Thursday, July 27, 2017

Muhu sukad


See kaunis kõlapoogale tikitud siilikuai oleks just nagu nende sukkadega kokku loodud, kuigi tegelikult ma ei tea, millise seeliku juurde ma need sukad kudusin, pildistamise jaoks sai seekord tütre kollane seelik selga pandud. Kollaseid seelikuid ehk siilikuid olen ma siin ikka vähem näidanud.    Lihtsalt oleme kõik rohkem vanemate, nn punaste, koldsepunaste ehk siis oranžide seelikute juurde jäänud, sest kuidagi tundub  õige. Lahkus ju mu abikaasa vanavanaema saarelt poja juurde Hiiumaale umbes 1907, olles jäänud leseks ning uusi riideid enam ta Hiiumaal elades juurde ei teinud (kandis aga oma surmani peales viimast sõda Muhu riideid ka Hiiumaal, ainult palvetundi oli läinud üleni mustas), samuti oli ta ainus tütar surnud lapseaes. Elisabet kannab temale hoida antud seelikutest kõige erksamat-heledamat ja keerukate korjatud kirjadega seelikut, millel aga all ikka kitsas kirju kõlapook, kuid juba ka heegeldatud pael (see tuli küll ära harutada, sest villane lõng oli katkenud). Nii polegi kollased seelikud tulnud meile mitte kirstuvarana vaid teisi teid mööda. Kuigi tal võis olla ka veel kollasem kollane siilik, sest Leenast olevat maha jäänud ikka väga palju seelikuid, rääkimata sukkadest.  Samuti viibis ta veel meile teadaolevalt vähemalt ühel pikemal perioodil Muhus, sest suures talus oli töökäsi ikka vaja ja teda kutsuti ikka tagasi ja kui ta tundis, et pojal esimese abikaasaga keerulised ajad olid läks ta Muhusse, kuni jälle poeg ta Hiiumaale tagasi viis, kus teda samuti abiks vaja oli. Samuti veetis noorem poeg Mihkel kõik suved Muhus ja võimalik, et emagi suveks teinekord kaasa sõitis. Nii et vabalt võis tal olle ka veel moodsam siilik olemas. Näitks midagi sellist. Seelik pärit samast talust.


Kui ma nüüd lisan siia meie siilikute pildi, kus olen nad reastanud vanimast moodsamani, siis sooviks lilla pooga ja nanema tikandga siilik just täpselt  keskele.




Olgu siinkohal üks kena pilt mu abikaasa vanaisast Matveist. Matvei oli hea poeg, aitas Hiiumaal kanda kinnitanuna leseks jäänud emal üles kasvatada noorma venna Mihkli. Tagasi Muhusse Matvei peale Tartu Õpetajate seminari ja õpinguid Moskva, kus õppis kõrgematel raamatupidamiskursustel ei läinudki, sai hoopis koha Kärdla Kalevivabrikusse, kus töötas raamatupidajana kuni vabrik suleti mingil ajal 1917, siis kutsuti ta Kärdla Tütarlastekooli, algul õpetjaks, hiljem oli selle kooli direktor. Kärdlasse sabunud ja töö saanuna kutsuski ta kohe ema ja venna enda juurde, sest kuna ta isa uppus oma laevaga ning taluperemeheks oli isa vend, siis ei tahtud noor Matvei, et ema jääks lesena suurde tallu rasket tööd tegema. Vend Mihkel koolitati aga tüürimeheks, "noor kapten", nii teda Muhus kutsuti. Kahjuks suri noor Mihkel ajateenistuses haiguse tüsistustesse, jõudmata saada kapteniks. Matvei  jõudis Hiiumaal kaks korda abielluda, oma teise naisega juba küpses aes sai ta palju lapsi, ta suurimaks panuseks jäi töö Lauka kooli direktorina  1930-1948, mil ta juhatas seal kooli, lasi ehitada uue, moodsa koolimaja, oli aktiivne kogukonna liige, kelle teeneid Päts tunnustas teenetemärgiga ning lisaks direktori ametikortrerile pidas Kalanas ka talu.



Tagasi seelikute juurde :)
Endale ma ostsin UKUle kudunud Saaremaa käsitöömeistri tehtud seeliku möödunud suvel. Oli lihtsalt haruldane võimalus soetada just minu mõõtu seelik, ei saanud kohe mitte omale kravamata jätta :) Sellel seelikul on all juba pealesõjajärgsete aastate aegu tuntukd tikitud lilltikand sinisest villasest kangast aial. Aga ega mul selle kollase juurde pole õiget tanu ega midagi, põllegi pole sellist, millega tahaks pidupuhku kodust välja minna. Saaksin muidugi siduda ette olemasolevatest põlledest midagi, aga tegelikult tahan teha omale kena heegeldatud põlle, või siis paneks ette hoopis mingi tillukse kolmnurkse põllekse, pean veel mõtlema, kas mu vanuses enam sellist kanda sobib. No ja pikemas plaanis teen ikka selle kõige tuntuma kollase seeliku põlle (heegelpitsid jne). Selle seeliku juurde olen kandnud täissiidist, tikitud passega, eest kinnist pluusi, mis meenutab omaaegseid nn Ungari pluuse, mis olid Muhus väga moes mingi aeg. Siis võin sinna alla ka valged siidsukad jalga panna :) Tanuke-laevuke vaja kas tikkida või teha lasta. Ja talvisel või muidu külmal ajal sobib sinna peale imekenasti üks teiseringi poest soetatud villasest taljes palitust ümbertehtud jakk.

Aga selle foto juurde tagasi. See kollane seelik on aga vana, kõlapoogaga, mille peale on aga juba suure meisterlikkusega tikitud, mis pidi ikka raske töö olema ja nii need kõladega tehtud aiad kangale teed andsiki. Värv on hele-helekollane, sidrunkollane. Poepits on kena ja peen, litrid ka jälle originaalid, ehk et neid ei tohi mingil juhul tänapäeva aurutriikrauaga töödelda, sulavad ära. Imekena siilik on.  Kanda võib Elisabet seda ka oma vanema seeliku juurde kuuluva särgiga, kui ta kunagi tanuga käima peab, siis üks selles stiilis lilledega tanuke meil on olemas ka, vaja vaid punastada ja uus valge pits õmmelda. Sinna juurde võib ta särgile peale panna nii oma tuniisvesti, kui ka motiividest heegeldatud abuvesti. Ehk kunagi valmib ka must nipiga vatt (see käsitsikudumine... läheb aega, pool on valmis), kanda saab seda  nii punase kui kollase seelikuga. Pean veel mõtlema, mismoodi selle lahendan, et sobiks ka mõlematega, ristpiste jääb ära ja  lopsakas lilltikand ka. Heegeldised sobivad ikka.



Kudusin need Muhu sukad  mitte oma peresse. Paluti ja oli raske ei öelda. Lõngaks jäi 8/2 villane, peale seda kui oli Eesti Rahva Muuseumis originaale uurimas käinud, millede juures oli kasutatud kolmes eri jämeduses lõngu. Vikkel ehk soonik oli kootud takusest hästi jämedast villasest lõngast, sääreosa umbes sama, mis Raasiku  8/2 ja pöiad pisut peenemast. Muuseumisukad olid muidugi säärest jämmemad, nii et päris sama silmuste arvu ma ei saanud kätte, mis neil. Mulle väga meeldis muuseumisukkade säärekahandus. see oli ikka selline korralik kiilulaande, igal real kahandatud, silmatorkav diagonaal selline. Kuidagi peab ju selle jämeda sääre peeneks saama enne pahkluud.  Ilusad sukad said, tikkisin ja silmasind kirjudust juurde, kuigi see üks tüütu tegemine on. Kuid ilma jääb lahjaks. Pöiad kahandasin vanamoeliselt, nii et ikka kohe saab aru, kumma jala sukaga tegu on.

Foto: ERM

Pikkus on selline, et sukapaela on sea peale siduda. Elisabet kunagi nõudis tohutult pikki sukke omale, et pidin põlve sisse kuduma, nüüd koon teistele rõõmuga normaalses pikkuses sukki, mis ulatuvad ikka põlvendlasse.
Muhuroosa ja oranž lõng tuli mul endal värvida, no ei saa muidu seda muhuroosat. Kirjad nii originaallähedased kui võimalik, valged õied kirjutasin täpselt muuseumisukkade pealt üles.




Friday, July 21, 2017

Sinine nipiga vatt ehk Muhumoodi kamps

Sinisemast sinise kootud vati sain valmis juba talvel, valmis sai ja kannan seda suure rõõmuga siin ja seal. Lisaks selgus, et meeldib ka mu tütrele, kes seda samuti vabalt kanda saab, kuigi ma seda oodata ei osanud, et see talle selga sobib. Kuid enam ma järge ei pea, kelle kapis kams parajasti on, kanname   mõlemad. Mina sain noorte laulupeol ometi külmetamata olla just tänu sellele, et täisvillane ja vanutataud vatt mind soojana hoidis.
Täna aga nägin seda jälle Madli seljas.



Igatepidi sädelev vaatepilt :)


Mina päris nii särav laulupeol vist välja ei näinud, vatti polegi nagu näha, kuid seljas see mul on. Pildil olen ma tõesti sisse pakitud, vati peal on vest. Just nõnda omal ajal aga rahvariiete kandmise ajal Muhus vesti kanti, ikka varrastel kootud vati peal. Vesti aga õmbles Gitta truu, mu armas kursuseõde raamatus "Meite Muhu Mustreid" oleva foto järele. Kindad on mul ka käes, sest eelmisel päeval oli Lauluväljakul proovide ajali ikka väga külm ja seepärast pole siin pildid midagi niisama poosetamise pärast. Villane rätik üle tanu ja villased sukad-saapad jalas. Foto minust tegi Maire Noorkõiv, olime koos Eesti Rahva Muuseumi telgis muuseumirahval abiks töötubades.


Aga kirjutan siis oma kaunist vatist. Kõigepealt seda, et kampsuni juures on varrastel kootud vaid allserv esi- ja tagaosal, kampsun masinkoes. Kududa lasin selle oma õppejõu Riina Tombergi firmas Ruut ja Triip. Pean üles tunnistama, et ka selle imelise sinise tooni soovitas just Riina :) Mina oleksin ikka musta tahtnud, aga Riina veenis mind sinise kasuks. Muhu Muuseumis on samasugust sinist tooni varrastel kootud vatt, mis oligi minu kampsuni peamiseks inspiratsiooniallikaks.


Muhu naise nn. nipiga vatt (JSM F 302:5 F); Muhu Muuseum; Faili nimi:JSMF302_5.jpg



 Masinkoes kampsunile silmasin varrastel kootud detailid külge, vanutasin neid üsna kergelt, et siiski oleks näha ka muster. 
Siis heegeldasin varrukatele peene lõngaga värvlid, mis nõudis omajagu aega ja pingutust, lõng oli peenike ja heegelnõel veel peenem.
Üsna suur probleem oli kauni ja erksa oranži ehk muhukeeli koldsepunase villase kanga leidmine. Siin tuli mulle appi kursuseõde Piret Tiismaa, kes andis mulle kena kanga, mille ma siis kui parajasti nagunii sukalõnga vaja värvida oli, samuti värvipotti sukutasin. Sai kena!
Hõlmaliistude kauni masintikandi aga tegi Ilme Kosesson, kes on Viljandi Kultuuriakadeemia vilistlane ja kelle spetsialiteet ongi masintikand, oma diplomitöö tegi ta just Muhu masintikandist.
Ning see pole veel kõik. Nimelt selgus, et minust ja minu õmblusmasinast pole asja, kui on vaja õmmelda venivale villasele kudumile sirgete õmblustega kante ja siksakpaelu. Hea kursuseõde Gitta Truus oli see, kes oma tööde kõrval võttis aja ja aitas mul lokkivad õmblused lahti harutada ja õmbles kõik nii nagu peab ja ilus on. 
Tänud teile Riina, Piret, Ilme ja Gitta!
Mina aga lisasin masintikandile peaoga veel litreid, helmeid ja piiprelle (torukujulisi helmeid), et kõik ikka säraks ja oleks!




Wednesday, June 28, 2017

Uus Muhu põll ja kõik see muu ka


Tegin omale põlle!  Ise olen veel mõningas hämmingus, aga siin see on, trükimustrilisest sitsikangast põll.  Ja see kangatükk lihtsalt oli mul riiulis juba paar aastat, õmblesin sealt isegi ühe titemütsikese ja  vardakoti jaoks lõikasin paar lapikest. Jumal tänatud, et pidama sain selle võtmisega :) Alles oli just täpselt põlle jagu, isegi värvli jaoks jagus.



Siin ma parajasti oma põllekest teen. Vana põll on kõrval ka, et oleks toekam tunne ja ei eksiks põlletegemise reeglite vastu. Päris koopiat teha ei ole kena ja ei teinud ka, samas tahtsin saada nii samasugust kui vähegi võimalik.


Vana põll kuulus minu meheema vanaema Elenale. Ta tegi selle millalgi enne 1907 aastat. Põll on tööpõll, alasel pole pappi sees ja kõhu peal on tulest põlenud auk.
Selliseid kangaid nagu vanasti on väga raske leida ja mina vaevelsin ka kaua kangaotsingutel. Millegipärast tahtsin leida ka just triibulist või siis roosilist, nagu vanadel fotodel tihti näha võib. Kuidas ma selles kangatükis oma põlle nägin, see on päris tore. Ma nimelt sokutasin talvel ühe oma pleekinud villase roosirätiku muhuroosa lõnga värvimisel patta ja sain sellise kena aga pisut haleda muhuroosa rätiku. Mõtlesin, et sellest saab põlle küll, aga värvimisel olin olnud lohakas ja sai veidi laiguline ja põlleks ikka ei sobi. Sokutasin seda rätikut parajastti siis oma kangarestide riiulile, kui seesama punapõhjaline sealt välja pudenes. Et mul oli just voodi peal laiali paar Muhu siilikut, kushu ma seda roosat rätikut olin passitanud, siis panin korraks sellegi resti ühe seeliku peale. Põllekangas oli olemas!


Mu põll sai alla tumesinise puuvillase poepitsi. Laia musta vingupaela lõikasin ise, justnagu ka vanal põllel.  Otsustasin, et kasutan ainult seda kraami, mis mul kodus olems on. Aga vaat valget sik-sakpaela ei ole. Mõtlesin, et no selle ma siis ostan. Aga imelikul kombel polnud Karnaluksis valget siksakpaela. Nii asendasin selle valge pitsiga. Kõik õmblustöö tegin käsitsi, välja arvatud värvli juures, mille suristasin masinal külge.

Korra käis mõte läbi pea, et paneks alasele papi ka. Aga jällegi, mul polnud täpset sellises laiuses pappi ja liimimda või kleepima ei tahtnud hakata, kardan, et see ühenduskoht võib hiljem järgi anda. Eks järgmisele põllele teen.


Põlle värvli voltisin vana põlle eeskujul. Ja põllepaelte jaoks lisasin lausa kaht erinevat kangast. Ka vanal põllel on paelad mõlemal pool erinevatest kangasiiludest tehtud.


Pikkus. Vaatasin läbi hulga vanu fotosid ja jäin sellise pikkuse juurde.


Ja lõpetuseks pilte ka kogu (peaaegu kogu, sukki ei hakka näitama, valmis on esialgu vaid poolteist imeilusat sukka. Praegused on ajutised ja pole kenad) kostüümist.  Mul on võimalus ka jahedama ilmaga välja minna, ilma et peaksin kilejope peale võtma, särgi peale saan panna kas vesti või vati või siis mõlemad. Aa, unustasin pildile pana valge narmastega täissiidist suure rätiku, mille jaheda ja tuulise ilma puhul saab siduda pähe tanu peale. Ja siis on mul ka kirsipunane villane rätik, mida samuti saab külma ja vihmaga pähe siduda. Vesti kanti omal ajal just nii, villase kampsuni ehk vati peal. Vöö veel kõige peale.


Ja tähelepanelik vaataja näeb, et vardakoti peal on tiba lilltikandit, mis pole selle ajastu kostüümi juurde hea, aga need kaks mustapõhjalist lapikest on mu ema tikitud poolikud titapättide pealsed ja ma nii tahtsin need mälestuseks kuhugi nähtava koha pele seada. Ehk teen nende riiete juurde uue paunakese kunagi.


Kogu selle meeletu värvilisuse juures on siiski nii, et see kõik sobib omavahel kenasti kokku. Vatt on sinine, nagu ka põllepits ja siiliku allserva vingupael.  Põllekanga tumepunane rahustab kenasti. Roosa on roosa ja kõik see muu ka.





Kaunis pojengiaeg toetab mu roosarõõmu!




Monday, June 26, 2017

Vardakotid tantsupeoks


Minu pisike panus vabatahtliku tööna. 8 vardakotti Leesikate tüdrukutele. Pakri riiete juurde.  Leesikate 7.-9. klassi neidudele valmistati sel aastal uued riided.  Pakriga ja Pakri tantsudega on Leesikatel ammune tutvus, sestap selline valik.
Ütlen kohe, et minu tehtud vardakotid pole need õiged,  tegind nagu oskasin. Kotisuud aga said peale sarnased, selline puhvis kahekordne kangas ei lase telefonil ja muudel asjakestel kotisd välja pudeneda. Esimese koti tegin ilma selle satsis servata, aga kotisuud kinni vedades ei olnud see nii turvaline, seega jäin satsilise serva juurde. Said küll jälle need tavalised, nagu kõik õmblevad, aga vähemasti on lastel nüüd väikese kotikese mure murtud ja telefoni, vihmakeebi, kuivade sukkade ja rahakoti jaoks kotike olemas.

Üks Pakri tillukene niplispitsipulkade kotike ( ERM A 429:259) on Eesti Rahva Muuseumis ka olemas. See on kitsa suuavavariidega.


Kuiväga ma ka ei armastaks selliseid erisuurtes lapikesi, siis kaheksat kotti nõnda valmis teha,  ei, seekord polnud aega.
Värvid valisin sellised, et oleks erinevaid punaseid ja siniseid lappe, sekka roosat ka. Noh, seda mis kätte sattus.

Üks armas õe-venna  foto.


Keskel pruut seppeliga


See uhke seppel on Rannarootsi Muuseumist Haapsalus. Ka kaks ülemist fotot on külaskäigust muuseumisse, samuti mõned allpool olevad pildid.











Et juba nende paari foto järgi on aru saada, et nd väga armastasid punast värvi, siis ega ma ehk oma vardakottide värvivalikuga päris mööda ei pannud.

Eesti Rahva Muuseumis on uuel suurel rahvarõivanäitusel väljas ka Pakri kostüüm 19. saj. keskpaigast.



Niplispitsi pulkade kotike kenasti vööl.

Meie tüdrukte riided on sellised. Vanus lubab neil juba põlle kanda, nagu ka teistel saartel kombeks oli.



Lõpuks veel üks pilt minu tehtud vardakotikohjast.



Head tantsu- ja laulupidu!

Sunday, May 28, 2017

Muhu kindad

Et end viimaste ristpistemotiivide motiivikeste tikkimiseks pisut motiveerida, tegin mõned fotod, et veenduda, jah, need ON imelised kindad. Kuigi kõige töömahukamad Muhu kindad, mida olen seni kudunud, on siin ju nii kudumist, heegeldamist kui tikkimist. Ja seda kõike peene 12/2 lõnga, peenikeste varraste ja nr 1 heegelnõelaga.

Olgu, tulemus on seda vaeva väärt.


Nende kinnaste originaalid on hoiul Eesti Rahva Muuseumis ERM A 852:19/ab http://muis.ee/museaalview/481277


Palusin Madli abi kindapiltide tegemisel ja olen nii rahul, et sain need pildile just nii säravatena, nagu nad tegelikkuses ka on.



Nagu näha, siis minu kootud kindad lähevad ilusti üle käe, kuigi heegeldatud rannet on suhteliselt riskantne kinnastele teha, võib jutuda, et kindad valmis kootud ja siis ei lähe need kätte. Heegeldatud randmeosa ei veni absoluutselt.


Kel huvi teada, mitu silmust vardal, siis nagu ikka - 28 silmust vardal. Varda nr 1,25
Lõng Saara Hea kindalõng 12/2

Friday, March 31, 2017

Kevadõrna tooni

Õrnkaunis villane kangas ootas kapis aastast 1987 ja jõudis oma kevade ära oodata.



Ma õmblen harva, eks põhjuseks ikka vähene osavus. Kuid vahel on tahtmine. Sest kes teine su idee ikka teostab :)
Mulle meeletult meeldivad villased ülerõivad. Neid võiks kapis olla erinevaid, toekamaid ja selliseid lihtsaid nagu see siin.
Paar aastat tagasi tegin Madlile sama kanga sõsarast musta ja pea sama konstruktsiooniga mantli, mida ma oma suureks rõõmuks ka ise mõnedki korrad kanda sain. Tookord tegin lõike väga lihtsalt, lihtsalt kangas andis end nii kergesti kätte. Joonistasin lõike kriidiga otse kangale ja vaatasin, mis välja tuleb.  Varrukapikkuse määras toona  ja ka sellel mantlil kanga ultusäär, mida ma tagasi keerama ei hakanud.  Õnneks praegune mood on vaba soosib jälle ka tagasikeeramata varrukaotsi ja hõmlad ma siiski palistasin seepoolt kandiga.
Kinnist pole vajagi, kinniseks on kas kaunis pross või lai mantlikangast vöö (ups, vööga unustasin pilti teha). Samuti on lõige selline, et hõlmad hoiavad väha hästi ja tuuletu ning soojema ilmaga pole kinnitada vajagi.
See mantel sai oma lõpliku kuju alles selga proovides,  nõelte ja kääride abil, päris telki polnud tahtmist kokku vuristada.
Aga seekord  ma ei suutnud piirduda vaid ühevärvilise mantliga, lisasin uhked karusnahksed taskud. Ka see must karvanahk seisis aastakümneid meil keldris.  Mõtlesin, et prooviks tasku serva kantida ja nii ma tegingi. Tasku serv pole nüüd karvane ja kant on hea üleminek villasele taustale.





Aias olid täna mantliga kokkusobivad toonid.



I quite rarely pick up sewing myself for the main reason being my lack of skills on that department, but sometimes it is still tempting me. Who else is going to realize your dream projects? I really adore woolen outwear. We should all own a variety of them, some heavier and others more simple like the one shown in here.

A few years ago I made the same kind of a black fabric coat with the same construction for Madli that I was delighted to wear a few times myself as well. At that time the construction was made rather easy with just a few chalk lines on the fabric and cutting it to fit the wearer. The length of sleeves was and is on that project too dictated by how much fabric there was and so it was left unturned. Fortunately, the current fashion favors the unhemmed look although the insides of the coat where still hemmed. or buckling we use a pretty brooch or a belt made out of the same fabric as the coat itself. The cut of the coat holds quite well so on a calm day it can be worn open. This coat was finalized while trying it on and changed in consideration of the wearer herself. Well, this time I couldn’t restrain myself with a monochrome style thus adding these gorgeous fur pockets. Like this lavender fabric the fur was sitting in the basement unutilized. The upper line of the fur is hemmed for greater user convenience.

For buckling we use a pretty brooch or a belt made out of the same fabric as the coat itself. The cut of the coat holds quite well so on a calm day it can be worn open. This coat was finalized while trying it on and changed in consideration of the wearer herself. Well, this time I couldn’t restrain myself with a monochrome style thus adding these gorgeous fur pockets. Like this lavender fabric the fur was sitting in the basement unutilized. The upper line of the fur is hemmed for greater user convenience.










Monday, March 27, 2017

Muhu sukk

Sain valmis Muhu suka. Ühe. Esialgu vaid ühe, kuid kindlasti tuleb talle ka paariline ... kunagi ikka.
Ja pole mul mitte piinlik ka, et sedakorda suure elevusega vaid ühte sukka näitan.
Sest see sukk on minu jaoks täiesti uus tasand, kuhu ma üksinda jõudnud poleks. Aitäh Anule,  julgustajale, nõuandjale ja peene lõnga maaletoojale! Aitäh Leenale, Kadrile ja Marele, kelle kunagi kootud sukkade pealt ma kirjad võtsin!





160 silmust ülesloomisreale, vardad 1,25. Lõng Saara 12/2  "Hea lõng".
Ise tuleb vaid värvimistöö ette võtta, et saada muhuroosat ja oranzi. Juhatused selleks tööks leiab Saara kirjastuse kudumisraamatutest, abiks on "Meite Muhu mustrid" ja "Silmuskudumine I"

Nii ma alustasin siis 160 silmusega, sukasääre kõige laiemas kohas oli varrastel 200 silmust.
Enne kanna alustamist oli igal vardal 30 silmust.





Kui kunagi mõlgub mõtte kududa ühed päris Muhu sukad, siis nüüd ma julgen küll soovitada: kuduge need samuti peenest lõngast.
Jääb ära igasugune mustrite vähendamine ja kuipalju mahub rohkem mustreid sukale. Samuti saab ometi kudada ka suurte motiivide vahekirjad, mida 8/2 lõngaga teha ei saa (saab, kuid siis peab korralik säär olema).
Ja minu jaoks veel hästi meeldiv oli see, et kuigi silmuseid oli rohkem, siis töö edenes kiiremini, sest lõnga ja varda suhe oli tasakaalus.



Ka pöiaosa kudusin 12/2 lõngast. Ma ei kasutanud tallevilla, mis oleks jäänud liiast õrn. Praeguse tulemusega olen ise rahul. Ja et neid sukki ei hakata ju iga päev kandma, siis peaks nad ikka vastu pidama mõne aja. Ja kui kuluvad, siis uued pöiad kududa pole ju raske.




Kindlasti saab kootud ka teine sukk ja siis tuleb pilte ka. Üks neist siilikutest saab seltsiks uued sukad.



Tuesday, February 28, 2017

Untsukootud sukatüki uus tulemine vardakoti peal


Nüüd on mul natuke nagu muhumoodi vardakott. Tegin selle õmblustööde jääkidest, untsuläinud sukatükist ja mu ema poolt kunagi ammu-ammu alustatud ja poolikuks jäänud tillukeste pättide pealsetükkidest.
Untsuläinud sukatüki lugu on järgmine. Kui ma olin Elisabetile tema esimeste sukkade ühe suka  pahkluuni valmis kudunud, siis selgus, et see sai liiga kitsas.  On üsna täpselt vaja kududa, kui on soov saada kenasti ümber jala sukad, mis ei ole lohvakad, aga siiski tulevad vabalt  üle pahkluu. Ja ju ma siis tiba liiga puiselt kudusin. Oli vaja üks mustrikord üles harutada, aga ma lihtsalt ei raatsinud seda teha ja siis ma lihtsalt lõikasin selle küljest ja kudusin uue osa asemele.
No mulle absoluutselt ei meeldi oma tööd üles harutada :) Mõtlesin, et ehk saab sellest kunagi miskit teha.
Ja kui ma sain omale need tillukesed poolikud pätipealsed, siis panin muidugi kõrvale, et ehk kunagi teen valmis, aga ... ma ei oska ju :)
Ema mul tikkis kunagi ammu oma esimesele lapselapsele, minu tütrele, imepisikesed Muhu pätid. Imeilusad, nagu päris!  Lasi tänaval käimise tallad alla panna,  linnalaps ju.  Mäletan, kui uhke ma olin.  Need olid tõesti tillukesed, kaheaastasena oli ta neist juba välja kasvanud.

Need poolikud pealsed aga ... las nad siis õitsevad vardakoti peal. Elisabetil on teinekord Muhu riiete juurde kotikest vaja, siis on hea vardakott näppu haarata ja vanaema tikitud lillekesed on seal peal kenaks mälestuseks.





Kui juba jutt rahvariiete peale läks, siis ometi on nüüd kott, kuhu sisse rahakott panna, sest ega kihnupärase vardakotiga ju Muhu riietega välja ei lähe :)
Tahangi veel ühe kotikese juurde teha, õmblesin juba pisut lapikesi kokku, aga päris valmis teist kotti ei saanud,  esimese õmblesin suure hooga valmis, teist tehes hakkasin liialt mõtlema.

Muhu vardakottidest on tore kirjeldus raamatus "Meite Muhu mustrid" ja sealt ma muidugi idee kootud sukaosa ära kasutada sain.





Aga jah,  tore on, et vardakotidki kihelkonniti nii erinevad on.

Muhus tehti nööriga kokkutõmmatavatele vardakottidele lisaks ka sangaga kudumistöö kotte nagu alloleval foto näha.



Allolev kootud Muhu vardakott on Soome Rahvusmuuseumist (SU4002:399, pussi, kudinpussi).






Ja tillukestest ruudulappidest kotidki olid Muhus  kasutuses. Kott on erakogust, nagu ka ülalolev valge linane vardakott.