kirjas järgmist: Seotud lõngast. Kinda seljal karukäpa motiiv. Kindad seotud pulma ajal viiuli kaela külge.
Kindad on kootud umbes 1881. aastal ja muuseumile kinkis need Helmi Reimer Vigala kihelkonnast Jädiverest.

Minu kindad pole kahjusk küll seotud ehk siis neolõngast, aga kenakesed said ikka.



Kindad teeb eriliseks ja väga mugavaks pikk, kuni pöidlaavani kootud randmeosa.



Kahevärvilised "karukäpad" aga on kudujale paras väljakutse, kolm lõnga korraga, pikad lõngajooksud - üsna tähelepalik tuleb olla, et lõpptulemus korrektne jääks. kudusin tavalises maavillasest 8/2 lõngast ja olen ise rahul, et pilk just sellele kindapaarile raamatus pidama jäi.

Panen siia ka muuseumikinnaste foto, kust siis näha toredasti kirjud sõrmed, mis minu kindapaaril kahjuks olemata.

                                                                                        ERM A 566:519/ab

Friday, August 5, 2016

Lavendlihõngu kindad

Selle kindapaari sain valmis just õigeks ajaks. Lavendel lillepotis  lõhnas hullutavalt ja oli nii nende kinnaste värvi.



Selle Lüganuse kihelkonnast pärit kindakirja leidsin Reet Piiri "Suurest kindaraamatust". Kirjas on, et kindad (ERM 120) on sitavorniku kirjaga. Sitikakiri siis. Muuseumis oleval kindapaaril on toekas must soonik, kahvaturohelise triibuga ning enne sitikakirja sama mustal põhjal rohelised diagonaalkriipsud. Mina kudusin sooniku aga lilla lõngaga.  Pisukene toonivahe lõngade värvis on. Põhjuseks see, et ma vähemalt proovin vältida üha uute ja uute lõngade kojutoomist ning katsun läbi ajada lõngdadega, mis juba soetatud. Tulemus on aga siiski olemuslikult üsna originaalide sarnane. Suvel on õues nii palju valgust, et raske on tõpseid toone tabada, sellel pildil siin lillepoti varjus on siiski ka peaaegu õiged toonid pildile jäänud.



Ilmselt saavad need kindad näha üsma mitut talve, sest kudusin tihedalt, võtsin vardad 1,25.  Vabalt võinuks kududa ka toekamate varrastega, kindad jäävad igal juhul väga soojad.



Eriti sobivad kindad  sinakasrohekate juustega kandjale:)


I

Monday, August 1, 2016

Suviselt sinised Muhu kindad

Mõni aeg tagasi olid siin näha muhumoodi heegeldatud randmed. Nüüd siis sain needsamad randmed kinnasteks vormistatud.



Kui mõelda heegeldatud kindarandmete tegemisele, siis ei tohiks mitte koonerdada ülesoodavate silmustega. parem olgu neid pisut rohkem kui et vähem. Heegeldatud pind jääb täiesti venimatud, kui muidugi heegeldada seda ka mitmevärviliselt ja mustrisse ning hästi tihedalt. Tihedalt on aga vaja, sest nii jääb lõpptulemus lihtsal palju ilusam. Heegelnõel tuleks sel juhul valida võimalikult peenike.

Kootud osas on lõpuks igal vardal 28 silmust, kudusin varrastega 1, 25 ja ikka Saara kindalõngast 12/2.

Kes tahab, leiab kindakirjad raamatust "Meite Muhu mustreid".

PS: Sellise kindapaari valmistamiseks kulub ligikaudu 50 töötundi. (02.10.2016)


Nagu näha, saab kindad kätte küll:)








Thursday, July 7, 2016

Suvine kudumine

Harvaks on siin blogis jäänud postitused tavalistest, kantavatest ja tänapäevastest kudumitest. Viimase kudusin möödunud suvel, nüüd uus suvi ja uus kampsun. Mõnuga otsisisin välja suured puuvardad ja lasin lõngal joosta. Selline toonitud lõng on ka puhta parempidise pinnana elav.  Natukene, hästi natukene lisasin ka viimase aja teemat, heegeldamist. Seljatagune pits ootamatus kohas, tundus üsna originaalne mõte, tegin pähetorganud idee ka  teoks.





Esitükil samuti pisut pitsi, kuid ainult külgedel.



Ausalt öeldaes olen ise ka üllatunud, et selle kirju lõnga ka kampsuniks kudusin, seisis ja sesis, ootas oma aega.... ära ootas. Lõng on kolmekordne, Aade oma.


Kuna meil viimasel tuuakse teiseringipoodidest koju just selliseid lohvakaid hilpe, mida mina ise samas vanuses kandsin, siis polnud tegumoe leidmisega absoluutselt probleemi.  Just selliseid kampsunieid kandsin ma ise noorena:).
Siis tundus tavaline maavillane aga midagi, mida eriti nagu kapsuniks kududa ei tahtnud, no tavaline liiga. Kuigi ega eriti muud saada polnud. Nüüd on aga ehe villane kampsun parimast parim ja vägagi hinnaline.




Suvi, olgu või jahe ja vihmane on ikka suvi:)









Ja nagu juba kirjutasin, siis tegu Aade 8/3 lõngaga, vardad nr 6, heegelnõel samuti 6. Esi- ja tagaosal 84 silmust.



Ilusat suve!

Monday, July 4, 2016

Heegeldatud randmed Muhu kinnastele


Kinnastega pole need randmed veel kokku saanud, aga ehk kunagi ikka. Paras suvine heegeldamine, pole väga suur töö, aga tulemus saab igatahes pilkupüüdev.  Need randmed siin lähevad ka minul kenasti kätte, aga juhuks kui peale heegeldamist selgub, et mitte kuidagi ei saa kätte veetud, siis pole muud, kui et käärid sisse, lõikeservad ilusa sitsiriidega kantida ja kõik jälle ilus:). Heegelpits serva ei tee ka lõpptulemusele kahju.






Lõng võiks olla nii peenike kui võimalik, sama käib  ka heegelnõela kohta. Mina võtsin 12/2 lõnga.


Siin veel üks mõte Muhu kinnastele randmete heegeldamiseks, esialgu tööproovina. Idee sain Muhu Muuseumi feissbuki lehelt, kus imekena vana kinnast näidati. Heegeldatud randmetele võib ka ristpistes tikkida,  võib sinna ka lilli tikkida, mida iganes.




Thursday, June 30, 2016

Tasku tegemine


Et ma pole ju käsitööline selle sõna otseses tähenduses, siis  minu jaoks on  rõõm ka üheainsa taskukese valmisõmblemisest suur.   Oma jaoks tehtud,  tegemiseks aega võetud ja tuttidega pael ka külge punutud.



Kui kandmiseks läheb, siis taskut pole kördi alt näha ju, uhke tuttidega paela saab aga selja taha rippu siduda, uhkesti kõigile vaatamiseks.


Märkasin, et modell mul seisab käed tühjalt rippu, muidu ikka selline vaatepilt:)



Paela punumiseks tuleb rahulikult aega võtta, kiiresti see töö just ei lähe.





Ja kui soovi, võib ju taskut ka kõigile näidata. Muidugi triibulise kördiga seda teha pole sobilik, ilus sitsilapiline tasku aga on telefoni ja rahakoti kandmiseks kena.


Lõpetuseks olgu öeldud ikka  ka, et  taskuõmblemine toimus  Kristi Jõeste käe all Viljandi Kultuuriakadeemias. Meil oli kevadsemestril tore valikaine, lapitehnika.




Saturday, June 18, 2016

Titemütsid

Muhu titemütsi tegemise tahmine on mul mõttes mõlkunud mitmu aastat juba, alsutasin suure tuhinaga, kuid selgust, et niisma lihtne see tegemine polegi. Uhke mütsi jaoks läheb vaja "õigeit" värvi  kangatükke, paelu, piiprelle, heegelpitse, poepitse, siksakpaelu.  Ja siis õmblemine. mis lõike järegi õmmelda?  muidugi saab muuseumis mütse uurida, mina muusemise seda teinud pole, aga vanu Muhu titemütse on õnnestunud käes hoida küll ning nende mõõdud said ka kunagi kirja pandud. Üldiselt on vanad lastemütsid  õmmeldud üsna sarnaste lõigete järgi.  Materjalid tasapisi kokku kogutud, seda ka tänu paarile lahkele annetajale, kes mind rõõmustasin erkoranzide kangatükkidega.  Õmbemine aga ei tulnudki  mul välja, õigemini midagi ma tegin, tikkisin oranzide külgedega mütsikesele pealaele piiprellidest (pikad torukujulised helmed) ornamendi, samuti õmblesin kokku mütsi pealseosa ja kinnitasin villasest riidest piirellidega tikitud ribad õmblustele. Kui voodri kokku õmblesin, siis selgus, et kogu see pealsele mahtutud ilu teeb pealseosa raskeks ja lahtine sitsivooder ei hoia kuidagi.. vanadel mütsidel on näha, et kõik pealsekunistused on õmmeldud läbi voodri, aga tänapäeval me seda ju näha ei taha. Ühesõnaga müts jä pooleli. 

Kuni sel kevadel me Viljandi Kultuuriakadeemias saime võimaluse ühe valikainena valida lapitehnika. Rõõmuga ma seda ka tegin ja ei kahetse. Kursus pakkus nii palju  katsetamisrõõmu ja mitte ainult, kogu see sitsikangastega tegelemine arendas osalejate värvi- ja kompataju. Tegelesime kihnupäraste lapitöödega  ja muidugi õmblesime Kihnu titemütse. Seda nii käsitsi kui õmblusmasinaga. Tüdrukumüts valmiski vaid käsitsi ja see oli väga meeldiv tegevus. Mis aga mulle rõõmu tegi, oli see, et sain omati selgeks, kuidas nende mütsikeste vooder pealsetükkidega ühendada. Tõesti, see pole nii lihtne, igatahes raamatust ma seda selgeks pole saanud. 



Ja et nii Kihnu kui Muhu mütsid  üsna sarnased tundusid, siis otsisin kodus karbi titemütsi materjalide jälle välja. Lõikasin täissiidist välja uue mütsi detailid ja samas võtsin käsile ka pooliku mütsi.

Kevadel osalemise oma kursusega Heimtali laadal ja  mütsid ja kindad olid osa meie väljapanekust, sellest siis ka kena TÜVKA rahvusliku käsitöö osakonna tooteetikett, millega kool meid  laada  puhuks varustas. 



Mõlemal mütsil kasutasin naturaalset siidi  (leid teiseringi poest), esimesel siis ka oranzi sitsikangast.  Ühele mütsile heegeldasin ise ka servapitsi, mis oma keeruliste ristsammastega tundub ehk keeruline, kuid pisut uurimist ja sellega saab hakkama.



Kui kasutada õmblemiseks Kihnu mütsi lõikeid, siis saab muhupärase mütsi, kui arvestada kandi jaoks rohkem laiust. Muhu mütsid istuvad teistmoodi peas just tänu hästi laiale kandile, mis on veel omakorda kaunistaud pitsiga. ja kui õmmelda vooder detailikaupa pealsetükkide külge, siis jääb müts kenasti hoidma.




Raske oli modelli leida, vaid üks ülesvõte õnnestus saada. Näha on hetk enne mütsi peasttõmbamist.  Tänan toredat noort emmet, kes nõustus kohvikus mu palvel oma lapsele mütsi proovima:).  Et ma ei tahtnud nende lahkust kurjasti kasutada, tegin paar klõpsu ja olin õnnelik, kui selgus, et müts istub peas väga hästi. Lapsuke fotol on kahe aastane, paar kuud lisaks ka.