Sunday, November 25, 2018

Kärbsed, koerad, turteltuvid ... ikka Muhu sukad


Eks oleks nende sukkade peale mahtunud  ka mõned jänesed, kukedki ehk, sest ega küll küllale liiga tee.  Aga seekord siis sellised.






Need on mu seitsmendad Muhu sukad (eelmise postituse sinisepõhjalised on kaheksas paar). Ja
peenest lõngast siis teine valmiskootud sukapaar.




Alustasin neid üsna ammu, st kudusin valmis soonikud ja jätsin seisma. Lihtsalt ajaviiteks oli neid mõnus kududa, polnud vaja mustrit vaadata.

Siis mõtlesin, et teen õige nooremale tütrele uued, peenest lõngast sukad. Panin kokku kärbsed, turteltuvikesed, südamed, kutsad ja palju roosat valgega.

Ja siis, ja siis algatas Anu Pink FB grupis "Kudujate koopiaklubi" kohutavalt toreda Muhu sukkade kooskudumise! Sokutasin end sujuvalt kampa.







Ja saingi valmis.

Selgus et sukad saab endale siiski vanem tõtar, sest noorem oli selle pika kudumisega jälle pikkust visanud :)



Leidsin, et olen meie kallist Jossust pildi teinud. Puhka rahus, armas kass, olid meile heaks kaaslaseks kümme aastat.







Kahed 12/2 lõngast kootud.



Kuivavad. Õigemini tahenevad.



Armastan piiluda oma tööd pahemalt poolt.





Ilus, kuigi pealetikkimine rikub palju sisemist ilu.





Saturday, November 24, 2018

Muhu sukad kollaste liblikatega

Kui järjekordsete autentsete Muhu sukkade kudumise soov muutub väljakannatamatuks, siis tuleb see  töö ette võtta.




Kuid enne kuduma asumist tuleb veidi ekstra tööd teha, ehk et lõngu värvida. Anu Pink Saara Kirjastusest võttis aastad tagasi oma südameasjaks leida peenkudumiseks sobivad lõngad ja tuua need eesti kudujatele koju kätte. Peale seda on etnograafiliste kudumite fännidel elu nagu lill. Absoluutselt mitte midagi pole enam võimatu järgi kududa just sellise tihedusega nagu seda tehti 150 aastat tagasi.  Ainult Muhu kudumitega on lood sellised, et peab ise väga tahtma, see tähendab,  peab lõngu ise värvima. Saara Kirjastus pakub selleks õigeid värve ja õpetusi leiab raamatutest. Muhuroosa ja oranzita Muhu kindaid-sukki saab kududa ka ilma ise värvimistööd ette võtmata, aga ... kui juba, siis tahaks ikka seda erku roosat ju.





Minul kripeldasid mitmed aastad hinges ühed koidest puretud vanad sukad, mis mu tütrele pärandati. Aga neis sukkades on nii palju värve, mida peaks ise värvima, et olen seda koopiate kudumist muudkui edasi lükanud. 

Ja siis on veel ühed vanad sukad, mis samuti nii ilusad ja erilised, et tahaks selliseid oma kirstuvara hulka saada.  Nenede viimastega jälle sama lugu, ise vaja värvida erkkollast, leherohelist. Lisaks on neis intensiivset sinist. Sinise värvimise peale veel mõtlemata asusin tegudele ja värvisingi nii kollast kui leherohelist. Imeilusad said.  Kui juba värvida, siis ikka roosat ka :)




Alumisel fotol on näha tilluke tups kollast. See on Saaras müüdav tibukollane, mis on muidu täiesti kena kollane, aga vot minu liblikate jaoks liiga kahvatu. Et olen neid vanu liblikatega sukki käes hoidunud ja uurinud, siis tean.


Jäi veel sinine. Ja oh imet, Mardilaadal nägin Saara Kirjastuse lõngakorvis just seda erksat tumedat sinist, mida mul vaja! Kuidas ma ometi nende e-poes seda tooni märganud polnud?  Igatahes soetasin omale kohe kaks tokki (juba ette ütlen, et ühest tokist oleks nende sukkade jaoks piisanud, aga ma olen ahne).

Kudumiseks tuli kõik mustrid fotodelt maha kirjutada, mitte kuskil ma neid trükituna ei leidnud. Ega seegi töö pole suurt keeruline, aega veidi võtab.

Alustame!  Sukasoonikud kudusin täpselt vanade järgi. V'rvivõrsluseks sättisin kõrvale nii meloni kui Iittala linnu.

Ma tegelikult plaanisin kogu sukal kasutada pisut tumedaks värvitud muhuroosat, aga peale esimest kirja vahetasin siiski heledama vastu.



Tahan näidata ka töö pahemat poolt.


Muide, neid sukki võib näha 1977. aasta  Käsitööalbumi tagakaanel.



Tänasel imelisel laupäevahommikul on esimese suka liblikas poole peal ja tuleb väga kena. Tõsi, abikaasa vaatas mu tööd ja leidis, et kõik on kirju nagu mustlase tulekahju.







Sunday, May 13, 2018

Muhu leherohelised kindad


Marie Pallasmaa Muhumaalt kudus kunagi ammu imekenad rohelised kindad, nüüd Eesti Rahva Muuseumis hoiul.  Nende kinnaste kirjad ma maha võtsin ja oma leherohelistesse kinnastesse kudusin. 



Kindad on ka hästi soojad, tihe kude ja pisut toekam roheline  Saara 10/2 kindalõng, kirjalõngadeks 12/2 Saara villased lõngad.
Muhuroosa lõng enda värvitud, oranz samuti.




Hull töö oli heegeldatud randmetega. Kõigepeaõelada ülitihedalt valmis heegeldada ja siis peened ristpistes kirjad peale tikkida.













Töö pahema poole ilu.



Väike piilupilt järgmisele kudumistööle.




Ja siin Marie kootud iludused.


kindad, sõrmkindad, kirikindad, ERM A 681:33/ab, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/499141 

Monday, March 26, 2018

Kuidas edeneb tütre Muhu vati kudumine ja miks rohelised kindad valmis ei saa






Mis Muhu vatt? Aga vaat mitu head aastat tagasi, täpsemalt 18. november 2013. a.  mõtles üks ema, et tütrekesele on vaja villast kampsunit ehk vatti. Mis see siis kududa pole, eks ole :) Tänaseks on tütreke pisut kasvanud, sooja vatti ootab siiani. Kui aus olla, siis  ei ootagi, unustanud juba ema lubaduse. Loota, et tütar ise omale sukad/kindad/vatid koob oleks ka naiivne. Sest kuigi ta oma kirstuvara armastab, siis selle vara kasvatamine jääb ka veel lähiaastatel  veel minu hooleks. 

Aga tagasi algusesse.  Algaja Muhu vatikuduja teine katse. Jäin rahule. Seljatüki kolmnurkne alustus  ehk nipp eil loki, ei rulli, ei kisu. Ilma "Meite Muhu mustrite"  hea abita ei oleks hakkama saanud.  No tegelikult ei oleks neist nipiga vattidest  teadnud ka. Tänud! 




Ja ilus algus tehtud, kiigutasin vardaid mõnuga. Tegin ridade kaupa keerukordi, oli juba pooles seljas kui töö ära pidin panema. Väga pime aeg ei lase mul musta lõngaga kududa. See nupiline kude on ka üsna raske harutada, kui mõni viga sisse peaks lipsama. 

Ja kui mina siis nii aastakese pärast kudumise jälle kätte võtsin ja seda lähemalt vaatasin, siis vaatasin, et olin keerukorrad vales suunas teinud. Ma muidugi olin need teinud õpetuse järele, aga no käed ise tegid valesti :). Ja ega ma muidu poleks sellest arugi saanud, aga olin vahepeal pisut koolis käinud :)
Ühesõnaga tuju jätkata oli täitsa kadunud. Harutama ei hakanud. Ma üldse väldin kui vähegi võimalik oma tehtud töö harutamist. Muidugi harutan kui algus välja ei tule, aga kui kootud juba pool seljaosa, siis ... enne harutamist panen kõrvale, ehk siiski annab midagi teha. Näiteks ühe Muhu suka juures kudusin nii tihkelt, et sukk ei läinud üle pahkluu. Ja siis ma lihtsalt lõikasin selle küljest. Hiljem kasutasin seda tükki Muhu vardakoti õmblemise juures ja sai väga armas lapike villast kirja sinna lappidest kotile.

Kirjutan lahti ka selle keerukordade asja. Ma ise polnud sel ajal veel ühti "päris" Muhu vatti oma silmaga näinud ja käega katsunud, aga sellega oli nii, et muhulased keerasid keerukorra peaaegu et reegilina alt üles, mina tegin vastupidi.  Õnneks olin ma kõik keerukordade read ühtviisi teinud. Palju tobedam kui  üks rida ühte, teine teistpidi oleks olnud.

Ja edasi sai nii, et lugesin Muhu vattide kohta veel ja  isu  kududa tuli tagasi, nii ilusad on need kampsunid. Sain selleks ajaks ka üht ehtsat vatti lähemalt uurida. Küll oli ilus! Ja küll oli vanutatud. Ma ilma luubita ei näinud ei keerukordade suunda ega mustrit.  Ja et igal reeglil on erandid, see kehtis Muhus ka. Oli ikka mõni tesipidi keerukordadega kudunud seal.

Nii ma siis hakkasin jälle kuduma. Aga laps oli vahepeal suureks kasvanud :) Kui esialgu oli plaan, et koon suurema kampsuni ja siis vanutan väiksemaks ja tihedamaks, siis nüüd see plaan enam ei kehtinud. Aga et üks vanutatud villane vatt võib olla ikka väga soe rõivatükk, siis otsustasin ikka jätkata ja valmis vatti siis mitte tihedamaks vanutada.


Igatahes lõppenud aasta viimastel päevadel sain ma kehaosa valmis! 

Sõitsin koju Eestisse ja proovides selgus ... sai liiga pikk. Et nipiga vatti lisaks niisama kandmisele ka rahvariiete juurde kandma hakatakse, siis ei saanud seda lubada. 


Ma ei haruta, eks ole :) Aga lõikan ikka. Lõikasin siis üleliigse pikkuse lihtsalt välja ja silmasin tükid jälle kokku. Uh! 

Kududa on veel varrukad. 

Seni mõtlesin, et kas kaunistada ja kuidas kaunistada. Õmmelda lihtsalt paelu, pitse, tikkida rispistes, tikkida lilli? Tütre soovil sai valitud minu jaoks keerulisim variant. Lilltikand. Siin seialgne kavand. Soov oli lilledele lisaks saada liblikaid ja putukaid. 

Kes selle valmis tikib? Õudne.






Millised need omaaegsed Muhu nipiga vatid olid? Kuna valisin lilltikandi, siis näitena üks Muhu muuseumi kogus olev vatt JSM _ 362 E 205


                       Foto: Muhu nipiga vatt (JSM _ 362 E 205); Muhu Muuseum; JSM_362E205_1_pisipilt.jpg





Või siis näitekse nõnda kaunistatud nagu see tumepunane Saaremaa muuseumis olev kampsun SM _ 9651:1 T 279



                          Foto: Muhu naise nipiga vatt (SM _ 9651:1 T 279); Saaremaa Muuseum SA; SM_9651_1T279_1_pisipilt


Aga olgu, täna võtsin käsile varrukate kudumise. Tikkimise peale veel ei mõtle.

Ja miks siis rohelised kindad valmis ei saa?





Sellepärast et roheline lõng sai otsa ja pöidlad tegemata. Ei ole need kindad hiigelsuured midagi, ma lin lihtsalt rohelist lõnga Elisabeti tuniisvesti tikkimisel kasutanud :)

Aga heegeldan randmed valmis ja tikin ristpistes midagi neile peale ka. Las pöidlad ootavad oma aega. Neid kindaid ma kandma ei hakka. Otsustasin, et jäävad kirstuvaraks. Liiga lahkelt olen kudunud väärtuslikke kindaid ja sukki perest välja. On aeg enda pere peale mõelda.







Sunday, March 11, 2018

Hakkame sättima EV 100

Ja me sättisime!




Sättisime rõõmuga,  kuigi koju Eestisse olime abikaasaga sõitnud ootamatult ja väga kurval  põhjusel.  See koosolemine ja sättimine saigi ette võetud mõeldes meie armsale, erilisele, alati rõõmsale ja imelisele Krammale. Kujutan ette kuidas ta oleks mõnusalt naerda saanud neid fotosid vaadates ja kindlasti oleks järgnenud meile nii olulisi mälestusi lapsepõlvest, kus vanaema lubas temal ja õel oma kirstust ikka riided võtta ja neid "tuulutada".  Tüdrukutel oli kogu kraam juba omavahel jagatud, sest ema, isa ja vendi need mängud ei huvitanud ju :). Paraku jah  vanaema Leena hoolega hoitud ja Muhust Hiiumaale kaasa võetud kirstuvarast on alles vaid riismed. Kuid Elisabet lubas talle hoida antud viimast vara hoolega hoida. Vahel tuulutada ikka ka!
Pisitasa olen püüdnud tema varandust kasvatada, kudunud talle sukad, heegeldanud vestid, kudunud kindad. Ja kuigi Elisabet kibeles niiväga põlle ette siduma juba mõned aastad tagasi, kui ta omale selle varanduse sai, siis pole aeg veel niikaugel. Kevadel saab ta juba kuusteist ja suveks võiks talle tegelikult juba kena satsiga põllekese teha :)
Aga kuidas siis mina ja Madlike riidesse saime?  Ikka jagus meilegi ühtteist. Minu seelik on Leena oma j(no kui ausalt rääkida, siis oli Leena seelik tagasi kangaks harutatud, muidu poleks see mull mingil juhul ju selga mahtunud. Vahepealne elu vanatädi diivanikattena polnud seelikukangast suurt rikkunud), põll samuti. Madlil ees olev põll, selle tegin Leena põlle järgi. Minu peas olev tanu ja põll ootavad muidugi aega, mil Elisabet neid kanda saab. Mehele tehtud vati üle olen ise väga uhke ja õnnelik.  Tasapisi otsin või teen ise jõudumööda juurde.
Nii me siis saimegi end terve perega riidesse sättida.


Ehteid vanu ja on uusi.



Minu lemmiktanu, imeline roosa, see on meie pere oma.



Särkidega on nii, et Leena oli nõnda väike ja armas, lühikest kasvu naisterahvas, et praeguseks mahuvad kolm tema särki tütardele küll selga, kuid Elisabet on nii pikaks kasvanud :) Soetasin talle ühe kantud UKU särgi. Minu särk pole samuti meie pere oma, aga küll ma olin rõõmus kui selle auväärses vanuses ja mulle paraja särgi omale sain.  



Pole lihtne. Millist põlle valida, kas panna vanem või uuem siilik :) See põll on selline lihtsake, aga mulle ikkagi meeldis ja nii ma ta soetasingi. Tehtud nagu näha ajal, kus midagi eriti saada polnud, ikkagi armas ja ehe.


Pildistamiseks tuli terve tuba ka ümber sättida. Keldrist üles tuua vana postament, kahjuks ei suutnud ma üles leida heegeldatud linikute karpi. 
Proovipilt. 
24. veebruaril oli imeline päikesepaiste.  Elisabet  rahvariietes läinud hommikusele lipuheiskamisele Toompeal ja tagasi tulles oli päike kõrgel taevas. Meie elutoas on alati nii valge ja peale selle pildi nägemist tuli aknast sissetulvava valgusega midagi ette võtta.  


Teine proovipilt. Elisabeti selja taga tulvab valgust sisse rõduuksest. Madli riietub, st valib tanusid ja põllesid. Paar aastat tagasi oli tal nii armas muhulik lühike juukselõikus, nüüd  tuli juuksed üles seada. Parasjagu ta pusib oma tanuga. Piltidel on tal tanu nii kesk pealage, kuigi sättisime selle kenasti laubale. Süüdi krunn, mis tanu sisse sätitud, aga mis kuidagi ei tahtnud paigale jääda ja  tasapisi tahapoole vajus, koos tanuga muidugi. 
Elisabet ja isa on koos nii toredad ja rõõmsad. 



Siis olid kõik valmis ja koputasin hea naabrimehe uksele, et ta meid üles võtaks.  Tegime tõsised näod pähe. Ja siis tegime rõõmsad näod. Vahetasime kohti. Ja kass käis vahepeal pildil :)


Panime lapsed ka istuma :)


                                                                   

                                             Ja siis õue! Eit ja taat lõpetuseks kojaukse ees.



Selline sättimine oli!